Liigu põhisisu juurde
Radar Türkiye
Avasta üritusi rakenduses
Ava
Radar Türkiye
Sera järvest Kadıralaki suunas: Lääne-Trabzoni järv, mägismaad ja koobased.
Rööd4 Peatus

Sera järvest Kadıralaki suunas: Lääne-Trabzoni järv, mägismaad ja koobased.

Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

Trabzoni lääneosa paistab rannikult vaadates välja nagu roheline nõlv. Kuid selle nõlve taga asub mäestik, mis ulatub merepinnast üle 1500 meetri kõrgusele: üleujutuse tekitanud järv, mäekülg, mis asub pilvede kohal, miljoneid aastaid kujundanud koobas ja igal kevadel lillestunud niit. See marsruut ühendab need neli kohta ühe päevaga ja näitab lähedalt, milline on Musta mere mäestiku maastik. Päev algab Akçaabatis, Sera jõe orus. Sera järv tekkis, kui 1950. aasta veebruaris nõlvalt kukkunud kivimass blokeeris jõe. Seega on selle marsruudi esimene peatus õppetund, mis näitab, kui aktiivne on maa ja vesi siin. Järve ääres jalutades jõuame teele, mis viib Akçaabatist Düzköysse. Kultuuri- ja turismiministeeriumi juhiste kohaselt pöörame 12. kilomeetril lääne suunas ja pärast umbes 10 kilomeetri läbimist jõuame Hıdırnebi mäeküljele. Kivise nõlve terrassilt avaneb vaade Mustale merele või, pilvisel ajal, pilvede merre, mis ulatub teie jalgade alla. Mäeküljelt langevad tagasi Düzköysse suunduva teele ja pöörame enne linna jõudmist vasakule, suundudes Çalköysse. Çal koobas on pikk koridor, mis on tekkinud allikavee kaevamisel lubjakivisse; umbes 1 kilomeeter sellest 8-kilomeetrisest koridorist on valgustatud jalutusradadega. Päev lõpeb Kadıralak loodusparkis, mis asub kohe Tonya linna lähedal, ümbritsetuna kadrikate metsaga. Marsruut järgib maastikku: tõus rannast mägedeni, seejärel mägede seest lääne suunas, Tonya poole. Kuid iga peatus näitab erinevat loodusilmingut. Seras on üleujutus, Hıdırnebist on kõrgus ja udu, Çalis on põhjavesi ja Kadıralakis on mäekülje taimestik. Seega, päeva lõpuks näete, et Trabzon ei ole ainult meri ja tee, vaid ka mitmekihiline mäestik.
Praktilised näpunäited on olulised. Mäekülje teed on kitsad ja kurvilised, udu võib äkitselt tekkida; hoidke tuled põlema ja sõitke rahulikult. Koopa sees on jahedam ja niiskem kui väljas, võtke kaasa jope ja libisemiskindlad kingad. Hıdırnebisse viivad teed on ametlike andmete kohaselt aastaringselt avatud, kuid talvel ja varasel kevadel võib Kadıralakisse viiv tee olla lume tõttu suletud; enne teele asumist küsige teeolude kohta. Kontrollige koopa ja loodusparki külastamise tingimuste, hindade ja avamisajad ametlikelt Kultuuriministeerium, Trabzoni maakonna kultuuri- ja turismibüroo, järved ja koopad: https://trabzon.ktb.gov.tr/TR-57703/goller-ve-magaralar.html

Akçaabat, Trabzon
Rööd
4 Peatus
~5 h kohtades
Teekond ~32,9 km · 55 min
Kokku ~5 h 55 min
19. oktoober 2026

Marsruudi peatused

1
Sera Gölü

Sera järv.

