Taksimist Şişlisse: Monarhia ja Vabariigi jäljed.

Selle peatuskohal ei vaadeldagi platsi ise, vaid selle keskel asuvat monumenti. Kui väljute metroost või Istiklal tänavalt, suunduge otse Vabariigi monumendi juurde; monument asub liiklusest vaba ala keskel ja seda saab ümbritleda. Itaalia skulptori Pietro Canonica poolt kujundatud monument valmis 1925. aastal alanud tööde järel kahe ja poole aastaga ning avati 8. augustil 1928. Põhjaosa ja ümbruse kujunduse lõi Giulio Mongeri. Üksteist meetrit kõrge monument kaalub kaheksa nelja tonni; pronksist kujud on paigutatud roosa ja rohelise marmorist kaarega alusele ning kõik osad toodi Rummast laevaga Istanbulisse. Ehituskulud kateti rahvalt kogutud annetustega; suurim annetus tegi pankur Berç Keresteciyan. Esimesena vaadake monumenti põhjakülge, mis on suunatud Cumhuriyet tänavale. Siin kujutatakse Mustafaa Kemalit sõjavormis, oma sõdurite ees ja kui Vabadussõja juht. Seejärel minge monumenti ümber ja jõudke lõunaküljele, mis on suunatud Istiklal tänavale. Siin on Atatürk tsiviilriietes; tema kõrval on İsmet İnönü ja Fevzi Çakmak, ümber on sõdureid ja rahvast; stseen kujutab noore Vabariigi loomist. Taustal olevate kujude hulgas on ka esindajaid, kes sümboliseerivad Nõukogude Liidu abi Vabadussõja ajal; nende identiteet on erinevates allikates erinev, seega ei maini me neid siin. Kahel kitsamal küljel on sõdurite kuju ja nende kohal olevatel medaljonidel on naiste portreed. Põhjaosa kaarekujuline vorm meenutab platsi pursikot; algselt oli Canonica esimene kavand tegelikult pursik. Vaadake lähedalt kujude näoilmeid ja riiete voltide, seejärel astuge tagasi ja vaadake monumenti tervikuna. Hommikul valgustab päike lõunakülge, kuid põhjakülg on paremini nähtav pärastlõunal. Riiklikel pidupäevadel kasutatakse monumenti ümbritsevat ala pidustuste jaoks, seega lühike peatamine sel päeval. Kui olete monumenti vaadeldud, suunduge selle põhjaosas asuvasse Gezi parki. Park avati 1943. aastal ja see oli esimene park Istanbulis, mis rajati Vabariigi ajal; sellel alal asus varem 1806. aastal ehitatud Topçu kasarmu, mis lammutati 1940. aastal Henri Prosti plaanide kohaselt. Minge marmorist trepist üles ja järgige puude vahelt kulgevat teed; pargi tagaküljel näete Taşkışla pika fassaadi. Taşkışla, mis ehitati 1846–1852 Inglise arhitekti William James Smithi projekti järgi sõjalise meditsiiniakadeemia ha Kui te alla sõidate, jõuate järgmisele peatuskohale, mis on Maçka Demokraatia Park. Allikas: Vikipeedia (Vabariigi monument, Taksimi Gezi park, Taşkışla, TF1 köisraudtee); Vikipeedia (Vabariigi monument).

Kui te gondlist madalaimast jaamast välja saate, olete oru põhjas. Selles kohas on mõistlik kõndida, istuda ja ümbrust vaadata. Park asub Dolmabahçe orus, ulatudes Dolmabahçest, Maçkast, Nişantaşıst ja Harbieyest. See on ka Beşiktaş'i ja Şişli piirkonna piir. Oru on olnud puhkeala juba 19. sajandist. 1970. aastatel muutus see hooldamata ja ohtlikuks kohaks. 1993. aastal taastati ja avati uuesti, andes sellele nimeks "Demokraatia". Viimane suuremahuline renoveerimine toimus 2021. aastal Istanbuli suurlinna omavalitsuse poolt. Taksimi lähedal asuv monument ja selle oru on samal plaanil. 1937. aastal nägi Henri Prosti plaan ette Topçu Kışlası (sõjaväe kasarmu) asemele pargi ja kultuurioru, mis ulatub Maçka ja Beşiktaşini.

