Seltsam päev Efesest väljas.

Alustage Efesi muuseumist, mis asub lühikese jalutuskäigu kaugusel Selçuki rongijaamast. Muuseum asub Atatürk Mahallesis, Uğur Mumcu Sevgi Yolu ääres ja on avatud iga päev. Varaseks külaskäiks on kaks eelist: saalid on turistigruppidest vabad ja teil on aega nautida välialal asuvaid kolme atraktsiooni. Muuseumi ajalugu ulatub 1929. aastani, kui see asutati laohoonena. Hoone avati muuseumina 1964. aastal, laiendati 1976. aastal, suleti 2012. aasta lõpus ja avati uuesti novembris 2014. aastal pärast põhjalikku renoveerimist. Tänapäeval on eksponaadid järjestatud teemasaalides: Teabekeskus, Fontaanide leidud, Külgalade elamute leidud, Rahamündid, Efes läbi aegade, Keskööaed, Kybele kultus, Artemise templi leidud ja Keisrite kultus. Radaril olev teine Selçuki marsruut lõpeb selle muuseumiga. Seekord planeerige oma külastus, kasutades muuseumi eksponaatide vahelisi seoseid, mis on seotud selle marsruudi teiste sihtkohtadega, ja jätke kõige tuntum saal viimaseks. Alustage Keskööaedast: siin on avatänaval säilinud sambripead, reljeefid, kujud, sarkofagid ja stelaadid, mis ulatuvad arhaikast kuni idaromaani ajani. Aia sees otsige Belevi mälestusmonumendist pärit arhitektuurilisi elemente; siin saate lähedalt uurida monumenti, mida näete selle marsruudi viimasel peatumiskohal. Monumenti katva sarkofagi teisaldati 1963. aastal sellesse aiasse ja seda oli seal väljas 60 aastat; nagu "Aktüel Arkeoloji" teatab, teisaldati see 2023. aastal İzmir Kültür Sanat Fabrikasse, seega otsige aias sarkofagi asemel selle kopeid, sambaid ja reljeefe. Vikipedias on mainitud, et monumenti katva leevik-griffoni kujude replikaid on ka muuseumis; küsige töötajatelt, kus need asuvad. Seejärel minge saali "Efes läbi aegade". See saal jutustab kogu linna ajalugu ühes ruumis, esitades leide, mis ulatuvad aastatest 7000 eKr kuni 7. sajandini pKr; Çukuriçi külastusest pärit neoliitikumiaegsed esemed on selle ahela alguses. Saali silmapaistvam esem on Polio fontaanist leitud "Puhkav sõdalane" – poolkõrval seisva sõdalase kuju, mis on relvastatud kilpe ja mõõgaga. Need varasemad kihid aitavad teil mõista, miks Ayasuluk künn on linna esimene asuala. Fontaanide saalis on kahe monumentaalse fontaani skulptuuriprogrammid kõrval: Laecanius Bass Selle sajandi pärinev Artemise kuju seisab temple kujulise peaga ja viljakuse sümbolitega. See on muuseumi üks tuntumaid eksponaate, seega võite sellel korral lihtsalt tervitada ja edasi liikuda. Keisari kultuse saalis on Domitianuse templist pärit kuju pea- ja käetükid, mis näitavad linna keisari kultuse ulatust. Muuseumis on saadaval audiogood, küsige teenuse kasutustingimuste kohta personalilt. Fotode tegemiseks on parim aeg keskööpäevane valgus keskööaias; saalides ärge kasutage välkpilte. Tehke aias lühike peatus ja täitke oma pudelid veega, sest järgmine peatus nõuab ronimist. Muuseumist väljudes vaadake põhja: Ayasoluku mägi ja selle müürid on nähtavad linna kohal. Lossi sissepääs asub St. Jeani arheoloogilise ala väravast; sellele sissepääsule jõuate muuseumist umbes kümne minuti jalutuskäigu kaugusel. Teel jääb lähedale İsa Bey mošee kahe minaretiga siluett; see on teise marsruudi peatuskoht, seega käige seekord selle ees läbi ja suunduge mäe poole. Allikad: Kultuuri- ja turismiministeerium, Türgi muuseumid; KVMGM Google Arts & Culture; Aktüel Arkeoloji; Wikipedia, Ephesus Archaeological Museum.