~1 h siin
Yıldızlı, Akçaabat / Trabzon

Sera järvele tasub tulla vara hommikul, sest sel ajal, kui tuul veel järve pinna ei ole rikkunud, näeb järv kõige ilusam. Nagu Karadenzi kultuuripärandi inventuur rõhutab, on selle järve peamine võlu ümbritsevate puude peegeldus rahulikul veepinnal. Pärast auto parkimist, peatuge esmalt kaldal ja vaadake oru kahele küljele. See vaade on oluline, et mõista, kuidas järv tekkis. Allikate kohaselt ummistusid 1950. aasta veebruaris Dereciku oru nõlvadel toimunud suuremate kivimurdude tõttu oru põhjas olevad voolud, blokeerides Sera oja. Vikipedias toodud andmetel oli murdunud kivimassi maht umbes viisteist miljonit kuupmeetrit ja järv sai oma lõpliku kujule kaheksaainsakümne päeva jooksul. Ajaloolistes allikates on selle kohta erinevaid andmeid; provintsi kultuuri- ja turismiamet ütleb 20. veebruari, teised allikad 21. veebruari. Nüüd on võimalik näha nõlvadel murdumise jäljed; hea koht alguseks on vaadata jõe kaldal olevate kõrgete ja paljaste kaljuseinte poole. Järve nimi pärineb selle lähedal asuva Yıldızlı küla vanast nimest – Sera. Järve poole liikudes, järgige kaldal kulgevat jalutusrada. Algselt oli järv umbes neli kilomeetrit pikk, kuid aja jooksul, kui pais muutis oma kuju, vähenes veepinna suurus. Praegu on järve laius, provintsi kultuuri- ja turismiameti andmetel, umbes 150–200 meetrit. Jalutades pöörake tähelepanu vee värvile ja kaldal olevatele setetele, sest 1990. aastal toimunud suuremate mullalaskumiste järel on oja voolanud järve, täites seda järk-järgult. Seetõttu ärge laskuge veesse; Vikipedias on kirjutatud, et järve põhjas olev savi võib raskendada uppunute pääsemist ja põhjustada ohvrite kaotusi. Järves elavad haugid, võrskala ja jõeforellid, samuti on seal lisaks introdutseeritud maguskala. Piirkond kuulutati 2005. aastal looduslikuks kaitsepiirkonnaks ja 2010. aastal looduspargiks. Vikipedias on kirjutatud, et umbes 300 meetrit järve all asub väike hüdroelektrijaam. Looduspargis saab korraldada päevareise, matku ja jalgrattatuuristikke. Parim koht fotode tegemiseks on koht, kus peegeldus ühendab järve kitsa otsa metsase nõlvaga. Uduse hommikul võib oru ülemine osa olla pilvede sees, andes järvele veelgi salapärasema atmosfääri. Pange end hetkeks kaldal oleval pingil maha, sest edaspidi on tee pidevalt tõusuline. Pidage

