Liigu põhisisu juurde
Radar Türkiye
Avasta üritusi rakenduses
Ava
Radar Türkiye

Kuidas need unikaalsed kivimõõmad tekkisid? Kappadokia vulkaaniline ajalugu.

Kappadokiasse esimest korda saabuvad inimesed küsivad sageli sama küsimuse: kuidas need kivimõõnad, need õhukesed sambad, mille otsas on tumedam osa, on tekkinud? Vastus ei ole ühe sündmuse, vaid kahe erineva loo tulemus, mis on kulgenud miljoneid aastaid.

Radar TürkiyeRadar Türkiye19 Ekim 202621
Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

Kuidas need unikaalsed kivimõõmad tekkisid? Kappadokia vulkaaniline ajalugu.

Kappadokiasse esimälselt külastajad küsivad sageli sama küsimuse: kuidas need kivist seened, need õhukesed sambad, mille otsas on tumedam osa, on tekkinud? Vastus ei ole ühes sündmuses, vaid kahe erineva loo tulemus, mis on kulgenud miljoneid aastaid. Esimene lugu on tule lugu, ehk vulkaanide tekitatud paks kiht tuhast ja kivist. Teine lugu on vee ja tuule lugu, ehk kuidas see kiht on aeglaselt erodeerunud ja omandanud oma praeguse kujuga. Selles artiklis jutustame neid kahte lugu, tuginedes geoloogide töödle, ja seejärel näitame, kuidas peribacasi (kiviseeni) kohapeal lugeda.

Kappadookia asub platool, mille keskmine kõrgus ületab tuhande meetri. Vulkaanide tipud läbi torgavad seda tasast maastikku. Mehmet Çobankaya, Maden Tetkik ve Arama Genel Müdürlüğü (Minaalide Uuringute ja Kaevandamise Peavalitsus) töötaja, kirjutab, et piirkonna kaks suurimat stratovulkaanid on Erciyes (3916 meetrit) ja Hasandağı (3268 meetrit). Erciyesi keskne koonus on ammu kustunud ja erodeerunud, samas kui Hasandağı on vähem erodeerunud ja näeb välja nagu värske vulkaan. Nevşehir Valiliği (Nevşehiri maakonna valitsus) geoloogilise pärandi lehel kirjutatakse, et Erciyes, Hasandağı ja Göllüdağ ümbruses toimunud pursked on piirkonda jättnud laia kihiga tuhka, tufi ja laava. Suurte vulkaanide kõrval on ka väiksemaid ja lühiaegsemaid struktuure. Çobankaya kirjutab, et Acıgöl'i piirkonnas ja selle ümbruses on palju cindrikuhjusid, mis on säilitanud oma algse kujuga, ja et Acıgöl'i maar on hea näide maarist, oma kujuga ja välimusega. Samas artiklis on Acıgöl'i vulkaanilise süsteemi rioliidist koobaste vanuseks antud umbes 70 000 aastat. Seega on Kappadookia vulkaaniline ajalugu mitte kauges müüs, vaid üsna hiljutine protsess geoloogilises ajaskaalas.

Tulega sündinud kivi

Peribacaside (kiviseente) peamine materjal on tufs ja ignimbriit. Tufs on poorsane ja kerge kivim, mis tekib vulkaanist väljaheidetud tuhade kogunemise ja kivistumise tulemusel. Ignimbriit on püroklastiliste voolude settekivim, ehk kuumade tuhade, gaaside ja kiviosakeste pilvede, mis eraldavad vulkaanist ja voolavad kiiresti allaorgu, jäänused. Selle nime pani uus-meremaalt pärit geoloog Patrick Marshall, ja see sõna ühendab ladina keeles tule ja vihma tähendused. Kuna need voolud on oma asukohale jõudes endiselt väga kuumad Ürgüp geoloogiline struktuur ja ajaline järjestus

