Kultuuriline4 Peatus

Amoriumist Sultanmägedeni, Ida-Afyoni vana tee.

Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

Afyonkarahisari maini võib kõigepealt seostada musta kivist lossiga ja selle ümbruses asuva linnaga. See marsruut kulgeb aga provintsi idaosasse, Emirdaği ja Sultandaği mägede vahel asuvasse laiasse tasandikule, jutustades loo sellest, kuidas need maad on sajandite jooksul olnud oluline transiidi koht. Neli peatust näitavad ajaloolist järjestust, alates ühest Bizantide olulisematest linnadest kuni seldžukkide karavanite radani, mis asuvad samal tasandikul. Päev algab Emirdağis asuvas Hisarköys, Amoriumi muinaseesti linna varemetes. Bizantide ajal sõjaväebaas ja keisrite valitsemise keskus olnud Amorium ei taastunud kunagi täielikult pärast suurt piiramist aastal 838. Teine peatustekoht on Bolvadini lähedal asuv Kırkgöz sild Akarčai jõe kohal. See sild, mille ehitas 1150. aastal Bizantide keiser ja mida laiendas 16. sajandil Mimar Sinan, oli osa vanast teest, mis ühendas Istanbulit lõunaga. Kolmas peatustekoht on Eber järv, kuhu Akarčai jõu suubub. See näitab tasandiku vett, kus on roode, ujuvaid saari ja palju linde. Päev lõpeb Sultandağı piirkonna keskuses asuvas İshaklı karavansaraj'is, seldžukkide majutushoones, mis pärilib aastast 1249.

Marsruut järgib geograafilist järjestust. Amorium on marsruudi kõige põhjem punkt; sealt suundutakse lõuna poole, Bolvadini. Kırkgöz ja Eber asuvad samal Akarčai jõe ääres, seega jõe voolu järgimine tagab silla ja järve vahel loomuliku ülemineku. Sultandağı asub järve kaguosas, mäe jalamil. Seega saab marsruudi lõpule viia ilma tagasi pöörata. Teema järgib samuti seda järjestust: Amorium kujutab asustust ja kaitset, Kırkgöz ja İshaklı räägivad teest ja reisist, samas kui Eber näitab iseennast, tasandikku. Kırkgözi kohal kulgev tee oli osa karavanite teest, mis ühendas Istanbulit lõunaga juba Rooma ajast alates, ja seda kasutasid ka osmanide ajal palverändurite karavanid. İshaklı karavansaraj oli üks seldžukkide tee peamisi peatuskohti, mis viis Afyonist Akşehri kaudu Konya linna. Amoriumi varemed jäid sajanditeks unustusse, ja nende asukoht avastati alles 19. sajandi reisija uurimistööde kaudu.

See on pikk sõidupäev. Kırkgöz on umbes seitse kilomeetrit Bolvadinist, ja ka Eber on samal kaugusel piirkonna keskuseks. Sultandağı asub 68. kilomeetril Afyoni ja Konya vahelisel maanteel, ja tagasi sõidetakse samal teel Transport: Kuna piirkond on maaliline ja peatuskohad asuvad üksteisest kaugel, seega on reisi jaoks vajalik oma transport. Peatuskohtade vahel ei ole regulaarset ühistranspordiühendust, mis võimaldaks kõiki kohti ühe päevaga külastada. Enne reisi alustamist kontrollige Afyonkarahisarist Emirdaği, Bolvadini ja Sultandağı keskusteeni sõidu võimalusi.

Allikad:

