Seljukkide pealinna süda: Alaeddin mägi ja selle ümbrus.

Alustage matka Konya keskuses asuva Alaeddin mäe jalamilt. Vikipedias on kirjas, et mäge ümbritseb trammiliin, seega on sinna jõudmine trammiga lihtne. Enne ülesmineku alustamist pange tähele mäe kuju, sest see ei ole looduslik mägi, vaid künkra, mis on tekkinud tuhandete aastate jooksul toimunud asulate kogunemise tulemusena. Vikipedias on kirjas, et künkra mõõtmed on umbes 450 meetrit pikk ja 350 meetrit lai, kõrgus on 20 meetrit ja see on ovaalse kujuga. 1941. aastal Türgi Ajaloo Instituudi poolt läbi viidud väljakaevamised näitasid, et mäel asus esimene asula juba umbes 3. aastatuhandel eKr, varasel pronksiajal. Seejärel kuulus mägi Hititite, Frigite ja Lüdite valitsuse alla. Arvatakse, et Frigite ajal sai mäele nimeks Kawania, ja linna vana nimi İkonion võib olla selle nimega seotud. Kui te ühte matkaradadele järgite ja mäenõlvale ronite, pidage meeles, et enamik neist kihtidest asub teie jalgade all, maa sees. TDV Islamientsepedias kirjutatakse, et Konya esimene asula asus just sellel väiksel künkral ja kui türklased linna vallutasid, asus linn mäge ümbritseva müüri sees. Pärast 1097. aastat sai linn pealinnaks ja kasvas kiiresti. 1221. aastal ümbritses sultaan I. Alaeddin Keykubad selle palju suurema müüriga. Entsepedias kirjutatakse, et müüri kohal oli iga 30 meetri tagant 108 torni ja igas tornis oli kirjutatud selle ehitanud väe või ametniku nimi. Müüri tornidesse ja väravatesse oli paigutatud antiikseid skulptuure ja reljeefe, mis näevad välja nagu näitus. Mõnda neist näete lähedalt teise peatuse kohas. Tänapäeval ei ole mäelt enam nähtav müüri jäänud, kuid mäe küljedelt algavad tänavad näitavad endiselt endise keskuse asukohta. TDV Islamientsepedias kirjeldatakse seda korrastust haruldase kiirustava tänavate süsteemina, mida on näha paljudes Türgi linnades. Seisake mäe ääres ja vaadake, kuidas tänavad ümbritsevasse maastikku ulatuvad. Seejärel suunduge mäe põhjanõlvale, sest Seljukide palee asus mäe põhjaosas. Siin asub palee jäänud osa, mis vaatas linnale. Kultuuriportaalis kirjutatakse, et palee oli kahekorruseline ja selle seinad olid kaunistatud fritažide ja kirjutustega. On arusaamatu, kes palee ehitas. TDV Islamientsepedias kirjutatakse, et enamik teadlasi seostab selle II. Kılıçarslan aj Kõrge künka põhjaküljel asub Alaeddin mošee, mis valmis aastal 1220 ja oli Seldžukkide ajastu ajal linna suurim mošee; see marsruut mainib seda lihtsalt künka sümbolina. Künkal asuvad ka 1902. aastal avatud kivist veemägi, mis kogub Çayırbağı allikast tulevat vett, ning 1936. aastal püstitatud mälestusmärk. 1982. aastal arheoloogilise, ajaloolise ja loodusliku kaitseobjektina registreeritud künka on alates 1910. aastatest metsandatud ja sellest on saanud linna puhkepaik. Tehke puude all olevatel pinkidel peatuse, et vaadata, kui oluline koht on künnas täna linnaelanike igapäevaelus. Seejärel laskuge alla lääneküljelt; Kultuuriportaal teatab, et Ince Minareli madrasa asub künka lähedal ja jalutuskäik võtab mõne minuti aega. Allikas: TDV Islamientšüklopeedia, Alaeddin Köşkü.

