Liigu põhisisu juurde
Radar Türkiye
Avasta üritusi rakenduses
Ava
Radar Türkiye
Poyrazlar järvest Beşköprü külale: Adapazaris asuvad muuseumid ja sillad.
Rööd4 Peatus

Poyrazlar järvest Beşköprü külale: Adapazaris asuvad muuseumid ja sillad.

Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

Adapazarı linna mõistmiseks on parim viis järgida jõe muutuvat voolu. Sakarya jõgi on aastasajadega tasandikul oma voolu muutnud, jättes maha paisjärvi ja kuivanud sildasid. Ka linn ise on selles tasandikus kogenud kahte suurt maavärinat, 1967. ja 1999. aastal, ja on end uuesti üles ehitanud. See marsruut räägib neid kaht lugu neljas kohas: jõe jäetud järv, muuseum, mis hoiab maavärina mälestusi, muuseum, mis kogub linna tuhandete aastate ajalugu, ja Rooma-aegne sild, mida jõgi enam ei läbista. Päeva algus on Poyrazlar järve looduspargis, mis asub linna kirdes. Vikipedias on järv kirjeldatud kui settekivim, mis on tekkinud Sakarya jõe voolu muutumise tagajärjel; seega on marsruudi teema juba esimeses kohas, vee ääres, nähtav. Hommik on parim aeg nii lindude vaatlemiseks kui ka järve rahuliku pinna nautimiseks. Seejärel suundute kesklinna. Maavärina muuseum ja Sakarya muuseum asuvad üksteisest mõne saja meetri kaugusel, ja vahemaa on käeulatuses. Esimene muuseum on loodud 17. augusti 1999. aasta maavärina mälestuseks ja maavärinate teadlikkuse säilitamiseks; teine muuseum asub 1915. aastal ehitatud majas ja näitab piirkonna arheoloogilisi ja etnoloogilisi esemeid. Nende kahe muuseumi külastamine järjest ühendab linna lähedast ja kaugemat ajalugu. Marsruudi viimane peatus on lõunas, Justinianuse sild, rahva seas tuntud kui Beşköprü. Rooma keiser Justinianuse ehitatud sild ületas kunagi Sakarya jõge; aga Vikipedias kirjutatakse, et jõe vool on aja jooksul umbes kolm kilomeetrit ida poole nihkunud, seega seisab sild täna Çark dere jõe kohal, mis voolab Sapanca järvest. Seega näete päeva lõpus kõige ilmalikumat jälge jõe liikumisest, mida nägite hommikul järvel. Päeva lõpetamine sillal võimaldab teil näha ka kivist kaare päevavalguses. Marsruut on planeeritud põhja-lõuna suunas, et vältida tarbetuid tagasipöördumisi. Järve ja kesklinna vahel, ning kesklinna ja silla vahel on vaja sõidukit või taksot; kahe muuseumi vahe on lühike jalutuskäik. Kandke mugavaid jalanõusid ja võtke kaasa vett, kui kavatsete järve ääres jalutada. Enne teekonda kontrollige kolme asja. Poyrazlar järve looduspargi sissepääs on tasuline, ja uusim info on saadaval Keskkonnakaitsmise ja Rahvuspargide peavalitsuselt. Sakarya muuseum on sulet Siin on teksti tõlge eesti keelde:

Kaks muuseumi asuvad linna keskuses, lühikese jalutuskäigu kaugusel üksteisest. Sakarya muuseum asub Adaray eeslinnaliini Adapazarı jaama vastas. Beşköprüsse pääseb linna transpordivahenditega või autoga kesklinnast. Aktuaalse marsruudi teabe saate Sakarya suurlinna omavalitsuselt.

Allikad:

Adapazarı, Sakarya
Rööd
4 Peatus
~3 h 50 min kohtades
Teekond ~13,4 km · 28 min
Kokku ~4 h 18 min
19. oktoober 2026

Marsruudi peatused

1
Poyrazlar Gölü Tabiat Parkı

Poyrazlar järve looduskaitseala.

