Hasankale'ist Oltusse, Erzurumi ida- ja põhjaläheduses asuv tee.

Alustage Erzurumist idaläänes asuvas Pasinleris, kuselmäel külas kohal asuvas Hasankales. Kohaliku kultuuri- ja turismiministeeriumi juhendajate sõnul asub linnus kolmkümmend kuus kilomeetrit Erzurumist idas, Hasan Dede mäe ees asuva järse küna otsas. Linnus on andnud nime ka piirkonnale; Pasinleri küla on ajaloolistes dokumentides ja kohalike seas pikka aega tuntud just Hasankale nime all. Lähenge linnusele lääne poolt, sest sinna viiv maatee asub just sellelt poolt. Juhendajate sõnul oli linnus kunagi nii järsul künal asunud, et sinna ei pääsenud isegi ratsaga. Tänapäevane tee avati, kui linnust hakati kasutama kivimurdina; seega on tee, mida te läbite, osa neist, kes kunagi linnuse juurde jõudsid. Minge teed üles rahulikult, sest pinnas on kivine ja kohati pehme. Ülemise juurde jõudes proovige esmalt linnuse plaani uurida. Ingliskeelsele Wikipedia artiklile tuginedes on künal kolm müürivõõra. Välised kaks müürivõõra ei moodusta täielikku ringi, vaid lõpevad järse kaldapeal. Värav asub lääneosas. Juhendajad märkivad, et sisemise linnuse värava kaunid kivisambad, kaared ja sildid on tänapäeval kadunud ning ka välisväravad on hävinud. Castles.nl väidab, et sisemises linnuses ei ole säilinud ühtegi hoonet; seega näete te seal pigem kaitseliini, mis on rajatud otse kaldapeale. Linnuse ajalugu ei mahu ühte perioodi. Arheoloogiliste leidude hulgas on leitud Urartu kuningas Minua ajast pärinevaid kirju ja kivitöid, ning on teada, et küna on olnud kaitsestruktuur juba pronksiajast. Castles.nl teatab, et 1048. aastal, Seljukide ja Bütsantsi vahelise sõja ajal, vallutas Seljukide komandant Ibrahim Yınal selle linnuse. Linnuse tegeliku rajaja kohta on erinevaid versioone. Ajaloolane Naima seostab linnuse Akkoyunlu valitseja Uzun Hasaniga, samas kui Ibrahim Hakkı Konyalı omistab selle İlhanide dünastia poja, Hasan Bey, ja perioodi 1336–1339. Teada on, et osmanide ajal restaureeris ja tugevdas seda linnust sultan Suleyman. Seejärel seiske kindlal pinnasel ja vaadake ülevaatega üle tasandiku. See on punkt, kust on ülevaade kogu Pasinleri tasandiku üle, ja see on olnud sajandite jooksul oluline sõjaline baas, mis on jälginud idast Erzurumisse suunduvat teed. Allpool asuv lai tasandik on Arasi ülemine osa, ja teekond teise sihtkohta kulgeb läbi selle tasandiku. Leidke fotode jaoks selliseid va Allikas: Erzurumi maakonna kultuuri- ja turismiamet, turismijuhend; Castles.nl, Hasankale loss; Wikipedia, Pasinleri loss.

