Suride asuv kolm torni, mis ulatuvad Kağıhtane piirkonnast Kazlıçeşme piirkonnani.

M7 metrojaam Kağıthane'i otse Kağıthane jõe kohale on ehitatud. Seetõttu on marsruudi esimene etapp jaamast väljudes jõe vaatamine. See jõgi, mida Bütsantsi ajastul kutsuti Barbysoseks, suubub Haliçi lahte ja kogu Sadabadi lugu toimub selle kaldal. Jaamast väljunud, kõndige jõe voolusuunas, ehk lõunasse. Umbes kilomeetri pikkune jalutuskäik näitab, kuidas see koht välja nägi Lale ajastu ajal, kui siia olid ehitatud villad. Pöörake tähelepanu jõe voolupingale, sest 1722. aastal puhastati see jõgi ja selle kaldad sirutati välja, muutes selle kanaliks, mida kutsuti Cedvel-i Sim ehk Hõbekanal. Allikate kohaselt toodi selle kanali marmorid Çengelköys asuvast Kulelibahçe paleest. Kanalil olid tammed, kaskad ja marmorist basseinid; vesi voolas kaskadest ja kogunes basseinides. Sultan III. Ahmed andis käsu tuua sadu puud – ploomipuid, lindenipuid, tamme, kase ja kastanpuud – Yorose mägedest, et neid selle aia jaoks istutada. Jalutuskäigu lõpus jõuate tänapäeva Kağıthane omavalitsuse hoonesse, mis on Sadabadi palee algne asukoht. Oluline on teada, et siin asus üksteise peal mitu paleed. Esimene palee, mida Damat İbrahim Paşa juhendas, valmis kiiresti 1722. aastal ja luuletajad andsid sellele nime Sadabad, mis tähendab õnnestunud ja viljakat kohta. 1730. aasta Patrona Halili mässu ajal rüüstati ja hävitati ümbritsevad paleed; I. Mahmud takistas palee põletamist, kuid ei suutnud selle kahjustamist peatada. II. Mahmud lammutas 1809. aastal lagastunud palee ja lasi selle Krikor Amira Balyanile uuesti ehitada. Sultan Abdülaziz lasi 1862–1863. aastal selle teise hoone asemel Sarkis ja Agop Balyanile ehitada kolmanda palee, mida kutsuti Şelale paleeks. Kağıthane'i maakonna andmetel lammutati palee 1943. aastal, sellele ehitati 1952. aastal sõjaline varustuskolledž ja see hoone on tänapäeval omavalitsuse teenuste hoone. Vikipedias on kirjutatud, et palee vähesed säilmed on nähtavad omavalitsuse hoone lähedal, avatud õhu näitusega; otsige neid kiviosu ümbrusest. Samal alal asuv Sadabad mošee on tuntud ka Aziziye moosena, kuna see ehitati uuesti Abdülazizi ajal; võite vaadata selle fassaadi ja jätkata teed. Sadabadi kuulsus tuleneb rohkem siin elust kui hoonetest. Haliçist laevadega ja maanteel saabunud rah Parim vaade fotograafimiseks on sillalt, mis asub jõe kohal, vaadates voolu suunas; hommikune valgus muudab jõeäär ümbruse pehmemaks. Siin umbes tunniajaga ringi käinud, suunduge M7-ga Mecidiyeköy'sse, kus vahetage rongid M2 ja M1A peale ja suunduge Davutpašasse. Allikas: TDV Islamientseüklopeedia, Sadabad ja Kağıthane; Kağıthane omavalitsus, Sadabadi paleed; Vikipeedia, esimene Sadabadi palee.