St. Jean varesemäele sisenemine toimub varese sissepääsu juurest, kus asub kassapalk. Kuna varesemäele pääsemine on võimalik ainult teatud ajavahemikus, kontrollige ajakava veebilehelt muze.gov.tr. Ärge jätke seda etappi hiliseks pärastlõunaks. Pärast sisenemist võtke kaasa varese varemete juurest algav kiviteed ja järgige seda ülespoole. Sisemine vares asub basiilika põhjaosas, mäe kõrgeimal punktil. Selçuk omavalitsuse andmetel asub sisemine vares täpselt selle ala kohal, mis on viimaste uuringute põhjal tuvastatud kui Efesose esimese asustuse piirkond. Tänapäeval nähtavad müürid on kolme erineva ajastu teoste segu: need on ehitatud Bütsantsi alusele ning Aydınoğulları ja Ottomani impeeriumide ajal on neid taastatud. Müürid on ehitatud kivist, tellistest ja mördiga ning need on toetatud viieteistaga. Tornide lugemine on lihtsaim viis aru saada, millal miski osa on rekonstrueeritud. Sisemisse varest pääseb kahest, ida- ja lääneküljest olevast väravast, mis avanevad otse väljapoole, ilma et need oleksid ühendatud välisega. Külastajate tee viib teid ühe neist väravatest läbi. Väravast läbitud näete müüri sees kitsaid treppe, mis viivad tornidesse ja kaitseavadesse. Ärge ronige üles kohtades, kus pole piire. Varese sees on kivikattega tänavad, erineva suurusega veeanumid (sarnıç), mošee ja kõrgeimal punktil asuv kiriku vare. Järgige tänavu, et jõuda kõigepealt keskosas asuvasse Kale Camii (varese mošee). See hoone tuletab meile meelde aega, mil Aydınoğulları tegi sellest oma pealinna (1348–1390) ja rajas sinna palju mošeid, vannsikomplekse ja kloastreid. Sel teel vaadake sellele lihtsalt ajaloolise hoone vaatenurgast. Allikate kohaselt alustati 2008. aastal varese taastamistöid, mis hõlmasid kõigepealt lääneportali ja selle mošeeminareti. Mošeest läänes on tuvastatud hoone varemed, mis võivad olla olnud vannsikompleks. Muuseumi arhiividest leiate teavet selle kohta, et seal asusid varem ka paleekompleks ja vannid. Minge üles kiriku varemeteni, mis asuvad mäe kõrgeimal punktil. Selle apsis on Aydınoğulları ajal täiendatud ja muudetud veeanumiks, nii et näete ühel seinal kahe erineva ajastu töid. Muuseumi arhiivides olevat hoonete loend annab teie külastusele kontrollnimekirja: Bütsantsi ja türgi ajastu veeanumid, Bütsantsi veekivid, lõunaterrassidel asuvad majad ja basiilika-veeanum. Är Matka ajal avaneb vaade, mis näitab kogu marsruudi: kohe allpool on 1375. aastal ehitatud Isa Bey mošee, madalikul asub Artemise tempel ja lõunas ulatub org Efesosse. Kui te kohale jõuate enne lõunat, jääb päike teie selja taha ja mošee fassaad, mis on teele suunatud, valgustub. Panoraamvaate saamiseks valige kreen, mis on suunatud lääne poole. Lossi sees on vähe varju, seega võtke kaasa jook ja tuulistel päevadel hoidke oma müts käes. Ayasuluki mägi koos Püha Johannese basiilikaga, Isa Bey mošee ja Artemisioniga moodustab UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevate Efese nelja komponendi üks. Seega ärge nihutage ühtegi kivi ja ärge kirjutage seinale. Tagasiteel kasutage sama teed ja väljuge Püha Johannese varemetest. Sealt tagasi linna keskusesse jalutades jõuate bussipeatuse juurde, kust saab bussiga Çamlikusse. Çamlik asub umbes 7 kilomeetri kaugusel Selçukist lõunas ja tee viib teid orgu, kust kulgeb vana İzmir-Aydını raudtee. Lõunasöögipaus on kõige praktilisem linna keskusel. Çamlikus on pärastlõunane valgus piisav, et näha lokomotiive. Allikad: Selçuki omavalitsus, Selçuki (Ayasuluki) loss; Kultuuri- ja turismiministeerium, Türgi muuseumid, Ayasuluki loss; Kultuuriportaal; TDV islami entsüklopeedia, Ayasuluk; DergiPark, Büyükkolancı 2023.