Pargis on oru ääres üheksa kunstlikku järve ja väike kunstlik saar. Järgige vee teed. Sildad, mis ühendavad järve, on pargi kõige fotografeeritavamad kohad. Pöörake tähelepanu ka puudele. Siin kasvavad koos linden, paju, harilik tamm, kastan, tamm, akaatsia, paju, murakas, tammeleht ja kreeka pähkel. Sügisel muutub oru põhi kollaseks ja pruuniks. Seal on kaks laste mänguväljakku ja kaks avaluure spordiväljakku. Kui reisite lapsega, veetke selles jaamas rohkem aega. Enamik pingid on järvede ääres ja puude varjus. See on ideaalne koht lõunasöögipausiks, kuna Şişli kahel jaamal pole istumisvõimalusi.

Oru nõlvadel asuvad hooned räägivad pargi ajaloost. Beşiktaşi pool on nähtav Maçka relvade hoiulao kolmekorruseline kivimass. Selle ehitas Sarkis Balyan aastatel 1873–1875 sultaan Abdülazizi soovil. See oli relvade hoiulao, kus hoiustati jalaväele mõeldud relvad, ja täna on see Istanbul Technical University Maçka kampuse peahoone. Harbieyi pool on järgnev: Cemal Reşit Rey kontserdisaal, Lütfi Kırdar kongressikeskus ja Cemil Topuzlu avalava. Suveõhtuti saab avalavast tulevaid helisid kuulda kogu pargis. Kui kõndite oru Dolmabahçe otsa, näete Beşiktaşi staadioni katust puude vahelt. Ärge minge sinna suunas, vaid pöörduge tagasi, sest marsruut jätkub põhja.

Lahendage park Harbieyi poolt väljumisest. Tee, mis kulgeb kontserdisaali ja kongressikeskuse kõrvalt, viib teid Harbieysse, Sõjaväemuuseumi ees asuvasse ristmikku. Mägi

Halaskargazi tänaval asuv kolmekorruseline roosa maja, mis asub hoonete vahel, on väljast vaadates kergesti märkamatuks. Leidke maja ees olev bust ja ukse kohal olev silt. Maja ehitas 1908. aastal Osep Kasabyan. Mustafa Kemal kolis sinna 13. novembril 1918. Ta elas seal umbes kuus kuud, kuni 16. mail 1919 lahkus linna teekonnal Samsuni. Ülemisel korrusel elasid tema ema Zübeyde Hanım ja õde Makbule. Alumine korrus oli mõeldud tema abile. Sellel kohal on oluline külastada kõiki neid ruume, kus ta kuus kuud veetis, et tunda maja atmosfääri. See ei ole palee, vaid tavaline perekonna maja, mis oli tolle aja Şişli linna jaoks tüüpiline.

Muuseum avati 15. juunil 1942, ajal, mil linnapea oli Lütfi Kırdar. Praegu haldab muuseumi Istanbul Metropolitan Municipality. Muuseumi saab külastada kolmel tasandil: esimesel korrusel, teisel korrusel ja ülemisel korrusel. Näitustel on Atatürk'i rõivad, esemed ja medalid. Samuti on esindatud dokumente, mis käsitlevad Vabadussõda ja revolutsiooni, ning fotosid, mis kujutavad tema elu sünnist surmani. Siin on ka portreed, mis on maalitud selliste kunstnike nagu İbrahim Çallı ja Zeki Kocamemi poolt. Seisake Çallı portree ees ja võrdage seda 20. aastate kunstistiiliga, mida näete Taksimi lähedal asuvas Canonica pronkskujus. Maja kõige tähelepanuväärsem aspekt on see, et just selles majas toimusid valmistused tema teekonnaks Samsuni. Pöörake tähelepanu dokumentide kuupäevadele. Enamik neist on aastate 1918 lõpust kuni 1919 kevadele.