Kultuuriportaal, Amoriumi muinaskala: https://www.kulturportali.gov.tr/turkiye/afyonkarahisar/gezilecekyer/amorium-antik-kenti
TDV Islamientseüklopeedia, Ammuriye: https://islamansiklopedisi.org.tr/ammuriye
Afyonkarahisari maakonna kultuuri- ja turismiamet, Muinaskalad: https://afyon.ktb.gov.tr/TR-63499/antik-kentler.html
Afyonkarahisari maakonna kultuuri- ja turismiamet, Sillad: https://afyon.ktb.gov.tr/TR-63503/kopruler.html
Anadolu Ajansı, Arhitekt Sinani käe all valminud Kırkgözi sild: https://www.aa.com.tr/tr/turkiye/mimar-sinanin-elinin-degdigi-kopru-kirkgoz/1635881
CNN Türk, 868-aastane Kırkgözi sild säilitab endiselt oma hiilguse: https://www.cnnturk.com/yasam/868-yillik-kirkgoz-koprusu-hala-ihtisamini-koruyor?page=1
Afyonkarahisari maakonna kultuuri- ja turismiamet, Järved: https://afyon.ktb.gov.tr/TR-63440/goller.html
Hürriyet Daily News, Üks Türgi suurimaid magevee järvi kuivab täielikult kuivuse tõttu: http://www.hurriyetdailynews.com/photo-one-of-turkeys-largest-freshwater-lakes-dries-up-completely-due-to-drought-138057
Kultuuriportaal, İshaklı Han: https://www.kulturportali.gov.tr/turkiye/afyonkarahisar/gezilecekyer/ishakli-han
TDV Islamientseüklopeedia, İshaklı karavansarai: https://islamansiklopedisi.org.tr/ishakli-kervansarayi
Afyonkarahisari maakonna kultuuri- ja turismiamet, Karavansaraid: https://afyon.ktb.gov.tr/TR-63496/kervansaraylar.html
turkishhan.org, Sahip Ata Han: http://www.turkishhan.org/sahipata.htm
Vikipeedia, Amorium: https://tr.wikipedia.org/wiki/Amorium
Vikipeedia, Kırkgözi sild: https://tr.

Emirdağ, Afyonkarahisar

Kultuuriline

4 Peatus

~3 h 35 min kohtades

Teekond ~66 km · 1 h 50 min

Kokku ~5 h 25 min

19. oktoober 2026

Marsruudi peatused

Amoriumi muinaslinn.

~1 h 15 min siin

Hisarköy Mahallesi, Emirdağ / Afyonkarahisar

Alustage teekonna põhilaagrist, Amoriumist, mis asub umbes 13 kilomeetrit Emirdaği idast, Hisarköys. Kultuuriportaali andmetel asub linn umbes 70 kilomeetrit Afyonkarahisari kirdes. Enne kui kohale jõuate, küsige kaevamisalale külastamise tingimuste kohta kohalikult kultuuri- ja turismibüroolt või muuseumist. Kui kohale jõuate, vaadake kõigepealt ümbrust; kõrgendik, mis tõuseb tasandiku keskel, on linna "Ülemine Linn" ehk "höyük" nime kandev osa. See kõrgendik on vanima asula keskus ja selle äärtel on endiselt näha Bütsantsi ajast pärit müürivallide jäänused. "Alumine Linn" oli aga ümbritsetud teise müürivalliga. Parim viis linna kahekihilise struktuuri mõistmiseks on alustada jalutuskäiku kõrgendiku jalamilt ja järgida müürivallide jooni. Kultuuri- ja turismibüroo teatel kandis linn Hititite ajastul nime Aura, samas kui nimi Amorium pärilib klassikajast. Hellenistlike ja Rooma ajastute jäänuseid ei leita, kuid sel ajastu kõige ilusamad jäljed on linna enda nimel löödud mündid. Kultuuriportaali andmetel oli Amorium üks esimesi linnu, kellele Rooma senaat andis loa piirkonnas oma münte vermata. Linna hiilgusajad olid Bütsantsi ajastul. Keiser Zenoni valitsusajal, 19. sajandi lõpus, ehitati linna müürid. 640. aastast alates oli Amorium Bütsantsi armee peakorter Anatoolias ja hiljem Anadolikon teema keskus. 9. sajandil pärinesid sellelt linnast kolm Bütsantsi keisrit; kohalik büroo teatel oli see dünastia tuntud Frig dünastiana. Kuid sama kuulsus tõi kaasa linna lõpu, kui 838. aastal vallutasid Abbasi kalifaadi väed linna. TDV islami entsüklopeedia jutustab, et linn hävitati uuesti 931. aastal Tarsuse emiri vägede poolt, pärast mida kaotas see järk-järgult oma tähtsuse. Hiljem kutsuti seda piirkonda Hergan Kale nimega ja alles 19. sajandi alguses avastas reisija William Hamilton jälle selle asukoha. Kaevamiste ajal vaadake teabe tahvleid, et saada rohkem teavet avatud hoonete kohta. Kultuuriportaali andmetel leiti "Alumine Linn" osas, nii-öelda "Suur Alal", 2001. aastal Bütsantsi ajal, 6.–9. sajandil, kuumaveetorn ja kivita tänav. Kaevamised algasid 1987. aastal, kui Oxfordist pärit R. Martin Harrison viis läbi pinnauuringuid, ja neid jätkati 1993–2009 Chris Lightfooti poolt. Allikas: Kultuuriportaal, Amoriumi antiigilinna kohta; Afyonkarahisari maakonna kultuuri- ja turismiministeerium, antiigilinnad; TDV islami entsüklopeedia, Ammuriye.