Sera järv asub Trabzoni läänes, Akçaabati piirkonnas, Yıldızlı ja Derecik vahelise orgu. See on settekujuline järv, mis tekkis suure mullaläga tagajärjel. Nime sai järv ümbritseva Yıldızlı küla endisest nimest Sera. Kohaliku kultuuri- ja turismiministeeriumi andmetel asub järv umbes kilomeeter kaugusel rannast, samas kui selle kaugus linnakeskusest on umbes kümme kilomeetrit. See lähedus muudab Sera järvest hõlpsasti ligipääsetavaks sihtkohaks, kuhu saab Trabzonist päevareisiks. Järve tekkimise lugu on veelgi praegugi kohalike elanike mälus. 1950. aasta veebruaris, pärast tugevaid vihmasid, varises Derecik orgu lähedal asuvast nõlvalt suur hulk maad ja kivimaterjale, mis takistas oru põhja. Enamik allikaid toob välja 21. veebruari, samas kui kohalik kultuuri- ja turismiministeerium toob esile 20. veebruari. Vikipedias toodud andmetel oli kokkuvarisenud mass umbes 650 meetri pikkune ja selle maht oli umbes 15 miljonit kuupmeetrit. Kui Sera oja vool oli takistatud, kogunes selle taha vesi ja järv sai umbes 18 päeva jooksul oma praeguse kujuga; kohalikud said olla tunnistajaks järve tekkimisele. Algselt ulatuv järv mitme kilomeetri ulatuses mööda orgu. Aja jooksul erodeeris vesi maastikku, mis asendas järve, ja järve pindala vähenes; kohalik kultuuri- ja turismiministeerium on märkinud, et veepind on järjekindlalt vähenenud. Ministeeriumi andmetel on järve laius 150 kuni 200 meetrit. 1990. aastal, kui Ida-Karadenzi piirkonda tabasid suured mullalähedased hiired, põhjustasid need ka olulisi muutusi järves, ja orgu ülemisest osast tulnud pinnas hakkas järve põhja kogunema. Vikipedias on praegune pikkus umbes 1200 meetrit, laius 250 meetrit ja sügavus 20 meetrit. Kuna orgu ülemisest osast tulnud setted ja üleujutused võivad järve ajutiselt saastada, on ülemistes osades ehitatud tamme ja teostatud parandustöid. Näiteks 2018. aasta augustis, pärast tugevat vihma, oli järve pind saastunud üleujutuse kaasa toodud puudega ja prahiga, ja puhastamiseks toodi kohale erivarustusega masinad. Aastal 2005 kuulutati järv ja selle ümbrus looduslikuks kaitsepiirkonnaks, ja aastal 2010 loodusparkiks. Järve ümbruses olevatel riskantsetel nõlvadel on ehitatud geotekstiilidega tugevdat Parim valgus fotode tegemiseks on tavaliselt vara hommikul ja hilja pärastlõunal; tuuletu ajal on mäekülgede peegeldus vees kõige selgem. Aastajad muudavad järve välimust. Kevadel ja suvel muutuvad mäeküljed tumeroheliseks, sügisel peegelduvad puude kollased ja punased toonid vees, samas kui lume ajal on org täiesti teisenenud. Need, kes soovivad selget järve näha, võivad eelistada aegu, mil on mõnda päeva kestnud kuiv ilm, kuna vihmade järel võib vesi häguseks muutuda. Sera järvele saab Trabzonist Akçaabati suunas kulgevalt rannateelt kõrvale pöörates ja orgu sisenedes. Kuna see asub linna lähedal, saab sinna kiiresti ka taksoga. Järve ääres on söögi- ja puhkevõimalused. Paadi rentimise ja rajatiste tööaja kohta on soovitatav kohapeal infot küsida, kuna need võivad aastaajast olenevalt muutuda. Järvekülastus on hõlpsasti ühendatav sama päeva jooksul Akçaabati ajalooliste Ortamahalle majadega või kõrgemal asuva Hıdırnebi mägipiirkonnaga.
Vaata kohtaTeejuhised
2
Hıdırnebi Yaylası

Hıdırnebi mägialal.

~1 h 30 min siin
Akçaabat / Trabzon

Siitjuht: Hıdırnebi kohta info provintsi kultuuri- ja turismiministeeriumi andmetel: Pöörake Akçaabatist Düzköysse suunas, umbes 12. kilomeetril. Mäekurvi mööda tõusege umbes 10 kilomeetrit, kuni jõuate mägialaleni. Ametlikud allikad kinnitavad, et see tee on avatud nii suvel kui ka talvel, kuid udulistel päevadel tuleks sõita aeglasemalt. Teel üles liikudes näete, kuidas mets muutub ja org jääb allpool. Mäe kõrgus varieerub allikate järgi; Wikipedias ja Akçaabatist saadud teabe kohaselt on see 1600 meetrit, samas kui provintsi kultuuri- ja turismiministeerium mainib kõrgemat numbrit. Ükskõik, millise numbri võtate, märkate, et õhk on rannikust märgatavalt jahedam, kui välja astute. Alustage lühikese jalutuskäiguga mägialal asuvate majade vahel. Suurem osa siinsest puidumajadest on ehitatud 1998. aastal käivitunud "Yayla Kent" projekti raames, nii et need vastavad piirkonna arhitektuurile. Provintsi kultuuri- ja turismiministeerium rõhutab, et see mägialal asuv küla on loodud eeskujuks, mis on kooskõlas loodusega. Seejärel suunduge Hıdırnebi tippu, sest allikate kohaselt on see looduslik vaadetorn. Siit saate avada vaate Akçaabatile, ümbritsevatele küladele ja Mustale merele. Pilvisel ajal muutub vaade vastupidiseks ja pilved ulatuvad allpool, nagu merd teie jalgade all. Kui soovite pilvede merd näha, oodake soojal päeval, kui madalad pilved on lähedal. Tipus võib tuul olla tugev, seega võtke kaasa tuulekindel jope. Käige ka läbi mägialal asuva platsi, kus toimuvad pidustused; kohalikud elanikud nimetavad seda "Dernek Çimeni" või "Argolos Çimeni". Akçaabatist saadud teabe kohaselt algavad pidustused igal aastal juuli keskel ja lõpevad 20. juulil, ning viimase päeva üritusi nimetatakse "Orak Yedisi". Pidustustel avatakse telkidest koosnev turg ja algavad rahvatantsud kemenče ja trummide saatel. Kui külastate seda juulis, on plats väga rahvarohke, seega jätke oma auto ametnike poolt näidatud kohta. Need, kes tulevad sügisel, näevad madalamates osades kollaseid ja punaseid lehti ning tippudel udu. Provintsi kultuuri- ja turismiministeerium märgib, et metsas võib näha karusid, rebasi ja kojukeid. Kui soovite loomi näha, oodake vaikselt metsa ääres ja ärge neid toitke. Provintsi kultuuri- ja turismiministeerium teatab, et mäg

