Joko'nun Doğum Günü

Süsteemi jätkumine sõltub mitte ainult neist, kes seda loovad, vaid ka neist, kes seda toetavad.

"Alates sellest ajast, kui ma teid transportima hakkasin, olen ma pidevalt maapinnale vaadanud, varem vaatasin taevasse."

Joko sünnipäev heidab valgust ühiskonnale, kus vägivald on muutunud tavaliseks, kuulekus on tõstetud väärtuseks ja inimene on järk-järgult muutunud pelguks funktsiooniks.

Kirjaniku musta huumori ja sürrealismiga läbi imbunud "Joko sünnipäev" on film, kus režissöör jätkab seda stiili traagilis-koomilise ja groteskse lavastusega. Film näitab, et nõusolek on süsteemi kõige truuremas kaitsjas. Filmis jälgime Joko muutumist, kes on reoveepuhasti töötaja, ja see muutus algab tema valmisolekuga teisi enda seljal vedada. See näitab vaatajale, kuidas võim tavandab vägivalda, rõhumist ja ebavõrdsust nõusoleku kaudu.

Joko muutub mitte ainult inimesest, vaid ka mingiks kandjaks, mitte ainult kehast, vaid mingiks vahendiks. See muutus ei toimu äkitselt; vastupidi, see areneb salakavalt, kuid väga korrapäraselt ja "loogiliste" põhjustega. Joko kogetav ei ole mingi erandlik kuritegu, vaid pigem süsteem ise, mis meile silmadesse vaatab.

Mäng näitab elu tõelisi külgi absurdsel viisil.
Irsutavad, kohutavad ja ebasobivad asjad võivad inimest lõhestada, samas kui süsteem just selle fragmentaarsuse kaudu end püsima aitab ja tugevneb.

Topor paljastab selle suure pettuse oma terava intellekti ja terava huumoriga.