Yıldız tänaval: II. Abdülhamidi maailm.

Beşiktaş ja Nişantaşı vahel asuv Ihlamur org, 18. sajandist 20. sajandi alguseni oli koht, kus voolas Fulya oja ja kus lilled ja tammed pakkusid varju. III. Ahmedi valitsusajal muudeti see keisri aedaks. Mäenõlvadel on endiselt märgikivid, mis näitavad III. Selimi ja II. Mahmudi vibulaskmise võistluste kohti; neil on kirjas laskmise kaugus ja aasta. Prantsuse luuletaja Lamartine oli siin 1846. aastal Abdülmecidi külaliseks ja kirjutas oma mälestustesse, et sultan armastas seda väikest aedavilat väga. Abdülmecid lasi 1849.–1855. aastal vana vilat asemele kaks lossi ja andis neile nimeks Nüzhetiye, mis tähendab "värskus ja rõõm".

Vaadake Merasim Köşkü (tseremooniate lossi) ees olevat barokstiilis trepi ja reljeefidega fassaadi; sees on Euroopa stiilis mööbel ja lääne mõjutustega dekoratsioon. Sultanile ja tema harémile mõeldud Maiyet Köşkü (sultaniga kaasas olevate ametnike loss) on lihtsam: sellel on traditsiooniline planeering, kus on nurgatoad, mis avanevad keskse siseõuega, ja seinad on kaunistatud marmoriga sarnaneva stukkidega. Lossid muudeti 1951. aastal Tanzimat muuseumiks, 1966. aastal läksid need üle Milli Saraylar (riiklike losside) valitsemisõigusse ja 1985. aastal avati need muuseumi-lossina. Kui külastate seda veebruarist kuni juunini, näete lõviserva järve ümbruses õitsevat magnooliaid; Milli Saraylar'i andmetel jõudsid magnooliad lossiaedadesse Abdülazizi ajal ja II. Abdülhamidi ajal lisandus neile uusi liike. Loss on esmaspäeviti suletud; aia külastamiseks on eraldi pilet.

Allikas: Milli Saraylar Başkanlığı; Vikipedi.

Barbaros bulvaril asuvast, Yıldız palee sissepääsu juures asuv mošee on II. Abdülhamidi poolt palee lähedusse ehitatud reede-mošee. Kuigi selle algne nimi oli Hamidiye, seda tuntakse peamiselt Yıldız mošee nime all. TDV islami entsüklopeedia kohaselt ehitati see aastatel 1881-1885, ja selle arhitekt oli osmanide allikates "Nikolaki Kalfa" nime all teadaolev meister, kes töötas palee ehitusvalitsuses; mõned allikad mainivad Sarkis Balyanit. Rahvuslike paleede kirjelduste kohaselt jätkab see palee türki-islami paleetraditsiooni, kus idaosas asub palee ja läänes reede-mošee. See mošee moodustab selle planeeringu lääneosa.

Hoone ühendab oma arhitektuuris tolle aja stiilile vastavalt orientalistlikke ja neogootilisi elemente. Ristkülikukujulise siseõue väike ja kõrge kuppel asub lähedal sissepääsule, mitte mihrabile. Kuueksaköise aknaga konstruktsioonil olevad neogootilised aknad lubavad palju valgust sisse. Vaadake sees, tõstke pead ja vaadake kuplile: sinisel taustal olevad tähed on samad motiivid, mis on palee nimes. Tavapärase kahe minareti asemel on sellel sultanite mošeedel üks, soonitud minaret. Teatavasti on sultan II. Abdülhamidi käsitööna valminud puidust restidega sultanite platvorm. Puutöö oli sultani üks tuntumaid hobiseid. Mošeest kõrvale jääv kellatorn on dateeritud 1890. aastasse ja on samas stiilis. Abdülhamidi valitsusajal toimusid siin reede-palvetused. Külastamiseks valige palvetuste välise ajad, vältige reede-palvetusi. Kandke riideid, mis katavad õlad ja põlved. Naiste peaksid peas kaetud olema. Eemaldage jalatsud sissepääsul ja hoidke sees vaikselt.

Allikad: TDV islami entsüklopeedia; Rahvuslike paleede amet; Vikipeedia.

Yıldız Palee ümbritused olid alates Kanuni valitsemisajast sultani jahipiirkond, ning 17. ja 18. sajandil ka jahtimis- ja puhkeala. Piirkonna esimene paviljon ehitati III. Selimi ajal tema ema Mihrişah Sultani jaoks, ning ka Abdülmecid ja Abdülaziz lisasid sinna paviljone. Kuid palee seostub kõige enam II. Abdülhamidiga: sultan andis sellele nimeks Yıldız Saray-ı Hümayunu, tegi sellest oma peamise elukoha ja veetis seal oma valitsusaja 33 aastat. Rahvuslike Paleede (Milli Saraylar) andmetel koosnes palee kolmest osast: peamine paleekompleks, kus asusid riigivalitsusega seotud hooned; sultani ja tema harmi jaoks mõeldud eriosa; ning välisõu, mis on tänapäeval Yıldız Park. 1924. aastal sõjalistele koolidele üle antud hooned anti 2018. aastal tagasi Rahvuslikele Paleedele, seejärel tehti neile põhjalik renoveerimine ja palee avati 2024. aastal muuseumina külastajatele.