Hıdırnebi mägial on Akçaabati piirkonnas, Metinkale orgu lähedal asuv mägiküla, mis on üks Trabzoni kesklinnale kõige lähemal asuv mägial. Selle kõrgus on allikatest lähtudes umbes 1600 meetrit; piirkonna kultuuri- ja turismiministeerium kasutab selle kohta andmeid 1650 meetrit, samas kui naaberküla Kuruçamiga seoses mainitakse 1742 meetrit. Ajakirjanduses on selle kaugus kesklinnast 35–40 kilomeetrit ja Akçaabati piirkonna kesklinnast 29 kilomeetrit. Kohalikud elanikud nimetavad mägiala pidupäevade toimumiskohaks Dernek Çimeni või Argolos Çimeni nime all. See mägial kujutab endast terviklikku Karadenzi mägialade kultuuri. Sajandite jooksul on siin suvekuudel pered oma loomadega üles tulnud, kasutades karjamaid ja vahetades tooteid. Vikipedias on kirjutatud, et iga-aastaste pidude algusaega ei teata, kuid arvatakse, et need langevad ajale, mil karjased oma toodangut turule viivad ja ümbritsevate külade elanikud neid tooteid ostma tulevad. Tänapäeval on see nii traditsiooni jätkav kohtumispaik kui ka loodusest huviliste jaoks atraktiivne sihtkoht. Hıdırnebi kõige tuntum sündmus on juulis toimuva mägiala pidupäev. Pidupäevade ajakava varieerub: piirkonna kultuuri- ja turismiministeerium räägib kolm päeva kestvat pidupäeva, mis algab 20. juulil, samas kui ajakirjanduses mainitakse, et pidupäevad algavad 13. juulil ja lõpevad 20. juulil. Viimastel aastatel on pidupäev seostatud Akçaabati rahvusvahelise muusika- ja rahvatantsufestivaliga. Pidupäevade ajal püstitatakse rohelisele alale telgid, avatakse turg, kus müüakse kohalikke tooteid, ja moodustatakse suuri tantsuringe, kus mängitakse kemenče, trummide ja zurna helisid. Kohalikud elanikud nimetavad pidupäevade viimaseid päevi selliste nimede all nagu Derneğin Altısı, Derneğin Yedisi ja Orak Yedisi. Neile, kes armastavad rahvast, on need päevad parim aeg mägiala külastamiseks; need, kes otsivad vaikust, peaksid külastama seda aega, mis ei lange pidupäevadele. Hıdırnebi sümboliks on Hıdırnebi mäetipp ja selle kivimitega kaetud alad. Pidupäevade toimumiskoht asub nende kivimite taga, ja mäetipp pakub loodusliku vaateplatvormina ümbritseva piirkonna panoraamvaateid. Selge ilmaga on sealt näha Akçaabati külasid, linna ja Karadenzi sinist merepinda. 1998. aastal käivitati Yayla-Kent projekt, mille raames Trabzoni provintsi valitsuse juhtimisel ehitati piirkonna arhitektuurile vastavaid puidust suvilaid. Tänapäeval asuvad seal suvila tüüpi majutuskohtade ja kohtade, kus saab täita igapäevased vajadused. Puidumajade hajutatud asetus on osa sellisest süsteemist, mis püüab üle kanda Musta mere mägialade traditsiooniliste majade suhet loodusega ka uutesse ehitistesse. Yaylale pääseb Akçaabat-Düzköyi teelt, pöörates 12. kilomeetril lääne suunas. Kuigi allikad väidavad, et tee on avatud nii suvel kui ka talvel, on enne teele suundumist oluline teekorra kontrollida, eriti talvel. Kuna ühistranspordiga otse Yaylale jõudmine on piiratud, on kõige praktilisem viis sinna jõuda isikliku sõidukiga või ekskursioonil. Kõrge asendi tõttu võib isegi suvel õhtuti olla jahe, seega on soovitatav kaasa võtta soojem riietus. Sündmuste kuupäevad avaldatakse igal aastal, seega kontrollige ajakava vastavalt korraldava asutuse teabest.
Vaata kohtaTeejuhised
3
Çal Mağarası