M1A liini Davutpaşa-YTÜ jaam on asukohas, mis asub Güngöreni küljel, viadukti kohal, ja asub umbes pool kilomeetrit Otağ-ı Hümayuni lähedal. Jaamast väljudes suunduge Yıldız Teknik Ülikooli Davutpaşa kampusele ja järgige sissepääsul olevate turvameeste juhiseid. Kampuse ala, mis on ajaloolistes osmanide dokumentides tähistatud kui "Davutpaşa väljak", on saanud nime II. Bayezidi peaministri, Koca Davut Paşa järgi. See oli koht, kus armee kogunes ja paiknes enne lääne poole suunduvaid sõjaretki; kui sultan ei osalenud, siis armee tervitati siit väljuma ja tagasi tulles siin vastu võeti. Lähedes asuva hoone välisilme on muljetavaldav, sest nagu TDV islami entsüklopeedia kirjutab, on see kahekorruseline hoone, mis on ehitatud siledate kividega. Läänekülje sissepääsud on kaunistatud teravate kaartega, mis toetuvad ühele sambale, ja nende kohal on terrassid. Entsüklopeedia rõhutab, et terrassidelt avaneb laiaulatuslik vaade idasse; kuigi tänapäeval on see vaade täidetud linnakujundusega, on suund endiselt sama. Kui hoonesse on võimalik siseneda, pöörake tähelepanu alumise korruse ruumile, mis on umbes 10 meetri küljega ja mis on kaetud ristvõlvidega. Selle korruse sissepääse seinal on ahi ja seinavoolik, mis kannab I. Ahmedi poolt kirjutatud luulet. Ülemise korruse suur saal on kaetud umbes 10 meetri läbimõõduga kuppel, mis on toetatud pandantiividele. Akende kahe rida kujul paiknemine tagab, et mõlemad korrused on hästi valgustatud; vaadake, kuidas valgus kivipindadel liigub. Allikad annavad hoone ajaloost erinevaid andmeid. Traditsiooniline jutustus seostab hoone päritolu 15. sajandiga, samas kui TDV islami entsüklopeedia toetub arhiivimaterjalidele ja väidab, et praegune hoone ehitati III. Mehmedi ajal arhitekti Dalgıç Ahmed Ağa poolt ja valmis I. Ahmedi valitsusajal. 1603. aasta dokumendis paluti Izniku keraamikute käest puuduvate keraamiliste elementide täiendamiseks. Hoone oli oma hiilguse tipul IV. Mehmedi ajal, kes oli tuntud oma huviga jahipidamise vastu, ja sel ajal ehitati selle ümber palju täiendavaid ehitisi. Entsüklopeedia mainib, et väljaku ees asuvad sihtmärgid, mis näitavad III. Mehmedi ja I. Ahmedi poolt tehtud vibulaskmisi; kampuse avatud aladel võite leida vanu kive. 19. sajandi lõpus, kui janitšarid likvideeriti, eh Allikas: TDV Islamientseüklopeedia, Davud Paşa palee; Esenleri omavalitsus, Esenleri ajalugu; Vikipeedia, Otağ-ı Hümayun.

Bahçelievler metrojaama asub D-100 maantee põhjaküljel. Vila asub jaama põhjaläänes, umbes kilomeetri kaugusel. Teie eesmärk on jõuda Bahçelievleri omavalitsuse ja maakonna valitsuse kõrval asuvasse pargisse, sest just selles kohas asub villa, mis on täna muudetud omavalitsuse puhkepargiks. Pargi sisse astudes vaadake esmalt mitte hoonetele, vaid basseinile, sest just see bassein eristab seda vilat Istanbulis olevatest teistest. Hamza Gündoğdu DergiParkis avaldatud artikli kohaselt on bassein umbes 25x20 meetri suurune ja 1,5 meetri sügav. Villa ise asub selle basseini keskel, umbes 13x8 meetri suurusel ristkülikukujulisel alal. Maastik on idast läände klanitud, seega on basseini sein idas maapinnale lähedal, kuid läänes muutub see üle 2 meetri kõrguseks müüriga. Minge sissepääsu juures asuva idaseina juurde ja jälgige üle basseini kulgevat sillaga ühendust. Sissepääs on kahe spiraalkujulise kaarega, mille juures on kaks trepi, mis on mõlemalt poolt piiretega. Vaadake lähedalt valge ja punase marmorist kaarestunud sissepääsu ja selle kohal olevat reljeefset kirjutust. Sissepääsu vasakul pool asuv kuusnurkne, marmorist võreakna ja selle kõrval olev kitsas ventilatsioonaken annavad vihjeid hoone sisemisele ülesehitusele. Seejärel minge basseini idapoolsele