Hoone on mitu korda renoveeritud. 1960. aastal tehti osaline remont ja 1962. aastal oli seal väike tulekahju. 1981. aastal, Atatürki 100. sünniaastapäeva auks, tehti suur rekonstrueerimine. Pärast 2014–2015. aasta rekonstrueerimist avati muuseum uuesti 10. novembril 2015. Tänapäeval nähtav puidust trepp, lagi ja põrand on selle viimase rekonstrueerimise tulemus. Muuseum on väike. Kui olete suure grupiga, külastage korruseid järjest ja vaikselt. Kitsatel treppidel laske vastutulijatel mööda. Enne külastust kontrollige Istanbul Metropolitan Municipality veebilehelt avamisajad. Rahvuslikel päevadel, eriti 10. novembril ja 19. mail, on muuseum väga külastatud.

Muuseumist väljudes mõelge veelkord tänavanimele. Halaskargazi tähendab "päästva Gazi tä

Abide-i Hürriyet tänaval asub monument, mis on Šišli kõrgeim punkt ja kust avaneb vaade Kağıthane orule. Monumendi ajalugu on lühike ja selge. See püstitati 1909. aasta aprillis Istanbulis toimunud mässu ajal hukkunud sõdurite mälestuseks. Arhitektuurikonkursi võitis 1909. aasta aprillis arhitekt Muzaffer Bey. Alusmüür pandi 23. juulil 1909 ja monument avati allikate kohaselt 23. juulil 1911, monarhia aastapäeva tähistamise ajal. Seda peetakse esimeseks riiklikuks monumendiks Ottomani impeeriumi ajast. Muzaffer Bey oli üks esimese rahvusliku arhitektuurisuuna silmapaistvamaid tegelasi ja see monument on selle suuna varajane näide.

Monumenti vaadates pöörake esmalt tähelepanu selle tervikule. See on valmistatud marmorist ja kujutab endast suurt suurtükitoru, mis on suunatud ülespoole. See asub kolmnurkse platvormi peal; Muzaffer Bey on selle geomeetria inspireerinud mäe kolmnurkse maastiku järgi. Lähedalt näete pronksist plaate ja pronksist ust. Plaadid kujutavad sultan Mehmed Rešadi pitsatit ja kuupäevi, mis tähistavad monarhia väljakuulutamist. Monumendi all on kaheteist astme pikkune trepiosa, kus asuvad langenud sõdurite hauad. Selle kolme jalaga ja väikese kuppelaga osa on kaunistanud kirjutaja Hasan Sabri Efendi. See osa ei pruugi alati olla avatud; kui see on suletud, vaadake seda väljast.

Monumendi ümbrus on surnuaed, ja selle teine osa asub selles alas. Siia on maetud seitmekümmend ühte mässus hukkunud sõdurit, neist kolm ohvitseri. 1913. aastal mõrvatud peaministri Mahmud Şevket Paşa mausoleum on ehitatud monumendi lähedusse, ja selle on kujundanud arhitekt Kemaleddin Bey. Talat Paşa laip toodi siia 25. veebruaril 1943. Enver Paşa ja Midhat Paşa haud asuvad samas kohas. Käige aeglaselt haudade vahel, ärge astuge kivide peale ja ärge rääkige valjult. Saate lähedalt näha monumendi siluetti, sest Šišli omavalitsus on seda kasutanud oma logol alates 1990. aastast. Avamisel lasti välja kuld- ja hõbemünte; monumendi peal olevad kuupäevad on samad, mis on nende müntidel.

Parim nurk fotode tegemiseks on madal nurk, mis näitab suurtükitoru kujulist korpust taeva taustal; pärastlõunal tuleb valgus läänest ja muudab marmori soojemaks. Pärast külastuse lõpetamist saate siin marsruudi lõpetada. Tagasiteel