Nezaket'le

Need inimesed, kes talvel pimedas bussis tihedalt käies, külaliste saabumisel köögist välja ei pääse, kes oma nõbu vastu tunnevad lapsevanema armastust, kes oma isa haiglaravi ajamiseks pidevalt ringi käivad, kes pidevalt muretsevad, et midagi ei peaks katki minema või et keegi nende sõnadest haavaks saaks – need kõik on inimesed, kes on kibe elust.
See inimene, kes ei sündinud kuldse lusikaga suhu, ja kellele öeldakse mängus, nagu ka üldiselt, "sul pole sellist ilu, et hea abielu sõlmiksid, seega alustage võitlust juba praegu, sest elu on raske," – see inimene, see võib olla sina, mina, me, ta...
Siin on ise, proua Nezaket.
Üksik naine, oma maailmas... või oma kookonis.
Esiteks oli tal rasked suhted oma perega. Ta kasvas üles hoolimatul isal ja vaimselt haige emal. Ühel lumisel pärastlõunal, pärast koolist tulles, püüdis ta külmunud käsi pliidil soojendada, olles samas nii abitu, et ta võis kogemata taldriku pealt noa maha visata. Ta jõudis vaevalt ukse juures seisva Hacı Hasani vana, värvilise väikebussi juurde. Nezaket on peene välimusega naine.
Lõpuks, saame temaga hüvasti.
"NEZAKET"iga.