Muuseumi külastamisel püüdke eraldi aega eraldada harmihoonetele, Küçük Mabeynile ja Hasbahçele. Rahvuslike Paleede muuseumikaardi kehtivus ei hõlma neid kolme osa, seega ostke pilet vastavalt sellele. Hasbahçes asuv bassein on kujundatud loodusliku oja moodi ja selle ümber on väiksed puhkepaviljonid. Şale Köşkü on üks kolmest välisõuest tänapäevani säilinud hoonest. Seda laiendati aastatel 1877-1879 ja 1889 Sarkis Balyani poolt, ning 1898. aastal Raimondo D'Aronco poolt. Tuntud on merepärliga kaunistatud saal, mis oli mõeldud Saksa keisri II. Wilhelmi visiitide jaoks, ning saal, kus on üle 400 ruutmeetri suurusega ühes tükis vaip. Palun kontrollige Rahvuslike Paleede poolt, kas paviljoni sisepinnad on teie külastuspäeval avatud. Palee on kolmapäeviti suletud.

Allikad: Milli Saraylar Başkanlığı (Rahvuslike Paleede Presidendi kantselei); Kültür Portalı (Kultuuriportaal); Vikipedi (Vikipeedia).

Yıldız pargi ülemisel, Palanga tänaval asuv see hoone on nii muuseum kui ka endiselt tegutsev tehas. II. Abdülhamid asutas 1890. aastate alguses palee aeda Yıldız Çini Fabrika-i Hümayunu, et taaselustada traditsioonilist fassaadiklaasi ja portselanikunsti, võttes eeskujuks Euroopa paleeomanike portselanitöökodade. 1894. aastal suuresti kahjustatud hoone taastati samal aastal itaalia arhitekti Raimondo D'Aronco poolt. Eesmärk oli katada paleede ja losside portselanivajadus ning tutvustada Osmanide impeeriumi toodanguga maailmale; mõned eripärased esemed anti välismaa dünastiatele kingituseks.

Tehase toodetud igal esemel on peal poolkuu ja tähe sümbol, ning selle all on tehas asutamise aasta ja toote valmistamise aasta. Nii toodetud taldrikud ja vaasid, mis kujutavad ajastu villad, aiad ja arhitektuur realistlikul viisil, on väärtuslikud allikad, mis dokumenteerivad tänapäeval kadunud hoonete välimust. 1909. aastal, kui Abdülhamid troonilt kõrvaldati, toodang peatati; 1910. aastal, kui see liideti Müze-i Hümayuniga, taastati tootmine Osman Hamdi Beyi algatusel ja see kestis kuni 1920. aastani. 1959. aastal, kui tehas läks Sümerbanki juurde, on see alates 1995. aastast osa Milli Saraylarist. Tänapäeval toodab tehas seina kaunistamiseks mõeldud taldrikuid, vaase, suhkrukausid, kohvi- ja teekomplekte, kasutades traditsioonilisi motiive. Külastus hõlmab tehase käsitsi kaunistamise osakonda, ja piletid on saadaval selle osakonna jaoks. Tehas on suletud riigipühadel ja religioossetel pühadel; praeguste külastustingimuste kohta külastage veebisaiti Milli Saraylar.

Allikas: Milli Saraylar Başkanlığı; Vikipedi.

Yıldız Park on palee väljakutse. Algselt Çırağan palee tagahoov, muutus see 1877. aastal laiendatud Yıldız palee väljakutseks. Sellel alal, mis ajalooliselt kuulus ainult paleele, asub täna avalik park, mis on suurem kui 36 hektarit. Rahvuslike Paleede Administratsiooni andmetel on väljakult tänapäevani säilinud vaid kolm paviljonit: Çadır, Malta ja Şale. Pargi sissepääsust, mis asub lähedal portsellanivabrikule, laskudes alla, jõuate kõigepealt Malta paviljonini. Paviljoni, mis on ehitatud Abdülazizi valitsusajal Maltalt toodud kividega, arhitekt on Sarkis Balyan, nagu on märgitud ka ingliskeelses Vikipeedias. Võite sisse vaadata, et näha selle tähistusi, marmorist detaile ja kuldfoliga kaunistatud peeglit; praegu pakub paviljon toitlustusteenuseid.

Allpool, ühe suure järve ääres asuv Çadır paviljon ehitati 1871. aastal Abdülazizi soovil. Selle fassaad, mis on valmistatud looduskivist ja kus valitsevad valged ja punased toonid, on lihtne, kuid elegantne, tänu oma kahepoolsele trepile ja sümmeetrilisele planeeringule. Pargis on järved, kaskad, puidust sillad ja jalutusrajad; kunstliku kanali kohal, mis algab Çırağan tänaval asuvast väravast, ulatub puidust sild. Peatuge ühes vaatepunktis, kust avaneb vaade Bosporusele, ja kujutage ette, kuidas palee aed kunagi kuni mere ääreni ulatas. Marsruut lõpeb Çırağan tänaval asuva värava juures; sealt saate rannikul mööda Beşiktashi või Ortaköy suunas jalutada.

Allikas: Rahvuslike Paleede Administratsioon; Vikipeedia.