Amorium on iidne linn, mis asub Türgi Afyonkarahisari provintsi Emirdaği ringkonnas, tänapäeva Hisarköyi lähedal. Kultuuriportaali andmetel asub linn umbes 170 kilomeetrit Ankarast lõunas, umbes 70 kilomeetrit Afyonkarahisarist põhja pool ja umbes 12 kilomeetrit Emirdaagist idas. Kreekakeelsetes allikates nimetatakse seda Amorioniks, araabia ja islami allikates Ammuriye. Osmani perioodil oli see kohalikelt tuntud nime all Hergen Kale või Hergan Kale. Linn asus Istanbulist Çukurovasse ulatuva vana Bütsantsi sõjaväeteed. Asula ajalugu ulatub varasse pronksiaega. Afyonkarahisari provintsi kultuuri- ja turismiministeerium teatab, et linn kandis Hitiidi perioodil nime Aura, samas kui nimi Amorion pärilib klassikajast. Kultuuriportaal rõhutab, et asula oli elamiskohaks Hitiidi, Frigia, Kreeka, Rooma, Bütsantsi, Seljukide ja Osmani perioodidel. On kuulujutt, et Ezop, kes on tuntud oma muinasjuttude poolest, olevat sündinud Amoriumis, kuid tema sünnikoht on vaieldav. Linn mintis oma münte umbes 1. sajandist e.K. kuni 3. sajandini p.K., mis näitab, et see oli sel ajal arenenud ja oluline keskus. Kultuuriportaali andmetel oli Amorium üks esimesi linnu, kellele Rooma senat andis loa piirkonnas oma münte vermiseks. Linn saavutas oma suurima tähtsuse Bütsantsi perioodil. Müüri ehitati keiser Zenoni valitsusajal, 5. sajandi lõpus. Alates 7. sajandist oli Amorium üks Bütsantsi armee peamisi baase Anatoolias, seejärel sai sellest Anatolikon temaati, ehk provintsi pealinn. 7. sajandi keskpaigast 9. sajandi keskpaigani oli see tugev kindlus, mis kaitses Bütsantsi territooriume araablaste rünnakute eest. Aastal 820, kui II Mihhail tõusis troonile, nimetati tema rajatud dünastia "Amorioni dünastiaks", kuna ta olevat sündinud Amoriumis. Aastal 838 piirasid ja vallutasid Abbassi kalifaadi väed linna, põhjustades suuri hävitusi. TDV islami entsüklopeedia kohaselt taastati linn, kuid aastal 931 hävitas selle Tarsuse emiir. Arheoloogilised leiud näitavad, et linn taastas oma sõjalise tähtsuse 10. ja 11. sajandil. Aastal 1116 oli Amorium Seljukide kontrolli all. Osmani dokumentides on see paik alates 1516. aastast tuntud nime all Hisarcık, ja tänapäeva Hisarköy asutati aastal 1892. Linna asukoht oli pikka aega teadmata; Briti geoloog Kaevamistel leiti Alamlinnast suur basiilika ja selle ümbruses asuvad ehitised. Linna lõunaosas avastati hilisromaaniast ja varajastest bizantlikult ajastust pärinev ehitis, mida kutsutakse Suureks Ehitiseks. 2001. aastal leiti ala keskel asuvas Suures Alas bizantlik saun ja tänav, mis pärinesid 6. kuni 9. sajandini. Vikipedias märgiti, et ala sai enne selle kaitse alla võtmist tõsiseid kahjustusi, mida põhjustasid varaste poolt läbi viidud kaevamised. Külastuse alustage künkrajal; ülemisest linnast avanev vaade tasandikule ja alumise linna alale on parim viis linna suurusest aimu saada. Seejärel laskuge alla kaevamiste kohalt leitud alumise linna ehitiste juurde ja vaadake seinu, sambri fragmente ja müüri. Mõned säilmed asuvad küla majade all ja nende läheduses, seega pöörake tähelepanu kaevamisalale ja hoiatusmärkidele. Kuna tasandik on avatud ja varjuta, aitavad kaasa müts, vesi ja mugavad jalanõud. Külastustingimused võivad kaevamiste ajal ja pärast seda muutuda, seega hankige enne reisi Afyonkarahisari muuseumist või maakonna kultuuri- ja turismiametist uusim info.

