Liigu põhisisu juurde
Radar Türkiye
Avasta üritusi rakenduses
Ava
Radar Türkiye

Isparta vaip: linna kangastega seotud lugu.

Kui mõeldakse Ispartat, siis tuleb esimesena meelde kaks asja: roosid ja vaibad. Roosid täidavad linna kevaditi oma aroomiga, samas kui vaibad määravad aasta teiste kuude jooksul kodu, töökohtade ja turgude rütmi.

Radar TürkiyeRadar Türkiye4 Kasım 2026
Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

Isparta vaip: linna kangastega seotud lugu.

Isparta linnaga seostuvad kaks asja: roosid ja vaibad. Roosid täidavad linna kevaditi oma aroomiga, samas kui vaibad määravad aasta teiste kuude jooksul linnade, töökojade ja turgude rütmi. See tekst uurib Isparta vaipade lugu, tuginedes ametlikele dokumentidele ja teaduslikele uuringutele. Meie lähtepunktiks on TDV islami entsüklopeedia Isparta artikli, Türgi Patendiameti geograafilise tähise registreeringudokument ja kaks teadusajakirjas avaldatud artiklit, mis käsitlevad linna tööstust. Esiteks vaatame vaipadele eelnevale kangetraditsioonile, seejärel kaubanduse arenemisele linnas, lõngavabrikutele ja aastatele, mil kangaste arv kasvas. Lõpuks kirjeldame registreeritud "İnce Isparta" vaiba mõõtmeid ja seda, kuidas külastaja võib sellele pärandile läheneda.

Vaibad vs. kangad ja kilim

Isparta seos kangetööstusega on palju vanem kui vaibad. TDV islami entsüklopeedia kirjutab, et 16. ja 17. sajandil mängisid peenad puuvillased kangad olulist rolli linna kaubanduses. Nii toodetud kangaid müüdi Istanbulis ja teistes piirkondades, sealhulgas Balkani riikides ja Ungaris. Linnas oli ka värvimistehas, mis toetas seda tootmist. Sama allika kohaselt, mis põhineb 1883. ja 1885. aasta aruannetel, oli linnas 108 kangatöökoda ja 101 tekstiilitootja. Seega, kui Isparta alustas vaipade tootmist, oli juba olemas kogemuste baas, mis hõlmas lõnga valmistamist, värvimist ja kangaste kudumist. Kuid maal oli peamine traditsioon tasakudumine. Süleyman Demireli ülikooli teadlaste Akdeniz Sanat ajakirjas avaldatud uuring näitab, et enne vaipade tootmist oli Ispartas väga levinud kilimide tootmine. Käsikangastega toodeti peenest villast kilimeid, kotte ja püksikangast. Uuringu kohaselt jätkub piirkonnas ka tänapäeval tasakudumise traditsioon, sealhulgas kilimid, cicim, zili ja sumak. Kõige levinum on see traditsioon Yörük külades, ja kudumist tehakse peamiselt talvel, kui põllutöö on vähem. Gönen, Keçiborlu, Sütçüler, Şarkikaraağaç, Aksu ja Yalvaç piirkondades on need tasakudumised, mida kasutatakse vaipadena, kottidena, kottidena, padi- ja tugikattena, ja nende mustrid on geomeetrilised ning varieeruvad piirkonnast piirkonda. Sama uuring märgib, et kaubanduslik vaipade tootmine asendas kilimide tootmise 1896. aastal.

Kaubanduse areng linnas

19. saj Loomade villast valmistati lõnga, mis seejärel värviti looduslike värvainetega, ja sellest lõngast tikiti vaipu. Ajakirjas "ARIŞ" ilmunud Önder Küçükermani ja Jülide Edirne'i töö esitab selle loo teise poole. 1890. aastatel hakkasid kaupmehed soovima Euroopast pärit mustreid, mitte traditsioonilisi. See suurendas Lääne-Anadoolia vaipade müügivõimalusi, kuid kahjustas ka kohalike mustrite unikaalsust. Lõnga tehase ja Isparta kvaliteet.

Vabariigi algusaastatel oli vaipade tootmise suurim vajadus kvaliteetse villalõnga. "TDV İslam Ansiklopedisi" kohaselt aitas 1924. aastal asutatud lõnga tehas arendada vaipade tootmist, mis sai Isparta sümboliks. "ARIŞ"i artikkel märgib, et tehast toetasid Isparta ettevõtjad. Samas artiklis tooditakse 1938. aasta allika andmetel, et Isparta vaibad said tuntuks "Isparta kvaliteedina", kuna neis oli ligi 900 sõlme ruutmeetri kohta. See maine levis ka naaberpiirkondadesse. Artiklis kirjutatakse, et Burduri Bucakis, Konya Beyşehiris, Karamanis ja Akşehiris, Afyoni Dinaris ja Sandıklis ning Denizlis tikiti Isparta-tüüpi vaipu. "TDV İslam Ansiklopedisi" kirjeldab ka tolleaegset linnaelu. Vaipade töökojad olid kogunenud linna lõunaossa, jõe mõlemale kaldale, ja kõige prestiižsemad linnaosad asusid selle vanade tööstuspiirkondade lähedal. Isegi linna kasv suund oli seotud vaipade tootmisega. Entsüklopeedias kirjutatakse, et vaipade ja naistepuu kaubandusega tegelevate büroode keskused asusid linna keskel ning selliste linnaosade nimed nagu Halıkent näitasid nende kahe tööstusharu olulisust linnaelus. Masinate arvu kasv.

