Ihlamur Kasrı

Beşiktaş, Yıldız ja Nişantaşı nõlvade vahel asuv Ihlamur org, ajaloolistest allikatest selgub, et see oli 18. sajandist kuni 20. sajandi alguseni koht, kus voolas Fulya oja, mille varjus kasvasid lubjavõhk ja platanipuud, roheluses asuv puhkekoht.

Tänapäeval asub oru esimeses osas, kus asuvad suvekohad, Sultan III. Ahmedi (1703-1730) ajal Hacı Hüseyin Ağa omanduses olnud viinamarjaistandus, mis liideti riigikassaga ja muudeti sultanile kuuluvaks hasbahçeks. Yıldızile suunduvas teises osas, Sultan III. Selimi (1789-1807) ja Sultan II. Mahmudiga (1808-1839) koos vibulaskmise võistlusi korraldati, nagu on mõistetav mõnest säilinud mälestustahvlilt. Nendel mälestustahvlitel on kirjas sultanite veega täidetud anumate sihtimise kaugused, astmed ja kuupäevad. Sultan Abdülmecidi (1839-1861) ajal lisati oru "Muhabbet Bahçesi" nimetusega kolmas osa, kus tehti puude istutamise ja terrasside rajamise töid.

Prantsuse luuletaja Lamartine, kes 1846. aastal Sultanile külalisena Ihlamuri ja selle ümbrust külastas, kirjeldas seda oma mälestustes järgmiselt:

“…Hoone vastas asuvas aias olid kaunid puuviljapuud ja suured lubjavõhk, mis andsid sellele orgule nime. Kolmeastmelise trepi ees, mis viis suvekohani, oli väike purskkaev, mis ei ulatunud jasmiini oksi ületama, valades magusat voolu marmorist basseini. Ihlamur on sultani kõige armastatum suvekohake; siin puhkab ja mõtiskleb ta.”

Lamartine'i mainitud tagasihoidliku viinamarjaistanduse suvekohaga asendati Sultan Abdülmecidi poolt 1849-1855. aastal kahe suvekohaga, millele anti nimi "Nüzhetiye", mis tähendab "ruumikus, värskus, rõõm, õnn".

Sultan Abdülazizi (1861-1876) ajal korraldati hasbahçes aeg-ajalt erinevaid meelelahutusi ja võitlusmänge. Järgnevatel aastatel jätkas Ihlamur suvekohad padišahi ja tema pere reiside peatuspaigana, ning pärast Vabariigi väljakuulutamist anti 1951. aastal Türgi Suure Rahvuskogu poolt Ihlamur suvekohad Istanbulite linnaosa kasutusse ja need korraldati "Tanzimat Müzesi" nime all.