küljele ja otsige õhukest veekanalit, mis on ühtse valge marmori sisse keeruliselt raiutud. Gündoğdu kirjutab, et kanalil, kus see basseiniga ühendub, on väike, osterikujuliselt kujundatud bassein. Minge lääneküljele ja vaadake müüri nurkades; seal on rõdud ja nišid, mis on toetatud kivikonsoolidele. Villa praegune katusekonstruktsioon, nimelt põhjaosa kuppel ja lõunaosa kumer katuse, on 1973. aastal Mualla Eyüboğlu tehtud renoveerimise tulemus. Sel ajal eemaldati arvatavasti 19. sajandi alguses ehitatud tornilaadne ülemine osa, ja algne katusekonstruktsioon taastati ligikaudse rekonstruktsiooniga. Villa ehitaja, Siyavuş Paşa, oli riigitegelane, kes oli pärit Kanije piirkonnast, kasvatati Topkapı palee koolis ja kes oli Murad III valitsusajal kolm korda suurvürst. TDV Islamientsepedias märgiti, et selle villa hulka kuuluv talu nimi on säilinud tänapäevani linnaosana. Villal pole ehituskirjutust; Gündoğdu, lähtudes umbes 100 meetri põhjaedelas asuva purskkaevu 1 Köşkile sise pääsu võimalus võib ajast ajalt muutuda; kui see on suletud, võib juba basseinide ääres istudes ja hoone väliskülgi vaadates palju avastada. Seejärel suunduge tagasi Bahçelievleri jaamale, sõitke M1A liiniga Yenibosnasse ja haarake üks IETT-i bussiliin, mis suundub Kazlıçeşmele. Allikad: DergiPark, Gündoğdu, "Mõningad vaatlused Siyavuş Paşa köögri kohta"; TDV Islamientseüklopeedia, Siyavuş Paşa; Vikipedia, Siyavuşpaşa loss.

Kui jõuate Kazlıçeşme piirkonda, kas IETT-bussipeatuse viimasesse peatusesse või Marmaray ja Sirkeci-Kazlıçeşme rongiliini Kazlıçeşme jaama, siis on teie eesmärk läänes asuv, umbes paar sajand meetrit eemal asuv pursik. Pursik asub Demirhane'i tänaval, mis praegu kannab nime Abay Caddesi ja mis jagab Kazlıçeşme linnaosa kaheks. See oli kunagi seinapursik, kuid täna seisab see üksi väljakul, kuna selle taga asuv tee on avanud vaate. Vaadake esmalt pursikule otse: sellel on tagasihoidlik, terava kaarega niš, mis on valmistatud kivist ja mis on kaunistatud reljeefidega. Niši sees asuval peegliklaasil on türgi keeles kirjutatud tekst, mis on kirjutatud *sülüs* stiliga. Kultuuripärandi inventuuri andmetel näitab tekst aastat 1546 ja mainib, et pursiku ehitas Mehmed Bey. Arvatakse, et Mehmed Bey oli õpetlane Aşık Pir Mehmed Çelebi. Jälgige valget marmorist alust, mille all asub linnaosale nime andev, ümara keha ja pika kaelaga hanereeljeef. Hanereeljeefi ees on ka tähtede kujuliste lehtede oks. Selle detaili nägemiseks peate lähemale. See marmor on tegelikult Bütsantsi ajast pärit osa, mis pärineb viiendast sajandist. Vikipedias kirjutatakse, et 2002. aastal kahjustasid varasid otsivad inimesed seda reljeefi; uurimisel selgus, et marmor oli Osmanide ajal ümber pööratud ja sellele oli hanereljeef raiutud. Tänapäeval nähtav reljeef on Zeytinburnu omavalitsuse 2010. aastal valminud täpne koopia. Evliya Çelebi kiitis seda hanet nii, et seda ei saa sõnadega kirjeldada. Vaadake ka kahe kaarega sooned, mis asuvad pursiku külgedel; need tuletavad meile, kuidas vett kunagi kasutati. Legend räägib, et sõja ajal vee otsingul olev karu leidis veeallika, jäljendades lendavaid hanesid; seda lugu räägitakse legendina. Pärast pursiku vaatamist saate tutvuda linnaosa ajalooga. Vikipedias kirjutatakse, et Fatih Sultan Mehmed jagas vallutuse järel selle piirkonna lihakaupmeestele ja nahatöösturitele, ning siin asetas ta sadu nahatöökodasid. Zeytinburnu omavalitsus räägib ka sellest, et Fatih tõi siia Edirne'ist ja Anatooliast nahatööstureid. 19. sajandi jooksul lisati nahatöökodadele uued tööstusettevõtted, nagu raudtehas, ja Vabariigi ajal tulid siia tsemendi- ja tekstiilivabrikud. 1990. aastatel, kui nahatöökodad siit ära koliti, jäi