Taşköprüst Tepebağini suunas kulgevad ajaloolised jalgrada Adanas.

Lähedage Taşköprü sillale Seyhani kaldalt ja peatuge hetkeks kaldal, enne kui teete jalutuskäigu üle silla. Täna on sild suletud autoliikluseks; pärast 2000. aastate keskpaigas toimunud renoveerimist on see avatud ainult jalakäijatele ja te võite sellel rahulikult kõndida. Minge kõigepealt üle silla teise kaldale, Yüreğiri poole, et saada aimu selle suurusest; allikate kohaselt on silla pikkus veidi üle kolme saja meetri. Jalutades pöörake tähelepanu sillal olevatele kividele. Ingliskeelne Wikipedia kirjutab, et see kivikatte on pandud aastatel 1899–1908 Adana gubernator Süleyman Bahri Paşa ajal ja et see on olnud laulude teema.

Kui jõuate silla keskele, märkate, et tee tõuseb mõlemalt poolt. Kultuuriportaali andmetel on silla keskel olev tee umbes kaks ja pool meetrit kõrgem kui kaldad. Peatuge siin ja vaadake jõe voolusuunas, lõuna poole; täna näib sild laiemana, kuna see on hiljem laiendatud. Allikate kohaselt oli tee algselt palju kitsam ja seda laiendati 20. sajandi alguses, mil jõe suunas lisati uued kaared.

Seejärel laskuge alla kaldale ja vaadake sillale alt üles. Näete mitmeid trepijaktsioone ja kolmnurksahtsaid, mis on ehitatud jõe voolu vastu; ingliskeelne Wikipedia väidab, et tänapäeval nähtav kolmnurkne kuju on pärit ühe osmanide ajastul toimunud renoveerimise käigus. Idaosa jalade all on näha karedalt töödeldud kivid, ja silla idaosa on osa, mis kõige paremini peegeldab algset konstruktsiooni. Kõikide kaarte mõõdud on erinevad, mis on tagajärg aastasajate jooksul toimunud mitmekordsetele renoveerimistele. Allikate kohaselt on üheksanda kaare põhjaküljel lõvi reljeef, mille otsimine väärib vaeva, kas binokliga või suurendusklaasiga.

Allikad ei anna ühtegi konkreetset nime selle kohta, kes silla on ehitanud. Provintsi kultuuri- ja turismiministeerium viitab, muuseumis oleva tekstita plaadi põhjal, arhitekti nimega Auxentios; ingliskeelne Wikipedia märgib, et sama kirjelduse täpne tõlge võib viidata vee kanali, mitte silla kohta. Reisija Victor Langlois seostas silla keiser Hadrianusega, samas kui Bütsantsi ajaloolane Prokopios rääkis, et keiser Justinianus I käskis selle jalad uuesti ehitada. Kuna silla renoveerimist on toimunud ka Emevi, Abbasi ja osmanide perioodidel, on õigem seda lugeda mitmekihilise ehitusena, mitte siduda ühe konkreetse ajaga.

Parim valgus fotode tegemiseks on vara hommikul, kui päike paistab sillale idult. Silla täiel

Ramazanoğlu maja asub Kızılay Caddesi tänaval, Ulu cami kompleksis. Kui te tänavalt sisse pöörate, leiate maja kamosi kagus. Enne sissepääsu vaadake maja välisilmet hoolikalt. Alumine osa on ehitatud kivist, ülemised osad tellistest ja see kahe materjali ühinemiskoht on fassaadil selgelt nähtav. Vikipedias on maja mõõtmed antud 16 meetrit pikk ja 10,5 meetrit lai; selle tagasihoidlik välimus peegeldab valitseva perekonna mõõdukaid ehitushoiakuid.

Lähistage maja lõunapoolsele uksele, sest selle ajalugu on seotud selle juures olevate kirjutistega. Kirjutiste kohaselt valmis maja haremiosa aastal 900 pärsia kalendri järgi, ehk 1495. aastal, Ramazanoğlu Halil Bey poolt. Kuid allikad rõhutavad, et see kuupäev ei hõlma kogu hoonet. KÜRE entsüklopeedia väidab, et maja ehitati algselt aastatel 1360–1400 ja et 1495. aasta kirjutis viitab rekonstrueerimisele. Hürriyet Daily Newsi endise juhataja andmetel ulatub ehitusaeg 14. sajandi teise poole. Seetõttu võite pidada seda ühe vanima säilinud tsiviilehitisena Anatoolias.

Täna kasutatakse maja Çukurova ülikooli kultuurikeskusena, kus toimuvad konverentsid, kohtumised ja kontserdid. Kui on võimalik sisse pääseda, alustage põrandal asuvast kivipõrandaga osast ja liikuge sealt treppide kaudu ülemistele korrustele. Seejärel vaadake põhjaossa jäävaid kuppelkatuselai ruume, mida allikate kohaselt kasutati vastuvõtusalana. Ülemisel korrusel asuvad köök ja kaks tuba, samas kui kõige ülemisel korrusel on suur tuba ja pesuruum. Hürriyet Daily News teatab, et ülemisel korrusel asuv saun on vanades hoonetes haruldane.