Teine peatükk on Çobandede sild, mis asub kohe Köprüköy linna lähedal Arasi jõe kohal. Sil on tänapäeval liiklustatud, kuid lähedal asuv paralleelne sild võimaldab selle ajaloolise struktuuri jalgsi ja rahulikus keskkonnas vaadata. Esiteks vaadake silda kaldalt küljelt, sest kogu pilt on kaugelt paremini nähtav. Kultuuriportaali andmetel on silla pikkus 128 meetrit ja laius 8,5 meetrit, suurima kaare laius on 13 meetrit ja kõrgeim punkt ulatub 30 meetrini. Sild on ehitatud seitsme avaga, kuid täna näete kuut, kuna üks ava suleti rekonstrueerimise ajal. TDV islami entsüklopeedia teatab, et see ava hävis tõenäoliselt üleujutuse tagajärjel ja suleti 1872. aasta rekonstrueerimise ajal. Seejärel lähedage sillale ja vaadake kivide värve. Kaared on ehitatud mustade, punaste ja hallide kividega, ja valguse muutudes näivad värvid erinevad. Kohaliku legendi järgi on need kivid toodud umbes kuus kilomeetrit eemal asuvast külast. Kultuuriportaali andmetel on sillajalgade alla pandud kadrikäbis, mis takistab silla uppumist, ja seinte vahele on jäetud tühimikke, et koormust vähendada. Sillajalgade ees olevad teravad lõhed ja tagaküljel olevad poolringikujulised sambad on silla silmapaistvaimad detailid. Nende väljastuste kohale on ehitatud nurgelised pooltornid, mis on kaetud poolpiramidis kujuliste katustega. Nende paviljonide funktsioon on arusaamatu; mõned uurijad arvavad, et need võisid olla valvurite majad, samas kui teised väidavad, et need on lihtsalt dekoratiivsed elemendid, mis rikastavad silla välimust. Sillajalgade ülaosas otsige geomeetrilisi mustreid ja ketteid. On teatatud, et kivide peal on kivitööde märke; kui vaatate lähedalt, võite näha nool kujulist märki. Silla täpne päritolu on teadmata. Kultuuriportaal ja kohalik juhend ütlevad, et sild ehitati 1298. aastal Ilhanidide valitseja Gazan Hani käsul tema aupresidendi Çoban Noyani poolt. TDV islami entsüklopeedia märgib, et restaureerimiskirjutus on väga kahjustatud, selle ehitaja kohta on ainult kuulujutud ja et selle arhitektuuri ja dekoratsiooni põhjal võis see olla ehitatud 14. sajandi jooksul. Silla nimi pärineb selle aupresidendi Çoban Noyani legendist, samas kui linna nimi on saanud sillalt. Sajandite jooksul oli sild koht, kus läbisid teed, mis viisid Erzurumist Muši, Erciši ja Vani suunas. Evliya Çelebi nägi silda oma Siit suunduge tagasi Pasinlerisse ja seejärel pöörake põhja, suunas Narmani. Allikad: Kultuuriportaal, Çobandede sild; TDV islami entsüklopeedia, Çoban sild; Erzurumi maakonna kultuuri- ja turismiministeerium, turismijuhend; Vikipeedia, Çobandede sild.

Kolmas peatus on Narmani kesklinnast umbes seitse kilomeetrit lõunas, Narman-Pasinleri maanteel asuvad imelised kivimoodistused. Kultuuriportaali andmetel asub see koht selle tee seitsmendal kilomeetril; seega, kui te järgite teed, mis Pasinlerist põhja poole viib, jõuate peatuskohani enne, kui jõuate kesklinna. Esiteks peatuge tee ääres asuvas vaateplatvormil ja vaadake oru ülaosast. Erzurumi valitsuse 2020. aasta teadaanne ütleb, et tee äärde on ehitatud kahekordne hoone külastajatele ning kohale pääseb umbes kolme ja poole kilomeetri pikkusel teel. Sealt vaadates ühinevad punased kaljud, teravad tipud ja kitsad orgud üheks kauniks vaateks. Kui te teate, kust need värvid ja kujud pärinevad, muutub vaade veelgi põnevamaks. Punase värvuse põhjustab raua oksideerumine settekivides. Kujud on tekkinud tuule ja vee pikaajalise erosiooni tagajärjel; kõigepealt lõikas vesi süvendusi ja seejärel töötas tuul neid erinevate mustritega. Allikad annavad erinevaid andmeid selle kohta, kui vanad need moodistused on. Kultuuriportaal ja kohalik giid ütlevad, et need moodistused tekkisid 2,5 kuni 3 miljoni aasta eest, kui settekivimaterjal kogunud ja erodeerunud. Valitsuse teadaandes mainitakse palju vanemat aega. Kohalikud tuntakse seda kohta "Punaste Vaimude Maana". Kultuuriportaal võrdleb orku Colorado jõe loodud Suure Kanioni. Oru alla viiv matkarada on parim viis, et seda piirkonda lähedalt näha, ja suure osa ajast, mis sellele peatuskohale kulub, kulutatakse sellele matkale. Valitsuse teadaandes mainitakse umbes tunniajase matkaraja kohta. Mõnedel päevadel on pinnas liivane ja libe, isegi kuival ajal võib olla raske jalgadele haardumist leida; kandke kindlaid jalatseid. Pärast vihma muutub liivane pinnas mudaseks, seega kontrollige ilmastikuennustust, enne kui radale lähete. Matkates ärge ronige kivimoodistuste ülemistesse osadesse ega kaljude äärtele, sest pinnas on kergesti murenev. Tagasitee on ülesmäge, seega reguleerige oma jõudu vastavalt ja võtke piisavalt vett. See piirkond on kaitsealune. Kultuuriportaali andmetel kuulutati kivimoodistused 2018. aastal loodusmälestiseks ja neid kaitstakse riikliku parki sarnaste põhimõtete järgi. Valitsuse teadaande kohaselt on see piirkond kantud ka UNESCO Türgi rahvuskomisjoni poolt koostatud maailmapärandi eelkandidaatide nimekirja. Samas teadaandes öeldakse, et piirkonnas on kaksteist erinevat Allikas: Kultuuriportaal, Narmani imelised kivimoodustised; Erzurumi maakonna valitsus, Erzurumist saab "Punaste imede" geopark; Erzurumi kultuuri- ja turismiministeerium, turismijuhend; Vikipeedia, Narmani kivimoodustised.