Vaata kohta Teejuhised

Kırkgöz sild (Bolvadin).

~45 min siin

Akarçay üzerinde, Bolvadin ilçe merkezinin yaklaşık 7 kilometre dışında, Bolvadin / Afyonkarahisar

Kırkgöz sild on umbes kümne kilomeetri kaugusel Bolvadini kesklinnast, üle Akarčai jõe, mis suubub Eberi järve. Allikad määravad vahemaa kuuest seitsme kilomeetrini ja sillale pääseb kesklinnast lühikese autosõiduga. Täna asub sild peateest eemal, mistõttu on selle ümbrus rahulik ja saate selle pikkust rahulikult jalutades vaadata. Alustage sillale tõusmisega ja vaadake üle kogu selle pikkus. CNN Türgi teatel on sild umbes kaks sajand meetrit pikk. Nime "kırkgöz" tähendus on "nelikülgne", kuid silmade arv on sajandite jooksul muutunud. Anadolu Ajansi andmetel ehitati sild aastal 1150 Bütsantsi keisri I. Manuel Komnenose poolt nelikülgse sillana. Kuuesajandal sajandil, sultaan Suleymani sõjaretkede ajal, laiendas arhitekt Sinan silda, lisades sellele kuuskümmend nelja silma. Tänapäeval on allikatel märgitud, et säilinud on viiskümmend seitset silma. Vikipedias kirjutatakse, et mõned silmad eemaldati jõe voolu korrigeerimise käigus ja osa neist jäi maasse. Seetõttu ei ole üllatav, kui proovite silmi lugeda ja jõuate erineva tulemuseni. Jalutades pöörake tähelepanu kaarte kujule. Keskmised kaared on laiemad ja teravamad, samas kui äärmised kaared on väiksemad ja madalamad. Ka kivid annavad teavet silla kihtide kohta. Afyonkarahisari kultuuri- ja turismiministeerium teatel on silla lõunaosa valmistatud marmorist ja töödeldud basaldist, samas kui põhjaosa on Sinani hilisem lisandus. Jalge all on võimalik näha antiikajast, Rooma ajast ja Bütsantsi ajast pärit arhitektuurilisi elemente, isegi hauakivide fragmente. Nende fragmentide otsimine muudab silla väikeseks välilinna muuseumiks. Vikipedias märgiti, et osmanide ajastul on põhjaosas kivitööde viimistlus korralikum; võrrelge mõlemat otsa, et seda erinevust ise näha. Sinan lisas sillale ka palvela ja marmorsest trepi, mis viis vette. Silla kirjutist ei ole tänapäeval kohapeal; Vikipedias kirjutatakse, et kirjutis kord jõkke kukkus, seejärel leiti ja viidi muuseumisse. Ajaloolane Mustafa Güler, kes rääkis Anadolu Ajansile, ütles, et sild oli alates Rooma ajast üks olulisi ristmikele Istanbulist lõuna poole suundunud karavanite teel. Güleri sõnul oli sama tee osmanide ajal ka pühapaelaste karavanite marsruut ja sild oli pidevalt liiklusrohke koht. Pildistamiseks pildistage silda küljelt, et kaarte jada oleks sirgjoonena nähtav; pärastlõunane valgus soojendab kivide