Kui jõuate medresse juurde, võtke enne sissepääsust mõned minutid, et vaadata selle fassaadi, sest selle kõige suurejoonelisem osa on väljas. Kultuuriportaali kohaselt ehitati see medresse Seljukide sultani II. İzzeddin Keykavuse valitsusajal, kui selleks oli riigiteenistuja Sahib Ata Fahreddin Ali, et seal õpetataks hadissi. Ehitusaeg on erinevates allikates erinev; TDV islami entsüklopeedia märgib, et 1265. aasta dokumendis mainitakse seda hoonet, seega peab medresse olema enne seda kuupäeva valminud. Fassaadi keskel asuv portaal on osa suuremast massiivist, mis ulatub peamüürist üle viie meetri kaugusele. TDV islami entsüklopeedia peab seda ühe kõige suurejoonelisema Seljukide ajast pärit portaali hulka Anatoolias. Pöörake tähelepanu tekstiribadele, mis ümbritsevad portaali mõlemalt poolt ja ulatuvad ülaosani. Kultuuriportaali kohaselt on see üks haruldasemaid kujundusi, kus teksti kasutatakse nii ulatuslikult. Pange tähele, et ribad on ülaosast katkendatud; entsüklopeedia kohaselt näitab see, et portaal on tänapäeval ebaõnnestunud ja selle ülaosa oli algselt kõrgem. Vaadake lähedalt kahte medaljoni, mis asuvad kaare kohal; Kultuuriportaali andmetel on ühel kirjas "Amel-i Kelük" ja teisel "bin Abdullah", mis tähendab, et need kaks koos moodustavad arhitekti nime. Seejärel pöörduge minareti poole, mis on hoonele nime andnud; see on ehitatud tellistest, mis on kaunistatud glasuuritud tellistest ja marmorist. Algselt oli minaretil kaks taset, ja see oli hoone suhtes väga kõrge. 1901. aastal tabasid seda lätte, mis hävitasid ülemise osa. Tänapäeval näete vaid lühikest osa. TDV islami entsüklopeedia teatab, et minareti keha oli varem samasugune kuni teise tasemeni. Vaadates alt ülespoole, kuidas glasuuritud tellised on kehas paigutatud, saate kõige paremini ette kujutada selle algset kõrgust. Sisenedes jõuate kõigepealt ristvõlvitud sissepääsusaali; entsüklopeedia kohaselt on see saal ehitatud, et luua sümmeetria vastas oleva peamise saaliga. Seejärel jõuate umbes 11 meetri pikkuse ruudukujulise siseõue juurde. TDV islami entsüklopeedia märgib, et see on üks kolmest medressest Konjas, mille siseõu on kaetud kuppel. Siseõue keskel on bassein; vanadest fotodest näeme, et kupli kohal oli varem suur valgustusaken, mis on täna kaetud klaasiga. Vaadake ülespoole kuplile; väliselt on see marmorist, aga sees on tellistest, ja kuppel Peamised tähelepanu köidvad osad on Konya kindlusest pärit reljeefid; siin saate lähedalt näha kive, mis kaunistavad esimesel peatusekohal mainitud müüri tornid. Kultuuriportaali andmetel asub selles muuseumis suurim ja ilusaim marmorist reljeef, mis kujutab Seldžukkide sümboliks olnud kahepealise kotka ja tiibade kujutisi. Reljeefide vaatamise järel tasub uuesti üle mõelda portaalkäik; saate näha sama ajastu kivitööde kahte näidet – üks arhitektuuriosas ja teine eraldi kunstiteosena. Medresse on üks sellistest hoonest, mis lisati 2014. aastal UNESCO maailmapärandi eelne loend teemal "Anadoolia Seldžukkide medressed". Külastuspäevade ja -aegade kohta saate teavet Kultuuri- ja Turismiministeeriumi veebilehelt; enne sisemiste esemete fotode tegemine on soovitatav töötajaga nõu pidada. Väljumisel jalutage Karatay medresse suunas, jälgides mäe jalamit; kahe medresse vaheline tee võtab mõne minuti aega. Allikas: Kultuuriportaal, İnce Minareli Medresse.

