Anastasius Suru (Uzun Duvar)

Anastasiuse müür on Konstantinopoli kaitseks, mis ta on ehitatud Musta mere rannikult Marmara mere suunas. Kuues sajand ja hilisemad allikad viitavad sellele "pika müürina". Müüri nimi pärineb keiser Anastasiuse I valitsusajast (491–518). Allikate kohaselt lasi keiser müüri ehitada või renoveerida aastatel 507–512; Çatalca ringkonna andmetel on see aeg 507–511. Ingliskeelsed allikad märkavad, et sellel alal oli ka tugevdatisi keiser Leo I ajal, aastal 469, ja keiser Zenoni ajal, aastal 478. Kuues sajandil elanud Prokopios kirjutab, et müür oli linnast umbes 65 kilomeetri kaugusel, väga pikk, kuid kiiresti ehitatud, seega mitte piisavalt tugev ning selle kaitsmiseks oli vaja suurt sõjaväge. Müüri pikkuse kohta on allikatel erinevaid andmeid. Ingliskeelne Wikipedia väidab, et algselt oli müür umbes 56 kilomeetri pikk. Feridun Dirimtekin arvutab selle pikkuseks umbes 52 kilomeetrit. Çatalca ringkond annab pikkuseks 45 kilomeetrit, millest 22 kilomeetrit on tänapäevani säilinud. Müür algab Musta mere rannikul, kohas nimega Evcik İskelesi, kulgeb lühikese vahemaa vääna, pöördub seejärel edelasse ja jõuab Hisartepe'ini. Sealt kulgeb Karacaköy lähedalt, ületades mitmeid ojani, ja laskub lõunasse Kurfallı ja Gümüşpınar vahelise tee äärest. Kurfallı lähedalt kulgevad osad jõuavad Feneri küla lähedalt, jätkates Silivri läänes, Karınca nina kohal, Marmara mere kaldale. Ingliskeelsed allikad märkivad, et säilmeid on näha tänapäeval Karacaköy lähedal Gümüşpınar ristmikul, Yalıköy lähedal Hisartepe'il, İhsaniye lähedal Pınarca's ja Kurfallı külas. Müüri paksus oli 3,3 meetrit ja kõrgus üle 5 meetrit. Välispinnad olid kaetud saagitud kividega, samas kui sisemus oli täidetud lahtiste kividega, mis olid sidunud horisontsavaga. Mõnes kohas on näha erinevaid tehnikaid ja materjale, mis peegeldavad hilisemaid renoveerimistöid. Müüri kohal asusid tornid, väravad, kindlused, kraavid ja sõjaväeteed. Kuna müüri kohal pidevalt sõdureid hoida ei olnud võimalik, rajati selle taha kasarmud ja sõjaväebaasid; Karacaköy lähedal asuv sõjaväebaas oli umbes 250 meetrit pikk ja 300 meetrit lai. Väravates olid ristkülikukujulised väravatõkked, mille kaudu pääses Sajandi jooksul jäetud, kuid türgi allikad väidavad, et renoveerimistööd kestsid kuni 10. või 11. sajandini. Aastasajandite jooksul kasutati suure osa selle kivimaterjalist lähedalasuvates külades uute ehitiste jaoks. Evliya Çelebi oma "Reisimälestuste" raamatus kirjutab, et Silivrist Terkoseeni ulatuvatel kindlustustornidel, vundamentidel ja kraavidel on endiselt näha jälgi, ning et lähedalasuvate külade karavansarajad ja muud hooned olid ehitatud selle müüri kividega. Saksa teadlane Schuchhardt märkas 1898. aastal heas seisukorras olevad müüri väravad, kuid need on hiljem hävinud. Müüri parimalt säilinud osa asub täna põhjalaienemal metsaalal. Selle vaatamiseks on vaja planeeritud reisi, kuna suurem osa varemetest asub metsa sees ja on kaugelt külateedest. Kergemini ligipääsetav on Karacaköy ja Gümüşpınar ümbrus, nagu allikadki näitavad. Seal on võimalik näha müüri suurtest kivist ehitatud osa, mis on nähtav tiheda taimestiku seast. Kuna tegemist on ajaloolise objekti, mida tuleb säilitada, tuleks müürile ronimisest ja kivide kahjustamisest hoiduda. On võimalik jõuda Çatalca kesklinnast bussiga ja sealt küladesse suunduvate bussiliinide kaudu, kuid varemeteni jõudmiseks on sageli vaja sõidukit ja jalutuskäiku. Metsadesse minekuks on soovitatav kanda mugavaid jalatseid, kaasa võtta vett ja kaardirakendus, ning püksid, mis kaitsevad okste ja põõsaste eest. Gubernatori mainitud Kurşun Germe ja Ballı Germe veetakistused asuvad samuti Gümüşpınari lähedal ja neid saab samal alal vaadata. Põhjas asuvad Yalıköy ja Çilingozi rannad, mis asuvad lähedal kohale, kus müür merele jõuab.