Tundža jõe kaldal asuv palee ja haigla.

Alustage Üç Šerefeli mošee läänepoolse ukse juurest, sest sealt on kõige parem näha selle hoone suhe turuga. Kaldava maapinna tõttu tuleb selle ukse juurde astmetega tõusta ja valgest marmorist ehitatud mass ulatub fassaadilt välja. Vaadake lähedalt ukset ümbritseva niši nurkades olevate sambaste detailidele; need kujutavad kellakujusid ja pitsimustreid. Punased ja valged palmilehed, mis kaunistavad niši teravaid kaare, on veel üks detail, mis eristab seda ukset teistest siseõue sissepääsudest. Sisenedes peatuge ja vaadake ümbrust, sest osmanide arhitektuuris kasutati esmakordselt sellist kaaridega varustatud siseõu just selles hoones. Kaareid toetavate sambaste jaoks on kasutatud erinevaid kivi; enamik on marmorist, kuid põhjaküljel on graniidist ja rohelisest Eğriboz-kivist valmistatud sambad. Vaadake üles, et näha kaarte katvaid maalitud dekoratsioone. Need kaunistused on taastatud kahekümnendal sajandil, säilitades samal ajal vanu mustreid. Siseõue akende kohal on sinised ja valged fritažpaneelid, ja Kultuuriportaali andmetel mainitakse neil II. Muradi nime. Seejärel proovige eristada siseõue nelja nurgas asuvaid minarete, sest kõigi nelja kaunistus on erinev. Üks, mis annab mošeele nime, on kolme šerefega minaret, mis on punasest kivist ja mis on kaunistatud zigzagsabidega. Selle kõrgus on ligi seitseteist meetrit, mistõttu oli see oma aja kõrgeim minaret. Selle minareti igale šerefele viib eraldi trepp, mis on üks hoone kõige silmapaistvam inseneriomadus. Punaste ja valgete ruutudega kaunistatud, "baklava" minaret seostatakse Fatih Sultan Mehmedi ajaga. Pöörlev minaret, mille paksud, spiraalsed reljeefid ümbritsevad selle kere, on ehitatud pärast 1762. aasta maavärina taastamistööde käigus. Kui soovite mošee sisse minna, siis pange tähele, et õlad ja põlved peavad olema kaetud; naiskülastajad peaksid oma pead katvaid. Sees ootab teid ristkülikukujuline ruum. Suur, keskne kuppel on umbes kahekümneneelise läbimõõduga ja selle kõrval on kaks väiksemat kupplit. Allikad rõhutavad, et seda planeeringut kasutati järgmisel sajandil Mimar Sinani Istanbulis asuvates mošeedes arenenud kujul. Pange tähele väikeseid, mukarnas-kaunistustega kupplite, mis on paigutatud peamise ja küljeste kupliteni ulatuvate kolmnurkadele. Pildistamiseks on hea tulemus, kui püüate kolme šerefega minareti ja kaarte

Kui jõuate Kanuni sillani, ärge kohe sellele astuge, vaid vaadake kõigepealt sillalt üle linna suunas. Seda silda tuntakse rahva seas ka Saray köprüsü nime all, sest see oli sajandite jooksul peamine tee linnast Sarayiçi piirkonda. See kivist ehitatud sild koosneb neljast avast ja ületab Tuncajõe ühe haru. Rahulikul päeval peegeldavad sillad jõe pinnal. Silla kohta on ajaloolistes allikates kaks erinevat versiooni. Mõned allikad väidavad, et see ehitati aastatel 1553-1554, samas kui Kultuuriportaali kohaselt arvatakse, et see valmis 1560. aastal koos Adalet ja Terazi paleedega. See, et seda seostatakse arhitekt Sinaniga, on ka huvitav detail, sest Turkish Archaeological Newsi andmetel ei esine see sild Sinani teoste loeteludes. Viide pärineb Ahmet Badi Efendi teosest "Riyaz-ı Belde-i Edirne". Pikkuse kohta on allikates erinevaid andmeid, alates kuuskümnest kuni kaheksakümne meetrini. Laius on aga määratud nelja ja poole meetrina, mis on üsna kitsas, kuid võimaldab kahe inimese mugavalt kõrvuti kõndida. Vikipedias on kirjutatud, et sild on tänapäeval ajalise mälestusmärgina Karayolları Genel Müdürlüğü (riigi teede peavalitsus) all. Turkish Archaeological News rõhutab, et kuigi ise palee on kadunud, on kolm ajalist kivisilda, mis ühendasid saart maismaaga, säilinud ja on endiselt kasutuses. Nüüd astuge sillale ja kõndige selle keskosa suunas. Sealt vaadates näete, kuidas jõgi saart ümbritseb, sest Tuncajõgi hargneb veidi lõunas ja muudab Sarayiçist saare. Lõunasuunas nähtav pikk sild on 1451. aastal vezir Şahabeddin Paşa poolt ehitatud sild, mida tuntakse ka Saraçhane nime all. Seda silda taastati 1706. aastal sultan II. Mustafaga seotud perioodil ja taastustähis on endiselt kohal. Fatih sild, mis koosneb kolmest avast, on nähtav järgmisel peatusekohal, palee alal. Kultuuriportaali andmetel paigutas Kanuni selle silla Fatih sillaga samale teljele, et määrata uuesti palee peamine sissepääs. Seega on tee, mida te läbige, osa rituaalsest teest, mida sultanid ja saadikud kasutasid paleesse sisenedes. Veet, mis viis vett paleesse, toodi ka läbi selle silla, kasutades kaetud torustikke. Arhitekt Sinani poolt linnale toodud Taşlımüsellim vee üks haru ühendati selle tee kaudu paleega. Sild sai 1902. aasta suurt üleujutust, mille tagajärjel sai see tugevaid kahjustusi, ja viimati taastati see 1990