Çal koobas.

~1 h 15 min siin
Çal Mahallesi, Düzköy / Trabzon

Siirduge Çal koopasse järgides provintsi kultuuri- ja turismiameti antud juhiseid: suunduge Düzköysse, kuid enne selle piirkonda jõudmist keerake paremale teele, mis viib läbi Çalköy küla, ja jõuate koopasse. Koopa sissepääs asub otse selle tee alguses, Kulaklık dere jõe kohal. Pärast auto parkimist vaadake enne sissepääsu üles, sest koopa kohal asuva mäe otsas on ajalooline kindlus. Enne koopasse minekut pange endale jope selga ja pange telefon taskusse, sest sees on külmem ja niiskem kui väljas. Çal koopas on põhimõtteliselt maa-alune veekanal, milles voolab väike oja. Anadoolu Ajans (AA) teatel võib selle oja sügavus vihmaperioodidel ulatuda 1,5 meetrini, kuid suvel langeb see kuni 25 sentimeetrini. Seetõttu on kevadel, kui käitate, veeheli ja voolu palju tugevam. Pärast sissepääsu liitute umbes 200 meetri jooksul ühte korridori ja pange tähele, et koridorite kõrgus muutub pidevalt. Kultuuri- ja turismiameti andmetel hakkavad stalaktiidid ja stalagmiidid ilmuma umbes 150 meetri pärast. Umbes 200 meetri järel jaguneb koridor kaheks ja soovitame esmalt pöörata paremale. Parempoolse koridori läbipääsetav osa on umbes 400 meetrit ja selle 60. meetri juures asub väike järv ja väike juga. Seiske juga ees ja kuulake, kuidas vesi kividele lööb; see on üks koopast kõige muljetavaldavamaid kohti. Seejärel pöörake tagasi ja minge umbes 150 meetri pikkusele vasakpoolsele koridorile. Selle koridori lõpus asuvas ruumis on vertikaalne avaus, kust pinnast voolav vesi alla jõuab. AA teatab, et selles osas on lubjakivialal erosiooni ja kokkuvarisemise tagajärjel tekkinud veega täidetud madalikud. Kuna koopas on madalikute kaudu ühendused välismaailmaga, tunnete kerget õhuvoolu ja seetõttu ütlevad mõned, et tunnevad end olevat orus, mitte maa all. Vikipedias kirjutatakse, et koobas tekkis umbes kaheksa miljoni aasta jooksul kahes etapis: esmalt lahustusid pinnaveed lubjakivi ja seejärel tõusis piirkond. Kuigi on uuritud kuni kaheksa kilomeetri pikkune osa, on külastajatele avatud vaid umbes üks kilomeeter. Järgige puidust ja metallist jalutusradu, ärge puudutage kivistumusi ja kasutage välkuma võimalikult vähe. Märjad pinnad võivad olla libedad, seega kõndige hoidudes käepidemetest. Koobas avati turismile 2003. aastal ja viimastel aastatel on külastajate arv kiire