Karatay medresse juurdepääs toimub ida pool asuva eesnurga kaudu. TDV islami entsüklopeedia märgib, et eesnurk ei asu täpselt fassaadi keskel, vaid on pigem ühe külje poole nihutatud. Kultuuriportaali andmetel ehitati see hoone 1251. aastal Seljukide sultani II. İzzeddin Keykavuse ajal emiir Celaleddin Karatay poolt. Entsüklopeedia kohaselt näitab eesnurga ülaosas asuv suur kiri ehitusaega ja Karatay nime. Värav on valmistatud taevas- ja valgest marmorist; vaadake kahetooniliste kivide moodustatud sõlmemotiive ja külgmiste kilimide mustreid meenutavaid geomeetrilisi paneele. Allikad on erinevad selle kohta, kes arhitekt oli; Kultuuriportaal mainib Mohamed bin Havlanit, samas kui TDV islami entsüklopeedia ütleb, et arhitekti nimi on teadmata. Väravast läbitud jõuate tänapäeval avatud, aia sarnase alani. Entsüklopeedia kohaselt oli see tegelikult umbes 7,6 meetri suurune, kuppelkatusega ruum. Peahoone ülemise osa kolmnurksete elementide jäljed tõestavad selle katuse olemasolu; otsige neid seinal, enne kui sisse astute. Sealt pääseb väikese ukse kaudu suurema, kuppelkattega ruumi, mis on hoone süda. See ruum on umbes 12 meetri pikkune ja lai ning kõik selle elemendid ja kaunistused on säilinud. Seisake hetkeks ja vaadake üles; kuppel on kaetud türkiissiniste ja tumesiniste keraamiliste plaatidega, mille vahel on valged pleistrid, mis, nagu entsüklopeedia ütleb, meenutavad taevast. Kompositsioon on moodustatud kaksteist haruga tähtedest, mis on korrapäraselt järjestatud alt ülespoole, ja need tähed on erinevate sõlmedega ühendatud. Kupli raskust kannavad kolmnurksete paneelidest koosnevad, fännilaadsed elemendid. Need elemendid on nii tugielemendid kui ka need koguvad värvi kuplist ja suunavad selle nelja nurka. Täpselt kupli ülaosa all asub ruudukujuline bassein, ümar anum ja keerukate kujunditega veetoru. Entsüklopeedia teatab, et mõned on selle avamise ja basseiniga seostanud sellega observatooriumi funktsiooni; see on tõlgendus, mitte kindel fakt. Hoone jäeti 19. sajandi lõpus maha, taastati 1954. aastal ja avati 17. detsembril 1955. aastal kui keraamiliste esemete muuseum. TDV islami entsüklopeedia seletab, et muuseumi asutamise peamine põhjus oli see, et hoone ise oli oma keraamiliste esemete poolest juba muuseumiväärne. Minge kõigepealt suurele ida pool asuvale galerii-alale; seal asuvates vitriinides on esitatud 1 Panoraamidel on kujutatud istuvaid ametnikke, jahimõtteid, kahepealisi kotkaid, sfinkse, sireene ja mitmesuguseid loomi, alates jahikoertadest kuni mägiallikaideni. Pange tähele figuuride ovaalseid nägusid, suuri mandlipäid ja väikeseid suhu; entsüklopeedia väidab, et sellise näo tüüp pärineb Kesk-Aasiast. Kultuuriportaali andmetel on muuseumis väljas Seldžukkide, väikeriikide ja Ottomani impeeriumi ajast pärinevad fritažid ja keraamika, stukkornamentid, fritažitest taldrikud ja lambid. Karatay medresse lisati 2014. aastal UNESCO maailmapärandi eelkandidaatide nime "Anadoolia Seldžukkide medressede" kategoorias. Kuppelkujulise saali võib päeva jooksul rahvast täpsemalt. Kui soovite fritaže lähedalt uurida, on parem varakult kohale jõuda. Külastuspäevi ja -aegu saate kontrollida Kultuuri- ja Turismiministeeriumi veebilehelt. Muuseumist väljudes kõndige üle koha ja suunduge lõunasse; Arheoloogia muuseumi jõudmiseks Sahibata linnaosas on vaja kõigest umbes kilomeeter. Allikas: TDV islami entsüklopeedia, Konya Karatay medresse fritažikunstimuuseum.

