Büyük Saat Kulesi

Suur kellatorn on Adana linna ajaloolises turuosas, Ali Münif tänaval asuv ajalooline torn. Linnaelanikud nimetavad seda lühidalt "suureks kellaks" ja see on koos Taşköprü sillaga üks Adana tuntumaid sümboleid. Torn on 32 meetri kõrgune ja allikate kohaselt on see Türgi kõrgeim kellatorn. Kultuuriportaali andmetel oli see oma ehitamise ajal kõrgeim kellatorn Ottomani impeeriumi linnades, teisel kohal oli Istanbulis asuv Dolmabahçe kellatorn. Torni ehitamise aeg on allikates esitatud kahes erinevas versioonis. Kultuuri- ja turismiministeeriumi andmetel alustati ehitust 1881. aastal Ziya Paşa valitsemisajal ja lõpetati 1882. aastal Abidin Paşa valitsemisajal. Ingliskeelne Wikipedia toob algusajaks 1879. aasta ja seostab ehitusega linnapea Kirkor Bezdikyani. Kultuurimälestiste inventuur teatab, et torni ehitasid Krikor Ağa Bızdikyan ja Kaspar Ağa Avakyan, ning linnapea Hacı Yunus aitas oluliselt ehitustöödes. Kõik allikad nõustuvad, et torn valmis 1882. aastal Abidin Paşa valitsemisajal. TDV Islamientseklopedias kirjeldatakse kellatornit kui 1882. aastal Adana valitsuse poolt ehitatud hoone. Torn on nelinurkse põhjaga ja neljal küljel on kellad. Väliskülg on tehtud kivist, samas kui konstruktsioon on ehitatud väikestest kivist tellistest. Üks allikas väidab, et vundamendi sügavus on 35 meetrit, kuid seda peetakse legendiks. Tänapäevani on torn säilinud tänu oma tugevale konstruktsioonile, isegi 1998. aasta Adana maavärinast. Algselt nimega "Saathane", sai torn aja jooksul nime "suur kell", et seda eristada väiksemast kellast, mis asus linna elavas turuosas. Ka torni kellal on oma lugu. Kellameistri sõnul hävis algne mehhanism Türgi iseseisvussõja ajal ja see asendati 1925. aastal Saksamaalt toodud uuega. Kuna kell töötab mehhaanilise mehhanismiga, on seda vaja iga nädal reguleerida ja hooldada. Varem helises torni kell iga tunni tagant, ja see oli linnaelanike jaoks oluline ajamärgaja. Üks allikas väidab, et kella peal on prantsuskeelne kiri, mis sisaldab ka linna nime. Ingliskeelne Wikipedia toob esile, et varem leviti kuulujuttudest, et torni vundamendist voolav vesi on ravimomane. Tornile pääseb üle 100 astme pikkuse trepi, kuid torni sisemus ei ole tavaliselt külastajatele avatud. Torn on 19. sajandi lõpus, kui Adana kas Külal on kõige paremini näha tänavate mõlemalt otsalt ja väikselt väljakult, mis asub torni jalamil. Et torni kogu siluetti ühes kaadris jäädvustada, astuge paar sammu tagasi ja pildistage ülespoole; pärastlõunine valgus muudab kivipinna soojaks kollaseks. Torn on jalutuskäigu marsruudi loomulik kohtumispaik, sest Ramazanoğlu mõis, kivisild, Adana filmimuuseum ja Atatürki maja muuseum on sealt jalgsi külastatavad. Torni ümbrus on ka linna vanade lihatoodete ja magusate maiustuste müüjate piirkond, seega on jalutuskäigule kerge vaheaega lisada. Tornini saab linna keskusest bussiga, trammiga, linnaliinibussiga ja metrooga. Kuna ümbrus on tiheda liiklusega turu piirkond, on autosõidu asemel mugavam kasutada ühistransporti või jalutada. Torni väliskülg on avatud vaatamiseks iga tunni järel; torni ülemisele korrusele pääsemine on võimalik ainult eriloaga, seega küsige selle kohta uusimat teavet asjaomastelt asutustelt.