Yarımburgazist Yalıköysse, Çatalcas piirkonnas asuvad paigad: Sur, rahvusvahetus ja Must mere piirkond.

Meie teekond algab Başakşehir linna Altınşehir linnaosa põhjaosas, kivisele künkale, mis asub Halkalı ja Altınşehir'i ühendava maantee lähedal. Koobas asub umbes poolteist kilomeetrit Küçükçekmece järve põhjarannast, Sazlıdere orule avaneval nõlval. Jätke auto sobivasse kohta ja kõndige künka jalamini. Esimesena vaadake koobaste üldilme. Kivim on eoseni ajast pärit lubjakivist ja koobast on kujundanud maa alt voolav vesi. Te näete kahte erineva kõrgusega sissepääsu. Ülemine sissepääs viib umbes kümne meetri kõrgusele ulatuvasse suure saali, mis on ülemine koobas. Alam sissepääs on alumise koobase sissepääs, mis on pikk tunnel, mis ulatub sügavale kivimisse. Türgi arheoloogiliste paikade projektis kirjutatud andmetel hargneb alumine tunnel umbes kakssada nelikümmend meetrit pärast sissepääsu ja üks haru kitseneb, lõpetades. Sel kohal ei proovige koobastesse siseneda, sest see ala on kuulutatud esimese astme arheoloogiliseks ja looduslikuks kaitseobjektiks. Selle koha tegelik väärtus on seisma jääda ja mõelda, miks see koht on nii oluline. Koobas tutvustati teadusmaailmale 19. sajandi keskpaigas. Esimesed kaevamised toimusid 1963. aastal Şevket Aziz Kansu juhtimisel ja Kılıç Kökteni valitsuse all. 1986. aastal viis Istanbul Ülikool läbi päästekavajõudude kaevamisi ja aastatel 1988–1990 viis sama ülikool koos California Ülikooli Berkeley filiaaliga ühisprojekti. Need kaevamised näitasid, et koobastes asuva vanima asula juured ulatuvad paleoliitikumi ajastusse. Alumises koobases leiti tuhandeid karude luusid ja kivist tööriistu. Ülemises koobases on neoliitikumist, kivilikumist ja pronksiaegadest pärinevaid kihte. Seinades olevate aukude järgi võib järeldada, et ülemist saali kasutati varasemas, eriti Bütsantsi ajal, hoonena. Mõned siit leitud esemed on praegu Istanbul Arheoloogia Muuseumis väljas. Fotode tegemiseks on parim aeg hommikul, kui valgus on pehme, kuna sissepääsud on suunatud lõunasse, orule. Vaadake sissepääsu alt alla, Sazlıdere orule ja järve suunas; teadete, et muistse inimese nägemus on täna ümbritsetud elamutega. Kuna koobaste ümbruses on vähe varju, võtke kaasa vett. Sellistel kohtadel võib esineda nahkhiiri, seega olge sissepääsude läheduses vaiksed ja ärge puudutage ühtegi k

Şamlar looduskaitseala asub teel, mis läbib Kayabaşı linnaosast ja Şamlar külast, ühendades Eski Edirne tee ja Arnavutköy. Başakşehir omavalitsuse andmetel jõuab looduskaitsealale asfaltteel, mis algab Gaziosmanpaşa teelt ja pöörab Nokta piirkonnas vasakule. Looduskaitsealal on kuus sissepääsu, kuigi ametlikult on selle asukoht registreeritud Başakşehirina, asuvad mõned sissepääsud lähedal Arnavutköyi piirile. Alal on looduskaitseala staatus, mis kinnitati 11. juulil 2011, kui see lisati Keskkonnaministeeriumi Looduskaitse ja Riiklike Parkide peavalitsuse nimekirjale.

Sisse astudes on esimese asjana silma jäänud laiad, avaraid alasid, mis on ümbritsetud pistaatsiapuudega. Nendel aladel on paigaldatud suunamisviidad, puidust piknikulaud, laste mänguväljak, tualett ja käsipesukohad. Soovitame sellel kohal pikniku asemel minna lühikesele matkale. Järgige matkaradu, laskuge puude vahelt orgu ja kuulake veeheli.