Kırkgöz sild on Bolvadin linna keskuse umbes 7 kilomeetri kaugusel, üle Akarčaji, mis suubub Eberi järve. See on mitmekämelise kujundusega ajalooline sild. Allikate kohaselt ehitati silla esimene osa aastal 1150 Bütsantsi keisri I Manuel Komnenose poolt. Anatolia Ajansu teatel oli sild algselt 40 kamendiga ja sai nime selle numbri järgi. Sild on ehitatud marmorist, andesiidist ja basaldist. See on Akarčaji piirkonna üks mitmekihilisemaid monumente, kuna see kannab endas Bütsantsi, Seldžukkide ja Ottomani impeeriumi ajastu jäljed. Sild oli oluline ristumiskoht põhja-lõuna kaubateele, mis oli kasutusel juba Rooma ajast ja ulatub Istanbulist lõuna poole. Afyon Kocatepe Ülikooli ajaloolaste hinnangul kasutati seda Seldžukkide ajal peateena ja Ottomani impeeriumi ajal oli see elav peatuskoht palveränduritele ja kaubakaravanitele. Piirkond on läbi ajaloo mitmeid korda renoveeritud. 16. sajandi alguses, kui Kanuni Sultan Suleyman tegi kampaaniaid Iraaki ja Iraani, restaureeris ja pikendas Mimar Sinan seda silda. Kohaliku kultuuri- ja turismiministeeriumi andmetel pikendas Sinan silda kuni 64 kameni ja lisas sellele kirjutise. Allikates on erinevaid andmeid selle kohta, mitu kamendit sillal on, kuna mõned kamendid on aja jooksul hävinud. Vikipedia kohaselt hävitati kaheksa kamendit, kui Akarčaji voolukorda muudeti, ja mõned kamendid jäid maasse. Enamik allikaid väidab, et säilinud kamendeid on 57. Silla pikkuse kohta on samuti erinevaid andmeid; CNN Türk räägib 200 meetrist, samas kui Vikipedia toob välja 400 meetri. Seega on parim viis silla pikkuse mõistmiseks, on see ise jalutades mõõta. Teateid on, et Vabadussõja ajal kahjustatud silla Sinani ajast pärinev kirjutis kukkus jõkke ja hiljem leiti, viies see muuseumisse. Silla eripäraks on võimalus näha kolme erineva ajastu kivitöötlust. Lõunaosa on pärit Bütsantsi ajast, põhjaosa on Ottomani impeeriumi aegne lisandus ja sellel on korrapäraseim kivikonstruktsioon. Kemerid on keskel laiemad ja teravamad, samas kui äärtel on need väiksemad ja madalamad. Silla sisemus on täidetud lubjakivimördiga ja väliskülg on ehitatud lõigatud kivist; ülaosas on üks rida piire. Silla aluses on helenistlikke, rooma ja bütsantsi ajast pärit arhitektuurilisi elemente. Veekohal on kasutatud kulumiskindlat basaldi ja marmorit, samas kui ülemistes osades on kasutatud poorset tufi. Jal Sild on täna peateest eemal, seega on selle ümbrus vaikne. Aeg-ajalt võite kohata karjaseid, kes sillalt oma loomadega üle käivad. Fotode tegemiseks on parim aeg hommikul ja õhtul, kui päike on madalal; külgnurga valgus rõhutab sillakivide jooni ja tekstuuri. Sild asub avamaal ja selle juures pole mingeid rajatisi. Ümbrus on põldudest ja niitudest koosnev; pärast vihma võivad teed olla mudased, seega kandke sobivaid jalanõusid. Kuna seal pole varjualuseid, võtke suvel kaasa vett ja mütsi. Kırkgöz sillale pääseb Bolvadinist autos. Afyonkarahisarist saab Bolvadinisse bussiga või autoga. Silla alt voolav Akarçay jõgi jõuab mõne kilomeetri pärast Eberi järve. Seetõttu on sillakülastuse loomulikuks lisaks jalutuskäik järve äärde asuvatesse küladesse. Sama jõe ääres asub Afyonkarahisari linna keskuses ajalooline sild, mida Anadolu Ajansile järgi nimetatakse Altıgöz sillaks ja mis on ehitatud 1209. aastal ning sai nime oma kuue kaare järgi.

Vaata kohta Teejuhised

Eber järv.

