Edirne Sarayı (Sarayiçi)

Edirne palee asub linna loodenordipoolses osas, kus Tundža jõgi jaguneb kaheks ojaks ja ümbritseb piirkonda, mida tuntakse Sarayiçi nime all. See on koht, kus asus kunagi üks suurimaid Ottomani impeeriumi sultanite paleesid. Allikates on seda nimetatud Saray-ı Cedid-i Amire, ehk Uueks Paleeks, aga ka Tundža paleeks ja Hünkar Bahçesi paleeks. Vikipedias märgiti, et see oli Ottomani impeeriumi teine suurim palee pärast Istanbulis asuvat Topkapı paleed. Kultuuriportaali andmetel asus palee Tundža jõe kaldal, hõlmates rohkem kui 300 000 ruutmeetrit. Ehitustööd algasid 1450. aastal II. Muradi valitsusajal. Sultani surma järel peatati tööd ajutiselt, kuid need jätkusid tema poja Fatih Sultani Mehmedi ajal ja palee valmis 1475. aastal. Evliya Çelebi jutustuse kohaselt oli see piirkond enne vallutust jahipiirkond ja sultani jaoks puhke- ja lõõgastuskoht alates I. Muradi ajast. Kuna jõgi moodustas loomuliku kaitse, ei olnud paleel vaja kõrgeid müüre, vaid seda ümbritseti lihtsa müüriga. Aastasajadega kasvas palee, kui iga sultan lisas uusi ehitisi. Kultuuriportaal kirjutab, et Kanuni Sultani Suleymani ja Mimar Sinani ajad olid palee teine suur ehitusperiood. Sinan viis linna veetud Taşlımüsellim vee ühe oja paleesse ja ehitas kaarja kanali, mis ümbritses palee ala teise veeteega, kaitstes seda üleujutuste eest. Sultani erapuud, Hasbahçe, tekkis jõe ja selle kanali vahel. Kanali kohale ehitati Fatih silla teljel sild, mis määras uue peamisel sissepääsu paleesse. Palee keskosas asus Fatihi ehitatud Cihannüma palee, mida tuntakse ka Taht-ı Hümayunina. Selle ümbruses asusid Has Oda (eratoad), palee raamatukogu, Sancak-ı Şerif (pühad lipud) ruum, Arz Oda (audientsiruum) ning sultani, tema naise ja poegade toad. Arz Oda ees asus Babüssaade, mida tuntakse ka Ak Ağalar Kapısı nime all. Turkish Archaeological News teatel koosnes palee oma hiilgusajal 72 ehitisest, sealhulgas 18 kuurides. Palee elas eriti IV. Mehmedi ajal aktiivseid aegu; sultan, kes oli tuntud oma jahuhuvist, veetis suure osa oma valitsusajast Edirnes. Arhiivimaterjalid näitavad, et palees toimusid sünnipäevapidud, pühapraad, vibulaskmiskonkurssid ja maadlusvõistlused. III. Ahmedi tagasitulekuga Istanbulisse 1718. aastal läks palee pika perioodi unarusse. Adalet Kasrı on neljakandiline torn, mis on ehitatud 1561. aastal arhitekt Sinani poolt. See on valmistatud kivist ja sellel on püramiidikujuline katuseharj. Ehitis on suuresti säilinud. Ülemisel korrusel asub marmorist purskkaus. Matbah-ı Amire on kolmest osast koosnev ristkülikukujuline hoone, mis on kaetud kuplitega ja kus on tellistest nelja ahju. Kum Kasrı hamam on üks väheseid Fatih-sugulisel ajastul säilinud ehitist, mis on ehitatud karedast kivist ja tellistest. Alal toimus esimene teaduslik uurimine 1956. aastal, kaevetööd jätkusid katkendlikult alates 1999. aastast ning selle käigus taastati Babüssaade, Matbah-ı Amire ja Adalet Kasrı. Kuna kaevamis- ja restaureerimistööd jätkuvad, võivad mõned alad külastajatele suletud olla; enne külastust kontrollige olukorda ametlikest allikatest. Alal asuva Tavuk Ormanı on pargiala, mida kasutati palee aia osana ning mis, Kultuuriministeeriumi brošüüri kohaselt, sisaldab IV. Mehmedi ajast pärinevat jahisaali. Sarayiçi alal asub ka eriring, kus toimusid Kırkpınarı võitlusvõistlused. Paleesse pääseb linnast Kanuni sill läbi ning põhjaküljelt 1452. aastal ehitatud kolmekuulise Fatih silla kaudu. Alale saab jõuda ka Selimiye ümbrusest põhja poole, Tuncasse suundudes, kas jalgsi või lühikese autosõiduga. Kuna ala on lai ja avatud, on mugavad jalanõud ja päikese eest kaitsmine soojemates kuudes kasulikud. Cihannüma kasri varemed, ümbritsevad rohelised alad ja puud on kõige rohkem pildistatud koht.