Looduskaitseala ajalooline osa on Şamlar pais, mis asub Şamlar ojal, mis on Sazlıdere suurim haru. Başakşehir omavalitsuse andmetel ehitati pais II. Mahmudi valitsusajal, aastatel 1826–1828. Selle kõrgus on veidi üle kümne meetri, tipu laius on kaksteist meetrit ja põhja laius üksteist meetrit. Seisake paisi ees ja vaadake, kuidas selle konstruktsioon põhja poole laieneb; vee hoidva seina paksus suureneb allapoole. Osmanni impeeriumi ajal koguti suure osa Istanbulile veevarustuseks mõeldud vee selliste paisidega ja viidi see linnasse. Seetõttu esindab Şamlar marsruudil teist etappi, mis järgneb koobast, ja see kujutab linna suhet veega.

Omavalitsuse veebilehel on kirjas, et metsas elavad metsalised, nagu rebased ja kotkad; käies pöörake tähelepanu puude ümbrusest. Pildistamiseks proovige püüda paisi konstruktsiooni, mis peegeldub vees. Nädalavahetel on alal palju külastajaid, seega on hommikutundidel rahulik. Alal kehtivad reeglid tulde tegemise ja grillimise kohta, järgige märke ja viige oma prügi kaasa. Pidage lühike puhkus varjus ja värskendage oma vedelikukoguseid, sest järgmine peatus nõuab pikka sõitu. Omavalitsuse veebilehel on märgitud, et metsas kasvavad pistaatsiapuude kõrval palju erinevaid puu- ja taimeliike. Şamlar kuulutati koos paljude teiste Istanbulis asuvate looduskaitsealadega samal pä

Anastasiuse müüri kõige paremini säilinud osad asuvad Çatalca põhjaosas, metsa keskel, Karacaköy lähedal. Ingliskeelne Wikipedia toob välja, et müüri osi saab näha Gümüşpınar ristmikul Karacaköys, Hisartepel Yalıköys, Pınarcas İhsaniyes ja Kurfallı külas. Sellel kohal peaksite suunduama Karacaköyst lähedal asuva metsaossa, sest seal on müür kõige paremini säilinud. Jätke auto ohutule kohale küla teel ja kõndige lühikese vahemaa müüri juurde. Esimesena vaadake müüri ristlõiget; türkikeelsed allikad kirjutavad, et välispind on kaetud kividega, samas kui sees on täidetud mördiga. Erinevate materjalide ja tehnikate kasutamine erinevates kohtades on märk hilisematest restaureerimistöödest. Paksuse kohta annavad allikad andmeid, mis ületavad veidi kolme meetri, ning säilinud osas on mõõdetud, et kõrgus ületab viie meetri. Müüri nimi on seotud Bütsantsi keisri Anastasiuse nimega, ja arvatakse, et see oli kas tema poolt ehitatud või renoveeritud aastatel 507–512. Ingliskeelne allikas märgib, et on tõendeid, et selline kindlustus oli olemas juba varem, keisrite Leoni ja Zenoni valitsusajal. Müür algas Karadenzi rannikul asuvas Evcik İskelesest ja ulatub Silivri läänes Marmara rannikuni. Pikkuse kohta annavad allikad andmeid 52–56 kilomeetri vahemikus. On teada, et sellel liinil, Karacaköyst lähedal, asus umbes 250 meetri laiune ja 300 meetri pikkune kindlustatud ala. Allikates on üsna sagedane märk, et müüri pikkuse tõttu oli seda vähese väega kaitsta ja et ründajad jõudsid seda mitu korda ületada. Evliya Çelebi kirjutab oma "Reisimälu" raamatus, et selle liini tornid, alused ja kraavid on veel nähtavad. Käige mõõsa müüri ääres ja pange tähele, et kivimaterjale on kasutatud kohalike külaehitiste juures; kirjutatud on, et enam kui poole pikkusest on seda viisil eemaldatud. Jäänused on kaitstud ajaloolised objektid, seega ärge ronige müüri peale ega puudutage kive. Oodake metsa varjus, et pildistada, kui päike paistab küljelt. Metsateedel võib pärast vihma olla mudast, seega on mugav kanda saapaid. Kui läbite loomade karjamaade lähedal, sulgege väravad. Allikates on mainitud, et müüri ääres olid ristkülikukujulised väravad, mida kohalikud kutsusid "bedesteniks". Türkikeelne Wikipedia kirjutab, et need väravad