Kui vaatate Ürgüpist Göremesse ulatuvate nõlvkute värvilisi kihte, näete te tegelikult erinevate vulkaaniliste purskete jäänused, mis on üksteise peale kogunud. Ankara Tehnikaülikooli doktoritöö, mille autor on M. Naci Sayın ja juhendaja Vedat Toprak, väidab, et Ürgüp piirkonnas on kaheksa levinud ignimbriitkihti. Altdest ülespoole on need kihid järgmised: Kavak, Zelve, Sarımaden Tepe, Cemilköy, Tahar, Gördeles, Kızılkaya ja Valibaba Tepe. Töö kohaselt paiknevad need kihid umbes 14 kuni 9 miljoni aasta vahemikus, olles tekkinud umbes 3 miljonit aastat tagasi. Kihtide vahel leiduvate imetajate fos sileid on samuti kooskõlas nende vanusega. Allikates on peribacade (koobaste) vanuse kohta väga erinevaid andmeid. Teaduslike uuringute põhjal on peribacadeid kandvad kivimid tekkinud miljoneid aastaid tagasi, samas kui peribacadeid ise on moodustunud palju hiljem, kui need kivimid on erodeerunud. Sayını doktoritöös esitatud varasemates uuringutes märkis geograaf Sür, et tänapäevased maastikuvormid on suuresti kujunenud kvartääri ajastul, poolkuiva kliima tingimustes. Rahvusvaheline Geoloogiateaduste Ühendus on oma oktoobris 2022 avaldatud esimese 100 geoloogilise pärandi koha nimekirjasse kantud Kapadokia piirkonna miotsiumi ajastu ignimbriitkihid. Kuidas "kübar" peribacadeid kaitseb?

Peribacadeid (koobaseid) tekib pehmemal kivimil, kus on kõvem kivimikihitis. Vihma- ja üleujutuste vesi tungib läbi pealispinna kõvema kihiti pragudesse, peseb altpoolt pehmet tuhakivi ja moodustab nii õõnsuse. Kõvema kihiti all asuv osa on veest kaitstud ja jääb püsti. Ajapikku tekib kõvema "kübara" all kooniline kuju. Kui "kübar" langeb, kaotab kaitsetud koonus kiiresti oma vormi ja hävib. Seega on iga täna nähtav "kübaraga" peribacadeid tegelikult pika protsessi lühike hetk. Ka on arutluse all, millist kivimit "kübar" moodustab. Töö kohaselt väitis Chaput 1947. aastal, et "kübarad" on moodustatud basaldist. Sür on rääkinud basaltilistest ja andesiitsetest laavavooludest. Baba ja kaasautorite 2005. aasta uuring näitab, et Kavaki ignimbriidis on "kübarad" moodustatud kokku sulatunud tuhast, Tahari ignimbriidis aga lahar-andesiidist ja basaltist. Sama uuring Kavak ignimbriidile piirduvad alad, kusutades 4 kuni 17 kraadi, Zelve'le piirduvad alad 2 kuni 13 kraadi ja Cemilköy'le piirduvad alad 8 kuni 23 kraadi, on kõige sobivamad paigad "päkapikkude tornide" (peribacaları) tekkeks. Üks kõige huvitavamaid tulemusi on see, et "päkapikkude tornid" ei tekkinud kõigis kaheksas ignimbriidi kihis, vaid ainult neljas. Need on Kavak ignimbriid, Kavak ja Zelve vaheline üleminek, Zelve ignimbriid ja Cemilköy ignimbriid. Teistes kihtides kas ei teki "päkapikkude torne" üldse või neid tekkis ainult paikselt, nagu näiteks Tahar ja Gördeles. Kavak ja Zelve vahelisel üleminekul moodustub "päkapikkude toru" alus Kavak ignimbriidist ja ülemine osa Zelve ignimbriidist, ning nende vahel on õhuke sedimentkiht.