Kujutage ette, kes on maja ajaloo jooksul selle külalistena käinud. Allikate kohaselt peatusid siin Yavuz Sultan Selim Egiptuse kampaania ajal ja Kanuni Sultan Süleyman külastas seda aastal 1535, kui ta Adanasse jõudis ja oli Ramazanoğlu Piri Bey külaline. KÜRE entsüklopeedia teatab, et luuletaja ja valitsusametnik Ziya Paşa kasutas valitsusaegadel alumisel korrusel asuvat salongi vastuvõtusalana. 1998. aastal Adana-Ceyhani maavärises kahjustada saanud hoone taastati seejärel Vakıflar Genel Müdürlüğü poolt ja avati aastal 2009 kultuurikeskusena.

Maja võib olla ürituste kalendri järgi suletud, seega, kui plaanite sinna sisenemist, teavitage end eelnevalt selle kohta. Kui see on suletud,

Suur Kellatorn asub Ali Münif tänav keskel ja sinna jõuab peamajast mõne minutiga jalgsi. Vaata torni esmakordselt veidi kaugemalt; selle kuubikujulise korpuse tervik on sealt paremini nähtav. Allikad väidavad, et torn on 32 meetri kõrgune ja oli oma ajal Osmanide impeeriumi alal asuvate kellatornide kõrgeim, teisel kohal oli Istanbulis asuv Dolmabahçe kellatorn. Lähedale jõudes vaata selle konstruktsiooni; torn on ehitatud väikestest, keerulistest kivist tellistest.

Torni ehitamise ajalooga seotud andmed on erinevad, seega on oluline mõlemat lugeda. Adana provintsi kultuuri- ja turismiameti ja Kultuuriportaali andmetel alustati ehitust 1881. aastal Ziya Paşa valitsemisajal ja torn valmis 1882. aastal Abidin Paşa valitsemisajal. Ingliskeelne Wikipedia väidab, et ehitus algas 1879. aastal ja mainib torni kujunduses Krikor Ağa Bezdikyan ja Kaspar Ağa nimed; ka Kultuurikatastroof mainib neid kahte meistrit. Kahes allikas mainitakse, et linnapea Hacı Yunus tegi ehitusele olulise panuse.

KÜRE entsüklopeedia väidab, et algselt kutsuti torni "Saathane", et seda eristada linna peamisel väljakul asuvast väiksemast kellast. Tornil on neli kella ja praegune mehhanism toodi 1925. aastal Saksamaalt. Sama allikas väidab, et torni laius on kaheksa meetrit ja hiljem lisati tornile antennid ja häirehoob. Vaadates torni ülaosa, proovige eristada neid hilisemaid lisandeid algsest konstruktsioonist. Allikate kohaselt oli kella helk, mis kõlas iga tunni peal, kuulda suuremas osas linnas ja ametkondade tööaegade pikkus määrati selle järgi. Adana provintsi kultuuri- ja turismiamet rõhutab, et torn oli nii tugev, et see talus 1998. aasta Adana maavärin.

Torni ümbrus on selle külastamise parim osa. KÜRE entsüklopeedia kirjutab, et 2013. aastal alustati tänavate renoveerimistööd, millega muudeti Ali Münif tänaval asuvate poodide fassaadid ühtseks. Sealt saate suunduda Kazancılar turgule; Kultuurikatastroof teatab, et turg on tuntud ka Adana Arastası ja Ramazanoğlu turgude nime all ja see on pärit 16. sajandist. Turul saate jalutada poodide vahel, kus müüakse messingist tooteid, kohalikke tooteid ja komme, kuid poodide valik on teie enda teha. Õhtul valgustatud torn ja tänav pakuvad erakordset vaatepilti.

Torni juures ei ole suurt jalakäijate ala ja

Adana Kinomuuseum asub Kayalıbağ linnaosas, Seyhan tänavaga 26025 tänavaga ristumiskohal, Seyhani jõe läänekaldal. Enne muuseumini jõudmist tasub jalutada ümbruskonnas, sest see on vana Adana elamute piirkond, mis asub Tepebağ künkra ülaosas ja jalamil. Ingliskeelne Wikipedia kirjutab, et enamik neist elamutest on kahe- või kolmekorruselised, neil on paksud seinad ja vähe aknaid alumisel korrusel, samas kui ülemistel korrusel on palju aknaid ja rõduid. Kohalik omavalitsuse giid märgib, et enamik elamuid on ehitatud 18. sajandil; kuigi erinevad allikad toovad esile erinevaid aastaid, on mõistlik neid lugeda kui osa vana linna elamupiirkonna osa. Giid märgib ka, et künkral on käimas väljakaevamisi.