Vahetusmuuseum asub Çatalca kesklinnas, Kaleiçi linnaosas, lähedal linna platsile. Lozan Vahetuste Fondi andmetel koosneb muuseum kolmest osast: peahoone, vahetuse plats ja kultuurimaja. Külastage muuseumi alustades väikest platsi ja vaadake peahoone fassaadi. Fondi teatel kasutati seda hoonet aastatel 1913–1923 Kreekast pärit ettevõtja poolt ärihoona. Vahetuse järel läks see riigi omandusse, sai Ziraat Pangaharu filiaali, müüdi 1961. aastal ja kasutati mõnda aega õmblemiskursustena. 1967. aastal ostis hoone Ölçer perekond ja annetas selle hiljem fondile, et seda muuseumina kasutada. Restaureerimisprojekt koostati fondi arhitektide poolt ja muuseum avati Istanbul 2010 Euroopa Kultuuripealinnaprogrammi raames koos Çatalca omavalitsusega. Muuseum avati 20. detsembril 2010 ja seda peetakse Türgi esimeseks migratsiooniteemaliseks muuseumiks. Sisemuselt vaadake vitriine järjest, alustades kangatest. Pulmapäevade jaoks mõeldud käsitööliste poolt valmistatud linased, pitsidega kardinad, padihulgid ja laudlinad moodustavad suure osa kollektsioonist. Muusikaosakonnas on eksponeeritud Salonicist pärit helilooja Faiz Kapancı kuulutite, mandoliinide ja noodiraamatute kogu. Köök- ja esemete hulgas on vaskpannid, -alused, savikruusid, rauast triikijad ja gaasilambid. Fotograafia- ja dokumentide osakonnas on tähelepanuväärne Kreeka esimese fotograafi Hamza Rüstem Beyi kasutatud kaamera ja negatiivklaasid. Samas osakonnas on eksponeeritud vahetusega Çatalcast Kreekasse läinud inimeste vara likvideerimistaotlused ja Ottomani impeeriumi ajast pärinevad kaardid. Kultuurimälestiste registri andmetel on eksponeeritud nii Çatalcast Kreekasse läinud kreeklaste jäänud etnograafilised esemed kui ka Kreekast Çatalcasse tulnud vahetuste toodud esemed. See kahepoolne lähenemine muudab muuseumi rohkem perekondade loo, kes pidid oma kodu vahetama, kui sõja loo. Leiduge aega, et lugeda esemete kõrval olevad väikesed sildid; paljud neist kannavad perekonna nime ja päritolukohta. Muuseum on suletud esmaspäeviti, teiste päevade külastusaegu kontrollige enne külastust fondi veebisaidilt. Pärast külastust tehke lühike jalutuskäik Kaleiçi kitsastes tänavates; Vikipedia kohaselt oli see ainus linnaosa, mis Balkani sõja ajal tulest hävimatud. Kultuuriportaali andmetel eksponeeritakse muuseumis ka perekonna vanemate rõivaid, dokumente ja mälestusesemeid. Dokumentide