Çamlık muuseum asub Selçuki lähedal ja sinna saab jõuda bussiga või autoga. Muuseum asub küla keskel, endise raudtee trassi kohal, ja sissepääs on tasuline. Aktuaalse info avamisajade ja hindade kohta leiate Kultuuriministeeriumi veebilehelt või otse muuseumist. See on Türgi suurim avatud õhu raudteemuuseum, mille ajalugu algab 1866. aastal avatud İzmir-Aydını raudteeliiniga, mis oli riigi esimene raudtee. Çamlık oli sellel trassil asuv jaam, kus asusid ka remonditöökodad. Jaam kandis nime Aziziye, kuid suleti 1991. aastal, kui trassi ümberkorraldati. Muuseumi ettevalmistustöödega alustati samal aastal ja see avati külastajatele 1997. aastal. Alad, hooned ja lokomotiivid kuuluvad Türgi Riiklikule Raudteele (TCDD), kuid muuseumi haldamine on 99 aastaks üle antud endise jaama signaalimehe pojale.

Sissepääsust lähemalt uurige vanat jaama hoonet: 1866. aasta raudtee rööpad on endiselt kohal ja lokomotiivid seisavad neil. Muuseumi peamine atraktsioon on pöörlev platvorm: sellel on kaheksateist "kätt", mille ümber on paigutatud umbes pooled lokomotiivid. See on suurepärane koht fotode tegemiseks. Astuge platvormi keskele ja vaadake ümber: iga "käe" otsas on erineva riigi valmistatud masin. Allikad annavad erineva arvu, aga kindel on, et see on üks Euroopa suurimaid kollektsioone, mis ulatub 1890. aastatest kuni 1950. aastateni. Lokomotiivid on valmistatud Saksamaal, Rootsis, Suurbritannias, USA-s, Prantsusmaal ja Tšehhoslovakkias. Lugege lokomotiivide külgedel olevad tootjatempleid ja järjestage need riikide kaupa – see on lastega külastamisel hea mäng. Vanim on Suurbritannia ettevõtte Stephensoni valmistatud puuküttega masin, millest maailmas on alles vaid kaks. Teine huvitav eksemplar on 45501, mis oli seotud 1957. aasta Yarımburgazi rongikatastroofiga. Ajalugu on siin peaaegu käega katsutav. Mõne lokomotiivi kabinetitesse saab ronida; trepid on järsud ja metallist, seega olge märgadel päevadel ettevaatlik ja ärge keerake signaalikäepidemeid. Seejärel suunduge vagunitesse: muuseumis on üheksa reisivagunit ja seitse kaubavagunit, millest kaks reisivagunit on puidust. Kõige erilisem on Atatürki kasutusel olnud salongvagun, kuhu saab siseneda. See on säilinud oma algses kujus, seal on magamistuba, köök ja vannituba. Vag Tagasiteel suunduge Selcüki kesklinnast põhja poole, İzmir-Aydını ühendavale maanteele. Mälestusmonument asub umbes 16 kilomeetri kaugusel Belevi kesklinnast, otse maantee ääres; Çamlıkust sihtkohta jõudmine võtab umbes pool tundi. Belevisse liikuvad bussid väljuvad samuti kesklinnast; kui te ei kasuta transpordivahendit, vahetage Çamliku juures. Püüdke kohale jõuda päeva lõpus, kui päike on madalal; kivist konstruktsioon ja marmorist astmed on siis kõige paremini nähtavad. Allikad: Vikipeedia, Çamlık aurulokomotiivimuuseum; Wikipedia, Çamlık raudteemuuseum; Türgi muuseumid (Kultuuriministeerium); Türgi turismientsüklopeedia.