~45 min siin

Bolvadin ilçesinin güneydoğusu, Bolvadin / Afyonkarahisar

Akarčai jõe lõpp-punktiks on Eberi järv, mis asub Bolvadini, Čai ja Sultandağı linnaosade vahel. Vikipedias on kirjutatud, et järv on Bolvadinist umbes seitse kilomeetrit kaugusel. Järv asub suletud tektoonilises basseinis; selle põhjaküljel asuvad Emir mäed ja lõunaküljel Sultan mäed. Järve pinnas on umbes 967 meetrit üle merepinna. Kohalik kultuuriministeerium teatab, et järve pindala on 150 ruutkilomeetrit, samas kui Vikipedias on see 125 ruutkilomeetrit; see erinevus tuleneb järve pindala aastatevahelisest muutumisest. Enne sinna sõitmist on oluline veetaseme kohta infot hankida. Hürriyet Daily News teatas, et järv kuivas täielikult ühes kuivaperioodil. Ingliskeelne Wikipedia aga märgib, et 2020. aastaks oli vesi jälle järve tagasi tulnud. Seega võib nähtav maastik olenevalt aastaajast ja sademetest palju muutuda. Kui jõuate kaldale, näete sageli mitte vett, vaid roode. Vikipedias on kirjutatud, et suurem osa pinnast on kaetud punaste roodetega, mis ulatuvad kuni kuue meetrini, mistõttu järv kaugelt vaadates sarnaneb niidumaaga. Kohalikud elanikud nimetavad roodest moodustunud ujuvaid saari "kopak"-ks. Rooded ja muud veetaimed on sajandite jooksul olnud ümbritsevate külade elatusvahendiks ning neid kasutatakse õlgkõrtest, patjadest ja paberist valmistamiseks. Kohaliku ministeeriumi andmetel elavad järves haug ja latikas. Eber on ka oluline lindude elupaik. Ingliskeelne Wikipedia teatab, et BirdLife International määras järve 1989. aastal oluliseks lindude alaks. Türgi keeles on loetletud järve külastavate lindude seas väikene musttiir, haavlipuu, dalmaatsia pelikaan ja purpurkala-tähnk. Suunake oma binokkel kohtades, kus roodetega kaetud alad puutuvad kokku avaveega, sest seal on lindude tihedus kõige suurem. Vältige lindude hirmutamist, olles vaikne ja ärge astuge roodetesse. Järv kuulutati 1992. aastal esimese astme looduskaitseobjektiks. Kohalik ministeerium rõhutab, et järv on saastumisest kahjustatud, seega on eriti oluline, et kaldal midagi ei jäetaks. Kui veetase ületab teatud taseme, suletakse osa veest kanalisse, mis viib madalamal asuvasse Akşehiri järve. Pildistamiseks valige hommikuvarem või päikeseloojangu lähedal olevad ajad; selgel taevasel on roodetega kaetud ala taga nähtavad Sultan mägede nõlvad. Kaldal võib olla pehme ja porine pinnas, seega kandke sobiva

Eber järv asub Afyonkarahisari provintsis, Çay, Bolvadin ja Sultandağı linnaosade vahel, ja on tuntud oma roogimetsadega. Afyonkarahisari valitsuse andmetel asub järv umbes 8 kilomeetri kaugusel Bolvadini kesklinnast kagus. Veepind on umbes 967 meetrit üle merepinna. Põhjas asuvad Emir mäed ja lõunas Sultan mäed; nende kahe mäeahelaga piirduv madalik moodustab järve põhja. Järv on osa suletud tektoonilisest basseinist, mis ulatub loodenurkast kagunurka ja kannab nime Akarçay basseini. Arvatakse, et viimase jääaja lõpus tekkis selles basseinis üks suur järv, mis aja jooksul, kui veetase langes, jagunes kaheks: Eber ja Akşehir järvedeks. Tänapäeval on kahe järve vahel umbes 10 kilomeetri laiune maismaajoon. Eberi järve osa veest suunatakse läbi nn Eberi kanali kagunurga Akşehiri järve. On öeldud, et järve nimi pärineb piirkonnas elanud Avşari türklaste külast, mida kutsuti Eber. Allikates mainitakse, et Bütsantsi ajastul oli sama veekogut tuntud nimega Tessarakonta Martyron, mis tähendab "nelikümne märtri järv". Peamised veeallikad, mis toidavad järve, on Akarçay jõgi, mis voolab läbi Afyonkarahisari linna, ja allikad, mis voolavad alla Sultan mägedest. Seetõttu muutub järve pindala aastast aastasse ja isegi aastaaegadest hooajadesse. Afyonkarahisari kultuuri- ja turismiameti andmetel on järve pindala 150 ruutkilomeetrit, samas kui Wikipedias on keskmine pindala umbes 125 ruutkilomeetrit. Andmetest nähtub, et kõrgeim veetase oli 1969. aasta mais ja madalaim 1991. aasta oktoobris. 2018. aasta kuival aastal kuivas järv täielikult, kuid hiljem tehti teatavaks, et vesi on taas kogunenud. Seetõttu on enne külastust soovitatav kohalikelt allikatest saada teavet praeguse veetase. Esmapilgul ei tundu Eber järv järvena, vaid pigem lõputuna tunduva roogimetsana. Suure osa pinnast katavad punased roogid ja muud taimed, mis võivad ulatuda kuni kuue meetrini. Kohalikud nimetavad roogide juurte moodustatud ujuvaid saari "kopak". Räägitakse, et mõned "kopak" on nii suured, et kalurid ja roogide lõikajad saavad neil varjupaigasid rajada. Roogid ja muud taimed on ümbritsevate külade elatusvahendid; on tõenäoline, et näete kaldal paatides ladustatud roogide kotte. Järv on tuntud ka oma lindude poolest. Valits Seep on käsitletav mitte puhkepargina, vaid kui tundlikuks looduslikuks alaks, mida tuleb kaitsta. Ärge astuge roodele, kus linnud pesitsevad, ja ärge jätke prügi. Ametiasutus peab kevadet, suve ja sügise järve kõige elavamateks perioodideks. Linnud on kõige parem näha vara hommikul ja päikeseloojangul; hommikul üleslendavad parved ja õhtul tagasi tulevad rühmad on järve kõige muljetavaldavamad vaated. Võtke kaasa binoklid ja pika fookuskaugusega objektiiv, sest enamik linnud viibib roode sügavuses. Rannikul on võimalik jalutada ja lähedal on võimalik telkimisvõimalused; paadiga sõitmiseks tuleb kohalike kaluritega rääkida. Lõunakaldal asuvatest külades, nagu Çaypınar, avaneb laiaulatuslik vaade järvele ja selle taga asuvatele Sultan Dağları mägedele. Järvele on kõige lihtsam pääseda läbi Bolvadini; Afyonkarahisarist saab Bolvadini bussiga või autoga, aga järve kaldal asuvatesse küladesse saab kõige paremini oma autoga. Rannikul asuvad teed võivad vihmaperioodidel olla mudased. Sama päeva jooksul saate külastada ka ajaloolist Kırkgöz silda, mis asub Akarçai jõe kohal, ja Sultandağı linnas asuvat İshaklı karavansarayi, et täiendada Akarçai piirkonna külastust.