Çilingoz looduskaitseala asub Çatalca piirkonnas, Musta mere rannikul, Binkılıci põhjaosas asuvas lahes. Ingliskeelsele Wikipedia artiklile tuginedes saab parki jõuda kahel viisil: kas lõuna poolt Binkılıci kaudu metsateel või ida poolt Terkos järve, Ormanlı, Karacaköy ja Yalıköy kaudu. Yalıköy'st on parkini umbes kümme kilomeetrit. Park on looduskaitseministeeriumi nimekirjas kantud looduskaitsealana alates 11. juulist 2011. Piirkond kuulutati 2005. aastal loodusreservaatiks rikkaliku taimestiku ja loomastiku tõttu, mistõttu on siin jahipidamine pidevalt keelatud. Parki saabudes jätke auto parklasse ja minge randa, et tutvuda kohaga. Lahe põhjaküljel asub umbes 1200 meetri pikkune, peenest liivast rannajoon. Çilingoz oja voolab põhja suunas ja suubub kitsast liivaselda, moodustades selle taga laia veekoguga, mida ümbritsevad rääsad. Selle koha üks parimaid külgi on see, et mets, oja, järv ja meri asuvad mõne saja meetri kaugusel üksteisest. Käige rannalt ojale ja vaadake, kus mage vesi kohtub soolase veega. Seejärel oodake vaikselt rääsa ääres; pargis elab mitmesuguseid linde, nagu luiged, haukad, kotkad ja puukoristajad. Kui jõuate metsa äärele, näete idakõrbi, punapuu, paju ja tamme ning nende all rododendroni, murrakas, kibumagunai ja tammerohu. Liivakülgedel kasvavad taimed moodustavad eraldi kogukonna; püüdkemine mitte astuda liivale. Lahe külgedel asuvad kaljud ja kivid pakuvad head tausta fotode tegemiseks; pärastlõunal paistab valgus mere kohalt. Parki kasutatakse telkimiseks, kalastamiseks, jalutamiseks ja piknikuteks; enne külastamist saate ajakohased andmed sissepääsu ja telkimise tingimuste kohta ametlikest allikatest. Kui soovite merre minna, tehke seda ainult rahulise ilma korral ja jääge lähedale kaldale. Mustal merel võib tuul tuua kiiresti suured lained ja voolud võivad olla ohtlikud. Selles kohas veetsime kaks tundi, sest rannikul jalutamine, ojale minek ja metsaäär on rahulikult uurides piisav. Võtke oma prügi kaasa ja ärge häirige rääsa ääres pesitsevatel lindudel. Wikipedia kohaselt elavad rannikuvetes säga, sardell, kala ja makrell, samas kui ojades ja järves elavad haug ja angerjas. Parki kuuluvad ka kährik, rebane, nahkhiir, orav ja siil. Sama allika kohaselt asuvad lähimad majutusvõimalused Yalıköys. Sealt jätkame ida

Marsruudi viimane peatuskoht on Yalıköy, üks Istanbuli kõige kaugemas Traakias asuv rannikuasula, mille vana nimi oli Podima. See küla asub rannikul, mida kolm poolt ümbritsevad Istranca mägede metsad. Ingliskeelse Vikipedias kirjutatakse, et see oli ajalooliselt kreeklaste asula ja 1923. aasta rahvasteliikumise käigus siia elama asus umbes kuuskümmend türklaste perekonda, kes tulid Kreekast ja asusid siinsesse tühjaks jäänud majadesse. Seega, see, mida te muuseumis lugesite, saab siin, küla tegelikes tänavates, reaalsuseks. Jätke auto küla lähedale ja kõndige rannale. Esiteks vaadake, kui pikk rannajoon on. Ühe uudisteallika andmetel ulatub rannajoon umbes kaksteist kilomeetrit. Rannas on silmapaistvad värvilised kivid, mida lained on kujundanud ja mida kohalikud nimetavad "Podima kivideks". Sama allikas kirjutab, et varem sorteeriti neid kive värvi ja suuruse järgi ning toimetati Istanbulisse, kus neid kasutati majade ja paleede aedade katteks. Piirkonna liiv on samuti majanduslikult väärtuslik; Vikipedias kirjutatakse, et riiklik veeamet kasutab Yalıköyi liiva veepuhastuses. Küla peamised elatusvahendid on metsandus ja kalapüük. Selles peatuskohas soovitame rohkem kui ka meres käimisele keskenduda pikemale rannajõudlusele. Käige rannajooni mööda, vaadake, kuidas lained rannajoone sisse tungivad, ja tunnetage tuule muutusi. Suve alguses ja lõpus on rannajoon kõige rahulikum, ja päikeseloojangu ajal loob valge liiv pikkade varjude mustreid. Kui soovite merre minna, tehke seda siis, kui pohjatuult ei ole ja meri on rahulik, ja püüdke jääda rannale lähedale, sest meri võib mõnedes kohtades äkitselt süveneda. Yalıköyi Hisartepe osas on säilinud Anastasiuse müüri varemed; kui aega on, kujutage ette, kuidas see müür kunagi mere äärde ulatas. Nii saate aru, kui lähedal oli see müür, mida te hommikul metsas nägite, Mustale merele. Vikipedias on märgitud, et 2022. aastal oli külas 1484 elanikku. Üks uudisteallikas kirjutab, et kohalikud on uhked oma peene liiva üle, mis ulatub kihtide kaupa mere poole. Samuti on märgitud, et läheduses asuv ettevõte toodab klaasitööstusele vajalikku ränidioksiidi. Ärge korjake rannalt kive, sest need aitavad säilitada rannajoone loomulikku välimust. Tagasitee on metsane ja pimedas võib see olla ohtlik, seega, pärast päikeselo