Oltu lossi on marsruudi viimane peatuskoht. Loss asub künklikule, kuid mitte väga kõrgele kaljule, kus Narmanist ja Sivri jõest saabuvad veed ühinevad ja moodustavad Oltu jõe. Kohaliku giidi sõnul asub loss Oltu jõe orus ja seda on näha linna sissepääsul, keset kalju. Sisemuse sissepääs asub lõunas ja sinna viib trepp. Astuge aeglaselt üles ja jõudnuna ülaosale, käige kõigepealt lossi ümber.

Tänapäeval on säilinud vaid sisemuse osa; linna kvartaleid ümbritsevad väline müürid ei ole säilinud. Sisemuse arhitektuur järgib alumise loodusliku kalju kuju ning seda ümbritsevad kõrged, paksud müürid ja tornid. Kultuuriportaali andmetel asub loss 3000 ruutmeetri suurusel alal ja on ehitatud kivist. Pöörake tähelepanu loodelõuna suunas asuvatele tornidele ja müüridele; allikad väidavad, et see osa oli varem palju suurem. Sisemuses otsige säilinud veepuudete ja lossi valvurite ruumide jälgi.

Lossi ehitamise aeg on arusaamatu. Mõned allikad väidavad, et lossi arhitektuur pärineb juba Urartu ajast, samas kui Wikipedia toob esile erinevaid versioone ja märgib, et 19. sajandi alguses leiti lossist grusiinikeelseid kirju. Kultuuriportaali andmetel on lossi renoveerinud erinevad impeeriumid – Bütsants, Seljukid, Akkoyunlid, Karakoyunlid ja Ottomaanid. Ottomaanide ajal kasutati seda mõnda aega karavansarajana. Wikipedia kohaselt jõudis loss 16. sajandi keskpaigas Ottomaanide kätte ja sai seejärel Oltu piirkonna halduskeskuseks. 1877-1878. aasta sõja järel oli Oltu mõnda aega Vene võimu all. Viimati restaureeriti ja tugevdati loss 1998. ja 1999. aastal.

Üks lossi huvitavamaid detaile on selle seos veega. Giidi sõnul on lossi värav ja tunnel suunatud Oltu jõele; kultuuriportaal mainib ka salajast veetoru, mis viib kaljult jõeni. Lossi idaküljel asub Seljukide ajast pärit kuur, mis on ühendatud lossiga kaarte kaudu; vaadake seda väljastpoolt. Vaadake müüritelt Oltu jõe orgule ja linna kahele kaldale; Wikipedia toob esile, et linn on laienenud jõe mõlemale küljele. Ärge lähedage liiga lähedale kõrgetele ja piireta kaldadele.

Oltu on tuntud Oltu kivina; kui laskute lossist alla, näete linna töökoju, kus seda kivi töödeldakse. Kivi teekond karjäärist töökojani on eraldi teek