Kasv ei jaganud ühtlast trajektoori. Akadeemilise ajakirja "Bakış" artikli kohaselt töötas 1927. aastal linna keskuses, väikestes kodutööstusettevõtetes, 1774 inimest 48 ettevõttes, mis tootsid vaipu. 1929. aasta maailmamajanduskriis tabas ka vaipade tootmist ja 1930. aastal vähenes tootmine 30 000 ruutmeetrini. Sellele järgnes, et linna vaipade tootjad asutasid 1932. aastal ühingu. Teise maailmasõja ajal takistas puuvillalõnga puudus ekspordi ja halvenes kvaliteet. 1950. aastal moodustasid vaipade tootjad suurema osa linna kaubandus- ja tööstuskoja liikmetest. "ARIŞ"i artiklis toodud 1983. aasta ülevaate tabel nä Tehas, vaipaturud ja kool

ARIŞ-i uurimus räägib sellest, kuidas linna vaipatehas 1943. aastal riigiettevõtteks muutus ja aastakümneid toimis kaasaegse käsitöövaibatootmise koolina. Tehas kolis 1972. aastal uude asukohta linna piiridest väljas. Seal loodi mustrite arhiiv, toodeti kvaliteetset villast niiti ja tarniti jooniseid ja niite paljudele töökojatele Anatoolia eri piirkondades. Tehase tegevus lõpetati 2008. aastal. Uurimuse kohaselt asub endise tehase alal asuvas hoones, mis on rajatud koostöös Akdeniz Ülikooliga, tekkinud käsitöökool. Samas uurimuses käsitletakse ka linna vaipaturu ajalugu. "Halı Sarayı" nime kandev hoone oli oma ajal piirkonna suurim vaibabörs. Selle keskväljak oli kujundatud nagu väliturg, kus müüdi vaipu, vaipinõelu, joonistati mustreid ja tegutsesid väiksemad ettevõtted. Uurimuse kohaselt toimus turul elav tegevus kuni 1990. aastateni, pakkudes platvormi Anatooliast pärit käsitöövaipude müügiks.

Registreeritud vaiba mõõtmed

Tänapäeval on Isparta vaibadel ka ametlik identiteet. Türgi Patendiameti ja Kaubamärkide Ametis on "İnce Isparta (Hasgül) El Halısı" registreeritud numbriga 21. Registreerija on Isparta omavalitsus, ja see märk oli avaldatud ametlikus väljaandes 1996. aastal ja registreeritud 1997. aastal. See registreering on üks vanimaid Ispartaga seotud geograafilisi märke. Kuna see on geograafiline märk, on selle piirkond Türgi. Seega on vaiba nimi seotud Ispartaga ja selle mõõtmed on määratud dokumendis. Dokumendis olevad tehnilised andmed näitavad, kuidas õhukest vaipa defineeritakse. Kvaliteet on määratud kui 38x38, mis tähendab, et ruutmeetri kohta on 1444 sõlme. Sõlm on türki türki sõlm, ehk topelt sõlm. Vaiba pealispind on 5 kuni 10 millimeetri paksune. Sõlmede jaoks kasutatakse villast niiti, põimeniitide jaoks aga puuvillast niiti. Ruutmeetri kohta on kokku 5450 grammi materjali. Dokumendis on selgelt öeldud, et vaipu, mis ei vasta nendele omadustele, ei tohi müüa Isparta vaibana. Vahe "ligikaudu 900 sõlme" vahel 1938. aastal ja tänapäeva 1444 sõlmega rõhutab, et Isparta vaiba maine põhineb mitte ühel kindlal mõõdul, vaid pideval täiustamisel.

Tänapäeval Isparta vaiba jälgedes

Isparta Kult Enne külastuse planeerimist, kontrollige muuseumi praeguse olukorra kohta infot selle ametlikult veebilehelt.

Praktilised soovitused:

Kui te kaalute käsitöövaiba ostmist, siis on registreerimistunnistusel olevad mõõdud hea lähtepunkt. Vaadake vaiba tagant. Nooluksed peaksid olema tihedad, korras ja ühtlaselt paigutatud. Tagaküljel peaksid sõlmed olema selgelt eristatavad. Võite küsida müüjalt, kas "Fine Isparta" nime all müüdav vaip vastab registreerimistunnistusel kirjeldatud kvaliteedile. Villa nooluksed ja puuvilla põimelõng on selle vaiba tunnusmärgid. Kui te Kentele jõuate kevade lõpus, võite kombineerida vaiba vaatamise lilleaedade külastusega. Mõlemad on käsitöötraditsioonid, mis aitasid Ispartat XX sajandi alguses uuesti jalule seada, ja linna ajalugu on paremini mõistetav, kui neid kahte tegevust koos uurida. Neile, kes Kentele jõuavad talvel, on külades kangetehastes veedetud talvekuud tõelise sirge kangakudumise traditsiooni aeg.

Allikad:

Kommentaarid

0/1000

Kirjuta esimene kommentaar