Kultuuri- ja kunstijuhid, ürituste soovitused ja lood linnast.
Akarçay on jõgi, mis ei jõua mereni. See algab Afyonkarahisari lääneosas asuvate kõrgustiku piirkondadest, kulgeb linna keskuse lähedalt, pöörab ida suunas, läbib laia tasandiku ja jõuab lõpuks Eberi järvele, mis asub Bolvadini ja Çay vahel.
Kõik, kes Afyonkarahisari külastavad, mäletavad seda esimesena selle magusa maitsega.
See, kes Adanat tunneb ainult selle kebabite, kuumuse ja laiade tänavate poolest, avastab täiesti teise linna, kui ta astub mõned sammud ülespoole Taşköprü lääneotsast.
Adanast põhja poole, Pozantisse suundudes, näeb reisija ühel hetkel, kuidas Torose mäed nagu müür üles tõusevad.
Adanas, toid on rohkem kui lihtsalt eine; see on harjumus, mis kujundab päeva rütmi.
Kapadokia orgude jalutades kohtate kindlasti väikeste aukude ridade, mis on kaljuseintele raiutud, ja mõnede aukude ümber on joonistatud punased ja valged triibud. Need pole majade aknad, vaid see on püttide sissekäigud.
Kızılırmak, mis on Türgi pikim jõgi, jagab Avanose linna idast lääne suunas kaheks. Linna nimi ja sealne käsitöötraditsioon ongi seotud selle jõe kaldaga.
Kappadokiasse esimest korda saabuvad inimesed küsivad sageli sama küsimuse: kuidas need kivimõõnad, need õhukesed sambad, mille otsas on tumedam osa, on tekkinud? Vastus ei ole ühe sündmuse, vaid kahe erineva loo tulemus, mis on kulgenud miljoneid aastaid.
Sakarya jõgi ja Sakarya maakond kannavad sama nime põhjusega. Jõgi algab Eskişehiri maakonna Çifteleri piirkonna lähedalt, kulgeb läbi Kesk-Anatoolia, pöörab põhja poole ja jõuab Musta mereeni.
Sakaryasse Istanbulist saabujale on sageli esimene peatus söögilauad. See piirkond asub tasastel ja viljakatel tasandikel, mida toidab Sakarya jõgi, ning kus kohtuvad metsad, mäenõmmed ja Musta mere rannik.
Eskişehiris ühe vitriini ees seistes ja valgetest kivist valmistatud, viinamarjade koristamise stseeniga kaunistatud esemele vaadates, tegelikult vaatate materjali, mida ei leidu sellises kvaliteedis kusagilt mujalt maailmas.
Eskişehir on üks neist harvadest Türgi linnadest, kuhu saab rongiga sõita ja mida on mugav jalgsi ringi käies tutvuda.
Ankara talv on tõeline talv. Meteoroloogia peavalitsuse alates 1927. aastast kogutud andmete kohaselt on linna jaanuarikuu keskmine temperatuur veidi üle nulli, samas kui keskmine miinimumtemperatuur on alla nulli.
Üks asi, mis Ankarast pealinna tegi, oli raudtee. 1892. aasta lõpus jõudis rong Istanbulist Ankarasse, ja sel ajal oli Ankara Anadolu piirkonna väike linn, kus käidi kaemas villa ja teravilja.
Ankara keskmine kõrgus on 938 meetrit ja linn asub pigem künkaste ja nõlvade vahel, mitte tasasel tasandikul. Seetõttu on linna parim viis mõista tõusmine mõnele kõrgemale kohale ja alla vaadata.
Ankaras elav inimene läbib iga päev mitme vanade kalmiste lähedalt, kuid sageli ei teagi nad seda.
Oleme harjunud Ankara mõtlema kui linn, mis on ühendatud mere või suure jõe kaudu, kuid tegelikult asutati linn tasandikule, kus erinevad veekogud kohtuvad.
Ankara asub keset kõrgetaimamaastikku ja linna rohelus ning suurem osa selle veest on hiljem planeeringu ja pingutusega loodud.
Paljud Izmiri elanikud teavad Bornovat kui Izmiri metroo liini idaosa, kus on palju tudenge ja mis on haiglasse viiv tee.
İzmiri ajalugu on sageli seotud selliste nimedega nagu Smyrna, Efes ja Bergama. See tekst vaatleb neid suurejoonelisi nimede ajalugu ja ümbritsevat konteksti.
Kui mõeldakse Urla linnale, siis sageli tulevad esimesena meelde sadam, viinamarjaistandused ja Klazomenai. Kuid linna sisemuses, oliiviaiad ja männikudega piiratud alal, asuvad kaks küla, kus inimesed on loonud oma kultuuri ise.
İzmiris ei pea loodusjalutuskäigu jaoks kaugele minema.
Paljud inimesed tunnevad Izmiri Kordoni rohelise muruga ja lahe sinise värvusega. Kuid sageli on see, kus linnaelanikud nädalavahetustel puhkavad, veidi kaugemal rannast, just nendes piirkondades, kus inimesed tegelikult elavad.
Istanbulist lääne poole suunduv teekond, mis kulges Edirne suunas ja Balkani poole, oli sajandite jooksul samade probleemidega silmitsi.
