Yarımburgaz Mağarası

Yarımburgaz koobas asub Başakşeheri linnaosas, Küçükçekmece järve umbes 1,5 kilomeetri põhja pool asuva kivise mäe nõljal. Başakşeheri omavalitsuse andmetel asub see umbes 22 kilomeetri Istanbul kesklinna põhjaloodes ja otse Altınşeheri linnaosa põhjaosas. Koobas on tekkinud eoseeni ajastu lubjakivi erosioonina põhjustatud vee poolt ja selle sissekäikud avanevad Sazlıdere orus. Koobasel on kaks ühendatud osa, mis avanevad erinevatel kõrgustel. Ülemine koobas on umbes 15 meetri lai ja 52 meetri pikk, ning selle sissekäigu lähedal on laia saali kujuline osa, mis ulatub umbes 10 meetrit kõrgusele. Alumine koobas algab esmalt galeriikujuliselt ja seejärel jätkub tunnelina mäe sügavusse. TAY projekti andmetel ulatub see alumine osa umbes 600 meetrit ja hargneb umbes 240 meetri kaugusel sissekäikust. Mõlemad osad on ühendatud lühikese ja kaldu koridoriga, mis asub sissekäigu lähedal. Sissekäikud asuvad umbes 11–18 meetrit Marmara mere pinnatasapinnast kõrgemal. Kivimite idaküljel asuv kuiv org, mis ulatub otse Sazlıdere oruni, tõlgendatakse kui endise veekoguna, mis on kujundanud koobast. Alumises koobases on võimalik pääs peamisele kivimile ainult sissekäigu lähedal, seega koobase täpset kõrgust ei ole võimalik kindlaks teha. Koobase avastamine teadusmaailmas ulatub 19. sajandi keskpaigani; esimese, kes selle tutvustas, on allikates märgitud Abdullah Bey. Esimesed väljakaevamised toimusid 1963. aastal Şevket Aziz Kansu juhtimisel ja Kılıç Kökteni juhendamisel alumise koobase sissekäigu lähedal. Aastatel 1964 ja 1965 jagati koobas ruutudeks ja seda kaevati süstemaatilisemalt. 1986. aastal viis Istanbul Ülikooli Mehmet Özdoğani juhtimisel läbi päästekavemis. Aastatel 1988–1990 viisid Istanbul Ülikool ja California Ülikool (Berkeley) ühisprojekti; väljakaevamisi juhtis Güven Arsebük ja paleoantropoloog F. Clark Howell oli meeskonnas. Väljakaevamised näitasid, et koobastes leiduv settekihistus on koos arvestades üle 10 meetri paksune. Ülemises koobases leiti erinevaid kihte, mis pärinevad hilisromaanlikust, kalkoliitlikust, neoliitlikust ja vanematest ajastutest. Alumises koobases leiti paleoliitlikke tööriistu ja palju karusäriloomade luusid. Leitud töö Koobast leitud mõned esemed on eksponeeritud Istanbuli Arheoloogia Muuseumis. Koobas kuulutati 2001. aastal esimese astme arheoloogiliseks ja looduslikuks kaitseobjektiks. 1988. aasta väljakaevamiste ajal suleti mõlemad sissepääsud metallvõrguga, et kaitsta neid varasid otsivate isikute eest. Tänapäevani on sissepääsutes nähtav metallvõrk ja koobastse ei saa sisse minna; külastajad saavad seda vaadata väljast, mööda kalju ees asuvate radade äärest. Palun ärge puudutage kaitsealas olevaid väljakaevamiste jälgi, kaljusid ega metallvõrke ning ärge nihutage maapinnas olevad kivid. Parim vaade avaneb kalju põhjas, kust saab näha nii alumise koobaskäigu kaare kui ka selle kohal asuva ülemise koobaskäigu sissepääsu. Lubjakivikalju kujud muutuvad pärastlõunisel päikesevalgel selgemaks. Pärast vihma võivad kalju nõlvadel asuvad radad olla libedad, seega on soovitatav kanda mugavaid jalanõusid. Koobaseni pääseb Halkalıst Altınşehri suunal kulgeva maantee kaudu; praeguste bussiliinide kohta saate teavet ettevõttelt İETT. Lähedal asuvad Küçükçekmece järve rannik ja Sazlıdere org, mis võivad täita sama päeva teise poole.