Çal koobas asub Trabzoni piirkonnas, Düzköyi ringkonnas, Çal küla piiril. See on pikk karstikoobas, mille on kaevanud maa all voolav oja. Trabzoni kultuuri- ja turismiministeeriumi andmetel asub koobas umbes viie kilomeetri kaugusel Düzköy linnast, merepinnast 1050 meetri kõrgusel. Vikipedias on märgitud, et koobas asub 11 kilomeetri kaugusel ringkonnast ja kõrgus varieerub allikate järgi 1050 kuni 1116 meetri vahel. Linna keskusest on sellele umbes viiekümne kilomeetri pikkune tee. Koobas leiti teadusliku uurimise asemel kohalike elanike poolt; seda on maininud Karadeniz Teknik Ünivetsite pensionil olev geoloogiaprofessor dr. Osman Bektaş TRT Haber saate ühes intervjuus. Seejärel tegi Karadeniz Teknik Ünivetsitest koosnev grupp koobast uurimistööd ja seejärel paigaldas Trabzoni provintsi administratsioon puidust jalutusrada ja valgustuse. Anadolu Ajansi andmetel avati koobas külastajatele 2003. aastal pärast seda renoveerimist. TRT Haber teatel võitis hiljem Trabzoni suurlinna omavalitsus koobase haldamise õiguse ja alustas renoveerimist, mis hõlmas jalutusradade uuendamist vastupidavate materjalidega. Koobase tekkimine algas lubjakiviga. Vikipedias on kirjutatud, et pinnaveed on lahustanud lubjakivi ja kivimites olevad lõhed on laienenud, moodustades maa all voolava veekanalina. Piirkonna tõusu ajal on see kanal kaevandatud veevoolu poolt ja kohtades, kust vesi varem sisse voolas, on stalaktiidid ja stalagmiidid hakanud kasvama. Arvatakse, et koobas on kujunenud umbes kaheksa miljoni aasta jooksul. Kultuuri- ja turismiministeeriumi lehel on koobast lühidalt kirjeldatud kui maa-alust veekanalit. Külastajad saavad läbida vaid väikese osa koobast. Anadolu Ajansi andmetel on võimalik praegu jõuda kuni kaheksa kilomeetri sügavusele, kuid vaid umbes ühe kilomeetri pikkune osa on varustatud jalutusradade ja valgustusega. Koobase haldaja on samas uudistes teatanud, et nad on taskulambi abil kaheksa kilomeetri pikkuse tee läbinud ja et suletud osas on järved, kaskad ja nahkhiired. Ministeeriumi lehel on kirjutatud, et koobast peetakse "kaheksanda pikimaks koobaks maailmas", kuid see on kohalik nimetus ja tegelik pikkus on endiselt täpselt teada. Sees olev tee hargneb peagi. Umbes 200 meetri pärast sissepääsust jaguneb koobas kaheks. Vasak pool on umbes 150 meetri pikkune, parema poole läbitav osa on umbes 400 meetri Koobastes on tavaline pragude ja orgude tõttu hea õhuvool, mis annab mulje, nagu kõndiksid maa all orus, nagu Anadolu Ajansı kirjutab. Jõgi, mis koobastest läbi voolab, on sügavuselt hooajaline; vihmaperioodidel võib see ulatuda kuni 1,5 meetrini, suvel aga kuni 25 sentimeetrini. Sissepääsu lähedal on õhk kuiv, kuid koobaste sees suurendab jõe vesi niiskust, seega on isegi suvel soovitatav kanda kerget riietust. On teatatud, et mõnel päeval, kui veetase on eriti kõrge, võib sissepääs ajutiselt suletud olla. Kui plaanite vihmase nädala jooksul külastada, küsige olukorda eelnevalt. Koobaste kohal, ümbrust vaatlevast künkrajal, asub väike kindluse varemete kompleks, mida nii ministeeriumi lehel kui ka ajakirjanduses koobastega seostatakse. Sissepääsu lähedal on olemas põhilised teenused, nagu puhkeala ja välikohvik. Koobased on avatud kogu aasta vältel; külastuspäevade, avamis- ja tasu kohta saate täielikud andmed koobaste haldajalt ja Düzköys asuvatelt ametnikelt. Puidust ja metallist jalutusrad võivad olla märjad, seega on sellel teekonnal vajalikud libisemiskindlad kingad. Sõidukiga saab kohale jõuda, kuid ühistransport ei jõua otse koobaste juurde. Ministeeriumi andmetel jõutakse koobaste juurde mööda asfaltteed, mis algab Düzköysse viiva teelt, pöörates enne linna paremale, ja mis läbib Çal asulat. Sama teekonna jooksul saab külastada ka Düzköy mägialasid ja Tonya lähedal asuvat Kadıralak loodusparki. Rannikul asuvast Akçaabatist saabuvad inimesed saavad selle mägitee alguseks võtta Sera järve ja Hıdırnebi mägialasid.
Vaata kohtaTeejuhised
4
Kadıralak Tabiat Parkı