Kui jõuate Sarayiçi alale, peatuge kõigepealt laia muruplatsi keskel, et selle suurust mõista. Kultuuriportaali andmetel asub paleekompleks alal, mis on suurem kui 300 000 ruutmeetrit, ja Edirne palee on Ottomani impeeriumi teine suurim palee Topkapı palee järel. Ehitustööd alustati 1450. aastal II. Muradi valitsusajal ja palee valmis 1475. aastal Fatih Sultani Mehmeti poolt. Kuna seda ümbritseb jõgi, ei olnud kaitsemüüridele vajadust, piisav oli madal ja lihtne müür. Alustage oma ringkäiku Adalet Kasrist, mis on silmapaistev torn, millel on ruudukujuline põhi, kivist seinad ja püramiidikujuline katuseharja. Vikipedias on kirjutatud, et sultaan Suleyman I lasi selle 1561. aastal arhitekt Sinani poolt ehitada ja selle ülemisel korrusel asub marmorist purskkaev. Allikate kohaselt kasutati seda paleed tol ajal divaanikoosolekute ja kohtuprotsesside jaoks. Jalutage Fatih sillale, mis asub Adalet Kasri lähedal ja ületab jõgi Tunca kolme kaarega. See sild pärilib oma alguse aastasse 1452, ehk aasta enne Istanbuli vallutamist, ja ühendas Hasbahçe paleekompleksi Kum meydaniga. Kui te jõuate sillalt paleekompleksi poole, näete läänes asuvat pikk hoone, mis on kaetud kupplitega: see on palee köök, Matbah-ı Amire. Vaadake katuse kivist korstnaid, sest need näitavad väljastpoolt köökides olevate ahjade asukohti. Kum Kasrı hamamı, mis asub Kum meydani kirdenurgas, on üks väheseid hooneid, mis on säilinud 15. sajandi keskpaigast. Paleekompleksi peamisel hoones, Cihannüma Kasris, on tänapäeval alles vaid kivimüüride jäänused. Kui vaatate neid jäänuseid, muutub vaade, kui te teate, kuidas see palee sellise kuju sai. 19. sajandi alguses kasutati seda paleed relvaladuna ja 1877-1878. aasta sõja ajal, kui Babüssaade lähedal asuvad relvalad süttisid, hävis see suurel määral kolmepäevaste plahvatusena. Jäänud osad kasutati hiljem teistes ehitistes. Tänapäeval on alal käimas väljakaevamisi ja restaureerimistöid; järgige märgistatud teid, sest mõned alad võivad olla piiratud. Sarayiçi on ka Kırkpınarı võitlusala, kus võitlusi on korraldatud alates 1924. aastast. Isegi päevadel, kui tribüünid on vaiksed, näitab see avatud plats, kuidas saar täna elab. Puudega ala, mis asub kahe Tunca haru vahel, on tuntud kui Tavuk

Kui sa külliyeni lähed, peatuge kõigepealt välisõues ja tutvuge selle asukohaga, sest see ei ole üks hoone, vaid hoonete kompleks, mis asub Tuna jõe kaldal. TDV islami entsüklopeedia kohaselt asuvad õue ühe külje ääres haigla ja madrassa, teise külje ääres sööklarannad ja köögid, ning jõe poole suunatud otsas asub mošee. Sultan II. Bayezid pani selle aluse 1484. aastal, kui ta suundus Akkirmanni sõjakäigule, ja külliye valmis 1488. aastal. Muuseumi enda teatel oli arhitektil tõenäoliselt nimi Mimar Hayreddin, kuid seda kinnitavat dokumenti ei leidu. Ärge unustage vaadata välisukse ees asuvat neljakülget püramiidkatusega purskkaussi; sellele on aastatel 1669-1670 lisatud inskriptsioon. Muuseumi sissepääsust pääsedes jõuate esimesse õue, kus näete väikeseid kuppelkatuselisi ruume, mis asuvad sambadega varikatuse taga. Muuseum on seda osa kohandanud polikliiniku ruumideks ja siin on ka muusikainstrumentide näitus. Vaadake lähedalt seinu, sest muuseum teatel on seal kividele raiutud kakskümmend kaheksa joonist. Seal on laevu, kindlust, metsi ja linde, ja arvatakse, et need on joonistanud siin haigutavad patsiendid. Minge läbi kaarukse teise õue; nurgas asuvad kuppelkatuselised ruumid ja kahe külje vahel asuvad varikatused olid haigla administratiivhooned. Kõige huvitavam osa on kolmas osa, mis on tervikuna haigla, nii et jätke see viimaseks ja astuge aeglaselt sisse. Kuuskkujuline ruum, mille ümber on paigutatud varikatused ja toad, keskel kõrge kuppel ja selle tipus valgustuslaterna tervitavad teid. Seisake keskel asuva purskkausiga vee ääres ja kuulake mõnda aega. Evliya Çelebi on kirjutanud, et siin mängiti haiglatele kolm päeva nädalas muusikat, ja muuseum on säilitanud selle traditsiooni, pakkudes täna samas kuppel all veeheli ja muusika. Arvatakse, et viie akna ees asuv väljend on muusikute koht, kuid TDV märgib, et selle kohta on ka teisi arvamusi. Pange tähele, et akende vaade on nii aeda kui ka vee poole, sest siin on mõeldud läbi valgust, õhku ja heli. Muuseum on kujundanud haigla kõrval asuva madrassa osana näitust, mis räägib 15. sajandi meditsiiniharidusest. Siin on oluline teada, et on vastuolus: TDV kirjutab, et väitel, et see on meditsiinimadrassa, ei ole tugevat alust. Haigla oli kasutusel 19. sajandi