Konya Arheoloogiamuuseum asub Merami piirkonnas, Sahibata külas, nagu Kultuuriportaali andmetel märgitud. Portaali kohaselt asub muuseum lähedal Atatürkile pühendatud monumendile, mis on linna tuntud paik. Muuseumi ajalugu on hoone enda ajaloost vanem. Kultuuriportaali andmetel avati muuseum esmakordselt 1901. aastal, samas kui Wikipedia viitab ajastule omistatud dokumentide põhjal, et avapidu toimus 10. detsembril 1899. Algselt asus kollektsioon ühetoalises hoones kooliaias, seejärel teistes hoonetes ja 1962. aastal kolis see oma praegusesse asukohta. Wikipedia defineerib muuseumi kui esimest arheoloogiamuuseumi, mis loodi Anatoolias. Sissepääsu juures tervitavad teid Sille'st ja linna keskosast pärit Bütsantsi ajastu arhitektuurielemendid ning Rooma ajastu matuseristid. Suunduge esmalt eelajalooliste esemete saali, kus on esindatud Neoliitikumiaegsed leidud, mis on kaevamiste käigus leitud Çatalhöyükist, Erbaba külast ja Süberdest. Ministeeriumi muuseumi lehel on see periood dateeritud umbes 6500–5300. aastani e.K. ja seal on esindatud käsitööna valmistatud savinõud, obsidiaanist ja kvartsist valmistatud noad ja lanced. Vaadake lähedalt obsidiaanist valmistatud esemeid; need väikesed, vulkaanilisest klaasist valmistatud tööriistad on kõige konkreetsed tõendid sellest, kui kaua inimene Konya tasandikul on elanud. Vana pronksiaja vitriinides on enamik esemeid pärit Sızma ja Karahöyük kaevamistest; samuti on seal esindatud savinõud, mis on pärit Beyşehiri järve ümbrusest. Pronksiaja osas on esindatud Karahöyüki kaevamiste leidud, mida on tehtud alates 1952. aastast. Siin näete ratastel valmistatud nõusid, loomakujulisi nõusid, viinamarjade kujulisi lambraid ja silindrilisi templeid. Raudaja osas otsige Alaeddin Tepesi külast leitud Frigia keraamilisi fragmente, mis on kaunistatud kujutistega; nii saate näha, milliseid esemeid on leitud mäest, mida te võib-olla hommikul mööda käisite. Samas saalis on esindatud ka Frigia ja Lidia keraamilisi esemeid, mis on pärit Kıcıkışla külast, mis asub Karapınari põhja pool, ning Urartu pronksist valmistatud nõelu. Kui siirute Rooma osasse, näete muuseumi kuulsaimat esemet – Heraklese sarkofagi. Sarkofaag leiti 1958. aastal Beyşehiri lähedal asuvas Yunuslari külas, vana Tiberiopolise linna varemetes, kui keegi põ Pärast ekskursiooni saate aeda minna, kus väljas on esitatud Rooma ajast pärit kujud, sarkofagid, matuserakendused, urnid, sambad ja inskriptsioonid. Aed on ka hea koht, kus marsruudi lõpus istuda ja puhata. Konya maakonna valitsus teatas, et muuseum on avatud iga päev, välja arvatud esmaspäev; täpsed avamisajad ja sissepääsu tingimused leiate ministeeriumi veebilehelt. Kui plaanite külastada Çatalhöyükit, võite seda muuseumi külastamist valmistavaks etappiks pidada, kuna osa väljakaevamiste leidudest on eksponeeritud just selles muuseumis. Muuseumist väljudes saate tagasi linna keskusesse jalutada või kasutada ümbrust läbivat trammiliini. Allikas: Türgi Kultuuri- ja Turismiministeerium, Konya Arheoloogiamuuseum.