Kadıralak looduskaitseala.

~1 h 15 min siin
Kadıralak Yaylası yol ayrımı, Tonya / Trabzon

Päeva viimane peatus on Kadıralak looduskaitseala, mis asub kohe Tonya linna lähedal. Vikipedias on kirjutatud, et park asub umbes kaks kilomeetrit Tonya kesklinnast, selle kõrgus on 1480 meetrit ja see asub samanimelise Kadıralak mägialaga külgnev. Ajalehtedes on märgitud erinevaid mõõte, näiteks mägiala kõrguseks 1300 meetrit ja kauguseks linnast üheksa kilomeetrit; need numbrid viitavad tõenäoliselt samale alale, kuid erinevatele osadele. Park katab umbes 3500 hektari suurust ala ja on registreeritud kui Türgi 223. looduskaitseala. Vikipedias on märgitud, et pargi idapoolses osas asuvad kvaliteetsed ja jätkusuutlikud kaitsealad, mis tähendab, et ka ümbritsevad heinamaad on osa sellest kaitstud piirkonnast. Pärast auto parkimist, minge kõigepealt heinamaa äärde, et kogu vaadet nautida. Mägalat ümbritsevad mändide, kuusikute ja tammede metsad, ning heinamaa keskel asuvad puidust mägimajad, mis on ehitatud kivialusele. Kadıralaki kuulsus on siniste tähtlillede (Scilla bifolia) õitsemine kevadel, mis muudavad heinamaa lillaks. Seetõttu nimetatakse seda piirkonda ka "lilla mägialaks". Ajalehtede andmetel õitsevad lilled tavaliselt aprillis ja neid saab näha umbes kaks nädalat. Siiski, õitsemisaeg sõltub aastaajast; pärast külma talve lilled võivad õitseda hiljem, samas kui soojal aastal võivad nad õitseda juba enne aprilli lõppu. Sinised tähtlilled on Berni konventsiooni kohaselt Türgi kohustus kaitsta. TGRT uudiste kohaselt on külastajad lilledel pildistamisel neile astunud, mis on põhjustanud nende kiireloomulise kaotsi. Seetõttu, kui külastate seda piirkonda lilleaegadel, ärge astuge heinamaale, vaid käige radadelt ja pildistage kaugelt. Lillede närbumise järel hakkavad mägalal õitsema kollased lilled, ja seda piirkonda nimetatakse ka "kollaseks mägialaks". Suve alguses saate jalutada metsaradadel, mis asuvad heinamaa ääres, ja leida vaikse koha lindude ja taimede vaatluseks. Küre entsüklopeedias on kirjutatud, et mägalal ei korraldata suuri üritusi, seega on see palju rahulikum koht kui Hıdırnebi. Sügisel muutub piirkond täiesti teistsuguseks, kaetuna kollaseks lehtedeks ja tiheda uduga. Küre entsüklopeedias on märgitud, et mägalal ei ole majutusvõimalusi ja toitlustamine on piiratud, seega võtke kaasa piisavalt vett ja suupisteid. Samas allikas märgib, et mõnes kohas võib mobiilsignaal

