52 hertz

"Seda juhtub nii: mitte pommitamise ja müra läbi, vaid valu ja ohkamine läbi" – T.S. Eliot.

Nelja naise lapsepõlv, kaotused ja armastused on seotud saarega, mis asub Istanbuli lähedal. Kui nad teavad, et saar peagi kaoks läheb, otsustavad nad saarele viimaseks mänguks tagasi minna, et sellele adega hüvasti öelda. See viimane mäng viib nad tagasi nende mälestustes olevatesse ajatusse kohtadesse.
När inimesed tunnevad, et nende elu läheneb lõppu, hakkavad nad küsimusi esitama: kuidas nad eluga hakkama saavad, millised on nende suhted teistega, kus nad kuuluvad ja millised on vastuolud nähtavuse ja peidetuse vahel.
Kas see uurimine on piisav, et saare hävingut peatada?
Mäng, mis kannab nime selle järgi vaalade hulgas ainulaadse looma järgi, kes tekitab 52 hertsi sagedusega helisid, mida teised vaalad ilmselt ei kuule, ja seetõttu tuntakse teda kui "maailma üksildasemat vaala", jälgib ajalugu, kus kommunikatsioon ei ole alati võimalik.
Istanbuli armeenia kultuuri- ja kunsti traditsiooni laval elavdava Hangardz trupi naisnäitlejate autobiograafilistest lugudest inspireeritud "52 hertzi" on loodud kollektiivse protsessi kaudu, kasutades improviseeritud teatritehnikat. Etendus viib lavale ühise keele, mis põhineb mälul, nähtamatusel ja solidaarsusel.