Taşköprü

Taşköprü on Rooma-aegne sild, mis on Adana linnas Seyhani jõe kaldal asuva kahe kaldala kahe osa ühendamine. See on linna üks tuntumaid sümboleid. Silla läänekülg asub Seyhani piirkonnas ja idakülg Yüreğiri piirkonnas. Arvatakse, et sild on ehitatud 2. sajandi esimesel poolel. Antiikajal oli see oluline osa kaubateest, mis ühendas Vahemere rannikuga Anatooli sisemaad ja Iraaniga. Allikad ei ole ühtne arvamus silla ehitaja kohta. Aastatel 1852–1853 Adanasse sõitnud reisija Victor Langlois seostas silla keiser Hadrianusega ja teatas, et tema nimega märk oli sillal olnud umbes kaks aastakümmet enne tema külastust. Adana kultuuriministeeriumi andmetel on sild seotud arhitekti Auxentiosega ja selle vanuseks on umbes 1700 aastat, mis põhineb Adana muuseumis asuval märkplaadil. Ingliskeelne Wikipedia märgib, et kui see kreeka keeles olev märk täielikult dešifreerida, võib see viidata pigem veekanalile, mis toitis vesiveskid, kui sillale. Seetõttu on kõige täpsem kirjeldus sillale, et see on Rooma-aegne konstruktsioon, mida on hilisemate sajandite jooksul mitu korda renoveeritud. Bütsantsi ajaloolane Prokopios kirjutab, et keiser I. Justinianus suunas 6. sajandil jõgi ajutiselt teise voolujugasse ja käskis vee poolt kahjustatud jalad uuesti ehitada. TDV Islamientseüklopeedia märgib, et sild taastati Justinianuse valitsusajal, tõenäoliselt samal kohal, ja sellel oli 21 avamist. Kultuuriportaali andmetel ühendati sild Abbasi kalifi Harun al-Rashidi ajal Adana kindlusega täienduste abil ja seda taastati tema poja Mamuni ajal. Osmani impeeriumi ajal on teada, et seda hooldati III. Ahmedi, Kel Hasan Pasha ja Adana kuberneri Ziya Pasha ajal ning nende viimaste renoveerimistööde märkmed on säilinud. Silla mõõtmed on allikates veidi erinevad. TDV Islamientseüklopeedia ja Wikipedia toovad pikkuseks 310 meetrit, samas kui kultuuriministeerium toob 319 meetrit ja kultuuriportaal umbes 300 meetrit. Selle laius on koos kõnniteedega umbes 11,4 meetrit ja kõrgus ulatub 13 meetrini. Algselt oli sillal 21 avamist, kuid tänapäeval on nähtaval 14 avamist, kuna mõned avamised kaldade korrastamise käigus maasse jäid. Kultuuriportaali andmetel on silla keskosa umbes 2,5 meetrit kõrgem kui selle otsad, ja see kergendus on nähtav, kui seda vaadatakse vastassuunas. Ehituses kasutati tufi 20. sajandi keskpaigas, kui Çukurova piirkonnas algas puuvillakasvatuse laialdane areng, kogunesid kevadel tööd otsivad hooajalised töölised iga nädala jooksul silla peale. Allikate kohaselt oli inimeste hulk nii suur, et Adana elanikel oli sel ajal silla ületamine raske. Sild läbis 2006. ja 2007. aastal põhjaliku renoveerimise ning seejärel suleti see mootorsõidukide liiklustele. Alates sellest ajast on see avatud ainult jalakäijatele ja seal korraldatakse aeg-ajalt kultuurüritusi. Parim viis silla ületamiseks on alustada rannateelt Seyhani pool ja minna silla üle ida poole, et seejärel sama teed tagasi kasutada. Et näha kaarte vees peegeldumas, peatuge mitte silla peal, vaid mõlema kaldal asuvatel rannarajad. Päikeseloojangul, kui päike vajub läänekalda taha, muutuvad kivimid soojaks ja see on parim aeg fotode tegemiseks. Sillale pääseb linnakeskusest hõlpsalt ühistranspordiga või jalgsi; "Suur Kell" ja Ramazanoğlu mõis asuvad jalutuskäigu kaugusel. Silla lähedal asuv Seyhani kaldal algab Keskpark, mis pakub pikemaks jalutuskäiguks sobiva jätku tee, kuna see ulatub jõe äärest. Suvekuudel võib Adana kuumus keskpäeval väga palavaks muutuda, seega on mugavam tulla kas varahommikul või hiljem pärastlõunal.