Kadıralak looduskaitseala asub Trabzoni maakonna Tonya piirkonnas, mis ei asu mere ääres. See on kaitstav mets- ja mäekülaala, mis on saanud nime lähedal asuvast Kadıralak mäest. Maailmaportaali andmetel asub looduskaitseala umbes kaks kilomeetrit Tonya kesklinna idas. Sinna pääseb Tonya ja Vakfıkebiri vahelisel teel, umbes kuussada meetrit Tonya kesklinna põhjas asuvalt Kadıralak mäe teelt. Maailmaportaali andmetel on looduskaitseala kõrgus 1480 meetrit ja kaugus Trabzonist 68 kilomeetrit. Selle haldaja on Looduskaitse ja Rahvusparkide peavalitsus. Maailmaportaali kohaselt asub Tonya piirkond Musta mere kliima ja mandri kliima vahelisel üleminekuvööl; mere õhk kondenseerub mägede metsades ja muutub uduks. Selle ala kaitseajalugu on suhteliselt uus. Trabzoni maakonna valitsuse teadaande kohaselt kuulutati Kadıralak mägi välja Türgi 223. looduskaitsealaks, millele alla kirjutas tolleaegne metsandus- ja veeasiade minister. Maailmaportaali kohaselt on see looduskaitseala, mis loodi 2017. aastal. Piirkondliku ametniku andmetel on kaitstava ala pindala 363,80 hektarit; looduskaitseala idas asuvad ka kvalifitseeritud kaitseala ja jätkusuutliku kaitseala piirkonnad. Kuna erinevad allikad toovad erinevaid pindalaandmeid, on õige kasutada ametniku poolt esitatud andmeid. Looduskaitseala peamine osa on mets. Piirkondliku ametniku sõnul on see täielik näide Kagu-Musta mere segametsadele; lehtpuudest on domineerivad jõhnikud ja tammikud, aga ka paju, tamm, vaher, kastan, lilla, metsroos, kreeka pähkel, põder ja sõstra. Nende vahel moodustavad ka teised puud segametsasid. Ala põhja-, lõuna- ja idaosas on kohati kiviseid alasid. Uuringute kohaselt on seal 311 erinevat seemneteega taime ja 111 selgroogloomaliiki, sealhulgas kaheosalis-, roomaja-, lind- ja imetajaliike. Kadıralak'i eripära Musta mere teistest mäestikest on kevadlilled. Piirkondliku ametniku sõnul kasvab metsades ja mäe niitudel *Scilla bifolia*, mida kohalikud nimetavad "siniseks tähiseks" või "metsikuks hüatsintiks". CNN Türgi teatel on see haruldane taim, mida kaitstakse Berni konventsiooni alusel ja mis õitseb igal aastal aprillis. Kui lilled õitsevad, muutuvad niidud lillaks; seetõttu nimetatakse mäge kohapeal ka "lilla mäeks". Sama teate kohaselt on lilli võimalik näha umbes kaks nädalat Tonya piirkond on suvekuudel sageli uduseks, seega planeerige oma külastus paindlikult, et päikeselist päeva tabada. Lillesid korjamine selles piirkonnas ei ole lubatud, taimed peavad oma kohal püsima. Piirkonda saab jõuda maanteega Tonya kesklinna kaudu, ja park on kesklinnast lühikese vahemaa kaugusel. "Küre entsüklopeedia" teatel ei jõua avalik transport mägedeni, seega on vaja kasutada eriliinijaama või kohalikku giidi abi. Piirkondliku ametniku andmetel on lähim lennujaam umbes 71 kilomeetri kaugusel asuv Trabzoni lennujaam. Parki külastamise tingimuste ja võimalike ürituste kohta leiate teavet Keskkonnakaitsmise ja Rahvusparkide 12. piirkonna ametniku avalduste alt. Sama päev võib sisaldada ka reisi Trabzoni lääneosas asuvasse Düzköysse, kus asub Çal koobas, mis täiendab piirkonna mägiteed.
Vaata kohtaTeejuhised

Marsruudi kaart

Marsruudi teave
LinnAkçaabat, Trabzon
TüüpRööd
Peatus4
Kuupäev19. oktoober 2026
Radar TürkiyeAutorRadar TürkiyeAlusta marsruuti