**"Päkapikkude tornide" mõõtmed**

Teadlased on "päkapikkude torne" kohapeal mõõtnud ja eristanud kaks peamist tüüpi. Esimene on kooniline vorm, mis koosneb ainult ülemisest osast, ja teine on selline, millel on eraldi alus, mis toetab ülemist osa. Zelve ja Cemilköy "päkapikkude tornid" on kooniliste vormide näited. Mõõdetud "päkapikkude tornide" aluse läbimõõt on 9,7 kuni 13,7 meetrit ja kõrgus 8,41 kuni 21,73 meetrit. Kallakud on 60 kuni 70 kraadi vahel, ja Zelve'i "päkapikkude tornid" on teistest jügavamad. "Päkapikkude tornide" vaheline kaugus on Zelve'is kõige väiksem, 5,45 meetrit, ja Kavak'is kuni 42,72 meetrit. Sür'i uuringus on kõrgete "päkapikkude tornide" jaoks antud väärtus 25 kuni 30 meetrit. Göreme omavalitsus on aga märkinud, et mõned Aşk Vadi (Armaste org) kaljud ulatuvad kuni 50 meetrini. See erinevus võib tuleneda mõõdetud näidiste ja definitsioonide erinevusest.

**Kliima ja "päkapikkude tornide" teke**

Kliima selgitab, miks "päkapikkude tornid" on peamiselt just Kappadokias. Piirkond on poolkuivas kliimas ja Göreme ümbruses on aastane sademete kogus keskmiselt 380 millimeetrit. Taimekatte on vähese, peamiselt jõe kallastel. Kuna puudub taimestik, mis püsiks mulda, voolavad äkilised vihmad kaljudelt alla, põhjustades erosiooni. Kui jõed lõhestavad tufiplatoode, tekivad sügavad ja jügavad orud, ja kal Need võrdlused on põhjustanud selle, et orule öeldakse ka "fantasia org". Kultuuri- ja turismiministeerium on mõnede kivimite ümber piirdeid püsti pannud, et neid kaitsta. Ürgüpi lähedal asuvad "Kolm ilu" on kolm omavahel külgnevat "päkapikku", mida kohalikud rahvas tuntakse emana, isana ja lapsena. Bağlıdere orus, mida tuntakse ka "Armastuse oruna", saate Göreme omavalitsuse andmetel umbes viie kilomeetri pikkusel jalutuskäigul näha kõrgeid ja kitsaid "päkapikke". See on tundlik pärand.

Kubernerkonnad rõhutavad, et looduslik erosioon jätkub ka täna ja "päkapikud" on tundlikud muutuvate kliimatingimuste ja inimese tegevuse suhtes. Vihm, temperatuurimuutused ja tuul jätkavad kivimite kujundamist. Seetõttu on külastaja jaoks kõige olulisem asi, et ta ei kiireks. Ärge ronige "päkapikkudele", ärge graveerige neile kirjutisi ja ärge astuge märgitud radadelt maha. Nagu giidid Devrentis ütlevad, need kujud on kõige paremad vaadata kaugelt. Võtke kaasa väike küsimuste nimekiri. Milline on selle värv? Kas see on tumedam kui ülejäänud osa? Kas selle all on kitsas osa? Kas "päkapikk" koosneb ainult pealaadest või toetab see allpool eraldi osa? Kas nõlval üksteise kõrval asuvad "päkapikud" on paigutatud samale lõhenemisjoonel? Nende küsimuste vastused vastavad täpselt detailidele, mida geoloogid on aastakümneid mõõtnud. Päevavalguse horisontaalses suunas hommikul ja õhtul on kihtide vaheline värvierinevus selgem. Seega võib maastiku foto muutuda väikseks õppetunniks, mis räägib vulkaanide ja vee miljonite aastate pikkusest ühistest tegevustest.

Allikad:

Kommentaarid

0/1000

Kirjuta esimene kommentaar