Titreye Titreye Yağıyordu Kar ve Dilsizdi Gece

Hotellituba. Naine, mees ja nende vahel kasvav üksindus.
Naise lapsepõlv oli nagu külmas vihmas sula külmunud linnu värin. Ta tunnetas oma kehast lahkumise, nagu kaks kätt, mis olid tema olemasolust lahutatud.
Need on kaks hinge, kes on teineteise lähedusse jõudnud, tehes suurima vea, ja kes on kaotsi läinud teiste eludes. Kuid üllataval kombel leevendavad nad oma haavu samast kohast.
"Elagu siis, kuhu ta viiks, meie olime ikkagi see, kellele ta toetus vajus."
Tema lapsepõlv, mis valgustus leidis hingamisel, ja see vaim, mis südames lilli kasvatas... See on loo kohta, kus õnnetusest saab õnne, kus sunnitud sidemed kujunevad ja kus poeetilised sündmused on täis vastasseise.
Üksindus süvenedes, hinged lähevad kokku.
Kas su suurim viga võib samal ajal olla ka sinu ainus tuge allikas?