Belevi külas, selle mälestusmälestus asub küla põhjaosas, otse İzmir-Aydını ühendava maantee ääres, Aydagi mägede põhjanõlval. Kohalikud kutsusid seda "Lamaväljaks". Maanteelt näete kõrvalteed, mida kasutades sinna pääsete; kui te kohale jõuate bussiga, siis tulge maha Belevi keskuses ja kõndige umbes kilomeeter põhja poole. See on avatud arheoloogiline paik; külastustingimusi saate kontrollida Kultuuriministeeriumi Türgi muuseumide veebisaidilt. Külastage seda päeva lõpus, enne kui on liiga hilja. Teie ees on Anatoolia teine suurim mälestusmälestus pärast Halikarnassose Mausoleioni, ja nagu see, on see ehitatud "Seitse imet" hulka kuulunud Mausoleioni eeskujul. Alustage mälestusmälestuse vaatlemisega kaugelt, mäe jalamilt: see on ruudukujuline platvorm, millel on sambad ja kõik see on loodud looduslikust kivist, mis on marmoriga kaetud. Platvormi ümbermõõt on umbes 30 meetrit, kõrgus ületab kümme meetrit ja see asub kolme astme alusel. Ülemisel korrusel oli igas nurgas kaheksa samba; enamik allikaid kirjeldavad neid korintlaste stiilis. Aktüel Arkeoloji ajakirja andmetel oli selle kogukõrgus 23 meetrit; mõned teadlased arvavad, et see oleks võinud olla kõrgem, kuna mälestusmälestust ei lõpetatud kunagi. Pikka aega arvati, et sellel on püramiidikujuline katus, kuid aastatel 1998–2000 läbi viidud uuringud ei leidnud sellele tõendeid, ja äravoolukanalid viitavad, et ülemine korrus võis olla avatud. Käies kivise tuuma ümber, vaadake marmorist plokke, mis on maapinnal: need on katte, sambate ja katusepaneelide osad; ärge istuge neile ega liigutage neid. Lõunafassaadil otsige kivisse raiutud matuseruumi; ruum oli väljast suletud, ja põhjaküljel on osaliselt valmisuks. Matuseruumis asuva sarkofagi kaanel oli mees, kes oli heas seisus, ilma habemeta, pärja kandev ja käes kausi hoides; tema kõrval oli teenija kujutis. Sarkofaag leiti 1930. aastatel, see viidi 1963. aastal Efesose muuseumi aeda, ja 2023. aastal, Aktüel Arkeoloji ajakirja andmetel, İzmir Kültür Sanat Fabrikasse. Muuseumis nähtavad arhitektuurilised osad on just selle mälestusmälestuse katteelemendid. Katuse ääres olid lõvidega keraamilisi vaase vaatavad lõvi-grifoenide kujud, nurgadel olid paaris hobused ja katusepaneelidel värvilised paneelid; rel Alates 20. sajandi algusest on see paik köndnud Austria teadlaste tähelepanu; esimene põhjalik kirjeldus pärilib Praschnikerile ja Theuerile. Kaaluge monumenti asukohta: see asub iidse Efes-Sardese tee lähedal, künkra küljel, kust see on kaugelt nähtav. Päikeseloojang toob välja kivisse raiutud astmete ja marmorist kattega jäänused; maanteelt vaadates näib monument künkra tipust siluettina. Ärge ronige ülesse künkra ja astmetele; kivi on ebaühtlane ja marmor on libe, ning monument on kultuuripärand, mida tuleb kaitsta. Piirkonnas ei ole varju ega vett; suvekuudel külastage seda kohta lühidalt. Marsruut lõpeb sellel künkal. Need, kes naasevad autoga Izmiri, suunduvad maanteel põhja; need, kes kasutavad IZBANi, tagasivad Belevist linna keskusesse bussiga ja istuvad Selçuki jaamilt väljuvasse rongile, millel on ümberistumiskoht. Ühendage nüüd päeva neli punkti: muuseumis olevad marmorid pärinevad sellest künkra küljest, linna esimesest asualast, esimesest raudteest, mis läbis tasandikku, ja kumbagi ei nähtud Efese väravate kaudu. Allikad: Aktüel Arkeoloji, Belevi matmismonument; Wikipedia, Belevi mausoleum; Vikipedi, Belevi matmismonument; DergiPark, Bora 2019; Selçuki omavalitsus; Visit İzmir.