Muuseumi hoone on moodustatud kahe kõrval asuva, jõe äärde ehitatud elamu ühendamisega. KÜRE entsüklopeedia teatel restaureeris muuseumi Adana suurlinnavalitsus ja avati 23. septembril 2011. Türkiskeelne Wikipedia tutvustab muuseumi kui Türgi teist kinomuuseumi. Sisenedes tasub kõigepealt vaadata alumisel korrusel asuvaid plakateid. Igas plakatis on vähemalt üks Adana päritolu nimi režissööri, näitleja või stsenaaristi rollis; nende nimede otsimine plakate vaadates võib olla lõbus mäng.

Ülemisele korrusel näete, et toad on jagatud erinevate teemade järgi. Allikad loetlevad selliseid osakondi nagu Nostalgia saal, Adana kunstnike saal, uue põlvkonna kunstnike saal, Adana produtserite saal, Mehmet Baltacı kollektsiooni saal ja Kuldne Kukkel saal. Üks tuba on pühendatud ainult näitlejale ja režissöör Yılmaz Güney'le, seal on tema fotod, esemed ja filmide plakatid. Ka kunstnik ja filmitegija Abidin Dino ning kirjanikud Yaşar Kemal ja Orhan Kemal, kelle romaanidest on tehtud palju filme, on muuseumis esindatud. Toad sisaldavad ka selliste linnaeluga seotud näitlejate, nagu Şener Şen ja tema isa Ali Şen, fotosid.

Pühendage eriti aega Kuldne Kukkel saalile. Seal räägitakse Adana suurlinnavalitsuse korraldatava Kuldne Kukkel filmifestivali ajaloost; ingliskeelne Wikipedia teatab, et festival asutati 1969. aastal. Muuseumis asuvad vahakujud on valmistanud Jale Kuşan ja Tülay Aktaş. Kui olete huvitatud filmiajaloo vastu, vaadake ka raamatukogu. Seal on umbes 3500 raamatu kollektsioon, mille on annetanud filmiajaloolane Alberto Modiano, ja vanim neist on aastast 1891.

Türkiskeelne Wikipedia

Atatürki maja muuseum asub Seyhan tänaval, jõe vaatega asuvate majade põhjalõuna pool. Enne majja sisenemist vaadake selle fassaadi. Türgi Wikipedia kirjeldab seda kahekorruselise, rõdude, katusekividega ja kiviseintega majana, mis sarnaneb 19. sajandi klassikaliste Adana majadega. Kohalik kultuuri- ja turismiministeerium rõhutab, et maja on kultuuripärandobjekt ja üks parimaid näiteid selle ajastu tsiviilarhitektuurist.

Tutvuge maja ajalooga enne selle külastamist. Kohaliku kultuuri- ja turismiministeeriumi andmetel võõrustati Atatürki ja tema abikaasat Latife Hanımı 15. märtsil 1923 toimunud Adana visiidil Ramazanoğlu perekonna liikme Suphi Beyi majas; Türgi Wikipedia viitab samale isikule nimega Suphi Paşa. Hoone võeti ümber ühingu poolt, taastati ja avati 1981. aastal muuseumi osakuna. Igal aastal 15. märtsil toimub selles hoones mälestustseremoonia; kui te sel päeval külastate, olge rahva hulga suhtes valmis.

Sisepoolses külastamisel planeerige oma külastus korruste kaupa. Esimesel korrusel asuvad töatoad ja raamatukogu; Türgi Wikipedia teatab, et raamatukogus on ligikaudu kaks tuhandet osmanikeelset ja türgi keeles raamatut, mis on kogutud annetuste kaudu. Töatubades on väljas kohalikud ajalehed, mis ilmusid Vabadussõja ajal ja pärast seda. Ülemisele korrusel jõudes näete salongi; see suur ruum on traditsioonilise Adana maja keskpunkt ja ühendab erinevaid toasid. Salongi ümber asuvad erinevad ruumid, nagu vooditoad, pressiruum, võitlejate ruum, relvade ruum, abi ruum ja Kuvayi Milliye ruum.

Ruume külastades pöörake rohkem tähelepanu maja planeeringule ja ruumide paigutusele, mitte nii palju esemetele. Ingliskeelne Wikipedia selgitab, et Tepebağ'i traditsioonilistes majades on ülemised korrused peamine eluala ja toad on paigutatud nii, et need avanevad salongi. Vaadake akendest jõele ja tänavale; allikate kohaselt on need majad ehitatud nii, et need saaksid jõest tuleva jaheda tuule. Vooditoas olev vaskvoodi ja Maraşi stiilis diivanid näitavad selle ajastu sisustuse stiili. Muuseumis on lisaks Atatürki Adana visiidiga seotud fotodele ja dokumentidele ka etnoloogilisi esemeid.

Enne külastamist kontrollige muuseumi avamisajad ja -päevad selle ametlikult veebilehelt. Külastuse järel suunduge Seyhan tänavalt alla jõe suunas, et oma teekonda lõpetada. Jalutades jõe ääres lõ