Vaata kohta Teejuhised

İshaklı karavansaray.

~50 min siin

Sultandağı ilçe merkezi, Afyon-Akşehir-Konya yolu üzeri, Sultandağı / Afyonkarahisar

Ishaqlı karavansaraj, Sultandağı linna keskuses asuv, selle piirkonna oluliste vaatamisväärsustest üks. Sultandağı varem oli tuntud nimega Ishaqlı, seega on karavansaraj saanud oma nime sellest. Seda tuntakse ka Sahip Ata hani nime all. TDV islami entsüklopeedia teatel asub see Akşehiri ja Çayi vahelisel teel, umbes 25 kilomeetri kaugusel Akşehirist. Karavansaraj on kohe äratuntav oma pikkade ja paksu kiviseintega. Entsüklopeedia kohaselt on sellel paksuid müüri ja neile toetavaid torne, mis muudavad selle peaaegu kindluse sarnaseks. Enne sissepääsemist võtke hetk, et fassaadi uurida. Välisseinu toetavad ruudukujulised ja poolsilindrilised sambad. Peamine sissepääs, mis avaneb siseõue, on kaunistatud seitsmekihiliste mukarnasdega, kuid selle ülemine osa on tänapäeval hävinud. Vaadake lähedalt kahe sissepääsu külgedel asuvaid mitmekülgharjudeid ja ülanurgas olevate väikeste trompide kujundusi, mis meenutavad merekarpe. Inskriptsioonid räägivad, millal ja kelle poolt see ehitati. TDV islami entsüklopeedia kohaselt näitavad mõlema sissepääsu inskriptsioonid, et see ehitati 1249. aasta septembris, Seljukide sultan II. İzzeddin Keykavuse valitsusaja alguses, vizieri Sahip Ata Fahreddin Ali poolt. Entsüklopeedia tutvustab seda kui Sahip Ata poolt ehitatud vanimat teada olevat hoonet. Sahip Ata oli üks Seljukide ajastu silmapaistvamaid riigimehi, kes tellis palju ehitisi; turkishhan.org teatel on ta ehitanud ka Konya Ince Minareli Medrese'i ja Sivas Gök Medrese'i. Siseõue sisenedes vaadake keskel asuvat väikest, maapinnalt tõusvat paviljonit, mis on mõeldud mošee jaoks. Kultuuriportaali andmetel on see Seljukide ajastu paviljon-mošeedest viimane säilinud näide. Tähelepanu püüab, et paviljon-mošee on hoonete peamise teljega võrreldes veidi kaldu, kuna see on paigutatud kibla (palvelähedal) suunas. Entsüklopeedia teatel on lääneosas kasutatud mõningaid Rooma ja Bütsantsi ajastute sarkofaagide osi. Siseõue vastas asub suveaegne osa, mis on suletud. See on viie laega saal, mis on ligilähedalt ruudukujuline ja kaetud võlvidega, kus on 16 kivisamba. Keskmine laeosa on teistest laiem ja kõrgem, ja selle keskosas asuv valgustatud kuppel valgustas saali. Sees on pime; enne silmade kohanemist oodake uks

