
Mudurnu ja Göynük on kaks rahulikut täis linnakese Bolu provintsis.
Bolu linnast lõunas, metsade vahel asuvad kaks väikest linnakese, Mudurnu ja Göynük, säilitavad parimini piirkonna traditsioonilist ilmet.
Kultuuri- ja kunstijuhid, ürituste soovitused ja lood linnast.

Bolu linnast lõunas, metsade vahel asuvad kaks väikest linnakese, Mudurnu ja Göynük, säilitavad parimini piirkonna traditsioonilist ilmet.

Bolu maakonna põhjaosas, metsade vahel asuv väike linnake Mengen on üks neist harvadest paikadest Türgis, kus selle nimi on peaaegu sünonüümiks teatud elukutsega.

Olenemata sellest, kust sa Zonguldaki jõuad, linna esimene mulje on see, et sa oled noor.

Manisasse suve lõpus saabuv inimene näeb, kuidas kilomeetrite viisi viinamarjaistandused Gedizi tasandikul ulatuvad. Augusti keskpaigast kuni septembri alguseni on viinamarjaistandustes saakimine käimas ja maapiirkondade lähedal võib näha viinamarju, mis on maapinnale laotud.

Iga kevade Manisas taevast alanevad väiksed tükid, mis on mähitud värvilistesse paberitesse. Inimesed tõstavad pead üles, sirutavad käed ja iga paberitükk, mis õhust püütakse, on rõõmuhuudega tervitatud.

Ispartasse mai lõpus saabunud inimene tunneb linna esmalt selle lõhna järgi. Lõhedes asuvates aedades õitsevad roosid, mis korjatakse vara hommikul ja destilleeritakse, enne kui päev soojeneb, ja see tuttav lõhn levib üle kogu linna.

Kui mõeldakse Ispartat, siis tuleb esimesena meelde kaks asja: roosid ja vaibad. Roosid täidavad linna kevaditi oma aroomiga, samas kui vaibad määravad aasta teiste kuude jooksul kodu, töökohtade ja turgude rütmi.

Antakyat ei saa täielikult kirjeldada ilma selle mosaiikidest mainimata. Linna ja selle lähedal asuvates villades asuvad põrandamosaiikid moodustavad tänapäeval ühte maailma suurimaid mosaiikikogusid.

Hatay'i külastavad turistid tunnevad seda linna sageli kõigepealt selle köögi kaudu.

Elazığı tundma õppimiseks on hea algus selle piirkonna köögile keskendumine. Elazığı köök on rikkalik ja sügavalt juurdunud Anatoolia köök, kus on üle saja erineva roa, nagu Elazığı provintsi kultuuri- ja turismiministeeriumi andmetel.

Kui Harputi platool õhtu saabub, levivad linna tuled üle tasandiku ja vana linna vaik saabub. See vaik on koht, kus sajandite jooksul on kasvanud muusika traditsioon.

Diyarbakırı esimälselt külastav inimene märkab kohe linna eripära. Müürid, tornid, karavansarajate siseõued, majade fassaadid ja tänavakivid on kõik ühes tumesinis-mustas toonis. Selle värvuse nimi on basaltt.

Diyarbakırı külastajad tunnevad linna kõigepealt selle müüride poolest ja seejärel selle köögi poolest. Kui vaadata registreeritud andmeid, selgub, et selle linna köök ei ole pelgalt toitlustamise vahend, vaid teadmiste kogum, mis on edasi antud põlvest põlveks.

Tekirdaği köögilaua kujutisel mõtlevad paljud inimesed esimesena liha. Kuid selle piirkonna magusad road on sama tuntud kui selle lihatoad, ja selle poole kõige olulisem koostisosa on üllataval kombel juust.

Tekirdağı külastajale tekib sageli sama küsimus: kus saab parimaid köfteid maitsta? See küsimus on täiesti põhjendatud, sest selle linna nimi on peaaegu samasugune kui ühe populaarse roa nimi.

Need, kes tunnevad Samsunit kui sadamalinnu ja tööstus- ja kaubanduskeskust, ei pruugi alati teada, et selle piirkonna pinnas on Musta mere ranniku kõige enam kaevandatud aladest üks.

Olenemata sellest, kas te jõuate Samsunisse meritsi või maismaalt, esimene asi, mida te tajute, on küpsetatud leiva lõhn.

Mersini ja Tarsuse rahvarohketes linnaosades tõusevad kaks rohelist künka üles. Nende peal kasvavad männid, on jalutusrad ja terrassid, ja esmapilgul võivad need tavaliste parkidena paista.

Mersini esimest korda külastav inimene tunneb linna sageli dürümiga tuttavaks. "Tantuni" on roog, mis on tihedalt seotud selle linna nimega, kuid Mersini köök on palju mitmekesisem kui ainult üks roog.

Anadoolia kirjalik ajalugu algab kaubanduslinnast.

Kayserit tundmaõppimise parim viis on selle köögi kaudu. Linn asub Erciyesi mäe jalamil, tasandikul, kus kunagi ristisidid vanad kaubateed, ja selle köök peegeldab neid kaht faktit.

Gaziantepe ajaloolistes turuplades ringi liikudes kuulete kõigepealt haamri helisid. Lossi lähedal asuvates kaupmeeste hoonetes on vasktöölised endiselt oma töökohtadel.

Gazianteepi saabujal on sageli esimene küsimus: kus ja mida siin süüa? See küsimus ei ole lihtsalt uudishimu väljendus, vaid avab ukse linna identiteedile.

Türgis, kui mainitakse "beyaz peynir" (valge juust), üks esimesi nimesid, mis pähe tulevad, on Ezine. See nimi on nii linnaosa nimi kui ka seaduslikult kaitstud tootmisretsept.