İshaklı karavansaray on Anadolu Seljukute stiilis ehitatud majutushoone, mis asub Sultandağı piirkonna keskuses, vana Afyoni, Akşehiri ja Konya vahelise tee ääres. Ehitise nimi pärineb piirkonna vanast nimest, "İshaklı", ning seda tuntakse ka nimega "Sahip Ata Hanı", mis viitab selle ehitajale. Türgi Vaimulike Teadmiste Ühingu (TDV) islami entsüklopeedia kohaselt asub karavansaray umbes 25 kilomeetri kaugusel Akşehirist. Portaalidel olevatest tekstidest selgub, et see ehitati 1249. aasta septembris, Seljukite sultani II. İzzeddin Keykavuse valitsusaja alguses. Karavansaray ehitas riigimees Sahip Ata Fahreddin Ali, kes oli Seljukite ajastul paljude hoonete eestvedaja. TDV islami entsüklopeedia väidab, et İshaklı karavansaray on tema poolt ehitatud ja teada olevat vanim hoone. Vikipedias on arhitektidena mainitud Kölük bin Abdullah ja Kaluyan el-Konevi. Karavansaray renoveeriti umbes 1885. aastal ja seda kasutati seejärel 1925. aastani laohoonena. Türgi Vaimulike Asutuste Peavalitsus restaureeris hoone 1964. aastal; kultuuriportaali andmetel kestsid restaureerimistööd kuni 1975. aastani ja hiljem on seda veelgi renoveeritud. See on oluline näide "sultan hanları" tüüpi hoonetest: ees on õu, mida kasutati suvekuudel, ja taga suletud osa, mida kasutati talvekuudel. Paksud välisseinad, nurgatornid ja poolsilindrikujulised sambad annavad karavansarayle väliselt peaaegu kindluse välimuse. Vikipedias on välisseina paksuseks märgitud 1,60 meetrit ja kogupinnaks umbes 1800 ruutmeetrit. Õue, mis on ligilähedalt ruudukujuline, mõõtmed on entsüklopeedias esitatud 36 meetri pikkuseks ja 34 meetri laiuseks. Õue sissepääs on monumentaalne portaal, mis avaneb ida suunas. Portaali ümbrus on kaunistatud erineva laiusega reljeefidega, ja ülaosa on kaetud seitsmekorruselise mukarnasornamendiga. Portaali avamise mõlemal küljel on mukarnasornamentidega kaunistatud nišid. Kolmerealise kirjutusega tekst on paigutatud mukarnasornamentide vahele portaali kaare sisse. Kuigi portaali ülemine osa on hävinud, on veel näha väikeseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahepoolseid, kahe Kodule külastades, vaadake kõigepealt selle ümbrust, pöörake tähelepanu lossilaadsele välisseinale ja tugipostidele, seejärel uurige lähedalt sissepääsu kaunistusi. Õues, pärast sellega seotud hoonete ja taaskasutatud kivide vaatamise, minge sisealasse ja oodake, kuni teie silmad pimedusega harjuvad. Lääne poolt tehtud fotodel on karavansaraya kivifasad ja kuppel koos ühes kaadris. Karavansaraj on kergesti leitav, kuna see asub linna keskuses; külastustingimuste ja avamisajade kohta saate teavet kohalikelt allikatelt või piirkonna kultuuri- ja turismiministeeriumilt. Sultandağisse saab jõuda Afyonkarahisarist Akşehiri ja Konya suunal kulgeva maanteega ning sellel marsruudil sõitvate bussidega. Karavansaraj on sama päeva jooksul külastatav koos Eberi järvega ja Bolvadinis asuva Kırkgöz sillaga. Lõunas asuvad Sultan Dağları mäed tuletavad meelde piirkonna geograafiat, mis on karavansaraja taustal nähtav.

Vaata kohta Teejuhised

Marsruudi kaart

Marsruudi teave

LinnEmirdağ, Afyonkarahisar

TüüpKultuuriline

Peatus4

Kuupäev19. oktoober 2026

AutorRadar Türkiye Alusta marsruuti