~1 h 15 min siin
Poyrazlar Köyü yakını, Adapazarı / Sakarya

Alustage Poyrazlar järve ääres, kui hommikune valgus on veel pehme. Kultuuriportaali kohaselt asub järv Adapazari põhjaosas, Poyrazlari küla lähedal, umbes kaheksa kilomeetri kaugusel linna keskusest. Vikipedias kirjutatakse, et järvele pääseb vanalt Sakarya-Karasu teelt umbes kümne kilomeetri juures ja uuelt Karasu teelt umbes viie kilomeetri kaugusel Güneşleri ristmikust. Kuna tegemist on looduskaitsepiirkonnaga, on sissepääs tasuline; täpse info saamiseks võtke ühendust Doğa Koruma ve Milli Parklar Genel Müdürlüğü'ga. Esimesena laskuge rannale ja vaadake järve tervikuna, sest selle peatuse peamine eesmärk on mõista, kuidas järv tekkis. Vikipedias kirjutatakse, et järv on tekkinud Sakarya jõe voolusuuna muutumise tõttu ja et jõgi voolab järvele vaid 350 meetri kaugusel. Kui jõgi üle ujub, segunevad veed järvega, kuid tavaliselt toitub järv jõest läbi lekkete. Päeva viimase peatuskohana näete silda, mida jõgi enam ei voola, kuna selle voolusuund on muutunud; see on sama protsessi esimene märk. Maakonna kultuuri- ja turismiamet teatel on järve pindala 67 hektarit, rannajoone pikkus 2400 meetrit ja sügavus 3–8 meetrit. Need mõõdud näitavad, et järve ääres jalutamine on lihtne viis sellega tutvumiseks. Jalutades rannikul, liikuge järve lõunaossa. Vikipedias kirjutatakse, et lõunaosa on madal ja kaetud rodetaimedega, kus asub väike soosaar, mis on lindudele toitumis- ja pesitsuspaik. Amet teatab, et järvel on seni tuvastatud 154 linduliiki, millest 65 on kohalikud, 47 suveaegsed rändlinnud ja 36 talveaegsed rändlinnud. Seetõttu võib teleskoop või kaamera suurendusobjektiiv selles kohas olla kasulik. Ingliskeelne Wikipedia märgib, et mai alguses võib näha palju erinevaid liblikaliike. Pöörake tähelepanu ka järve ümbritsevale metsale; ametniku andmetel on seal looduslik pöögimets ja tammemets, aga ka hiljem istutatud mustmännivaht ja männivaht. Samast allikast võib lugeda, et seal elavad rebased, oravad, siilid, mustkoerused ja täpitud salamandrid; kui kõndite radadel vaikselt, võite nende jälgi leida. Piirkond kuulutati 1993. aastal looduskaitseobjektiks ja järve läänekallas sai 2011. aastal looduskaitsepiirkonnaks. Pidage meeles, et olete kaitsealal ja ärge astuge radadelt maha. Amet teatab, et pargis saab rentida jalgrattaid; jalgrattaga järve

Poyrazlar järve looduskaitseala asub umbes kaheksa kilomeetri kaugusel Adapazari kesklinnast, Poyrazlar küla lähedal. See on järv ja metsala. Järv on saanud nime lähedal asuvast Poyrazlar külast ja seda tuntakse ka Teke järvena. See järv asub Sakarya jõe lähedal ja on tekkinud jõe voolusuuna muutumise tagajärjel. Selle lähedus linnakeskusele muudab selle ühe kõige kergemini ligipääsetava loodusliku piirkonna piirkonnas. Piirkonna kultuuri- ja turismiministeeriumi andmetel katab järv 67 hektari pindala ja selle rannajoone pikkus on 2400 meetrit. Järve sügavus on 3 kuni 8 meetrit. Selle lõunaosa on madal ja kaetud roodetega. Seal asuv väike soostunud metsala on oluline koht veilindudele, kus nad toituvad ja pesitsevad. Järv suunab oma liigse vee läbi põhjakaldal asuva oja umbes 350 meetri kaugusel asuvasse Sakarya jõkke. Kui jõgi üle ujutab, voolab vesi järve. Tavaliselt toidab jõgi järve põhjavete abil. Järv ja selle ümbrus kuulutati 1993. aastal looduskaitseobjektiks. Järve läänekalda ala registreeriti 2011. aastal looduskaitsealaks. Looduskaitsealad kuuluvad põllumajandus- ja metsandusministeeriumi halduses olevate looduskaitse ja rahvusparkide peavalitsuse jurisdiktsiooni alla. Järve ümbritsevas metsas kasvavad peamiselt tamm ja paju. Hilisemates istutustes on lisatud musti mände ja männi. Poyrazlar on linnudest huvitatud inimeste jaoks üks Sakarya kõige paremaid kohti. Valitsuse teatel on järves tuvastatud 154 linnuliiki. Neist 65 on kohalikud, 47 suveaegsed rändlinnud, 36 talveaegsed rändlinnud ja 6 on transiitlinnud. Roodetega kaetud lõunakaldal ja soostunud metsala on parim koht veilindude vaatlemiseks. Binoklitega ja vara hommikul kaldal vaikselt ootamine suurendab vaatlemise tõhusust. Vikipedias on märgitud, et mai alguses võib piirkonnas näha palju erinevaid liblikaliike. Piirkond ei ole ainult lindude kodu. Valitsus teatel elab seal ka kährikuid, rebasi, siile, küülikuid, oravate, siilide, metsseade ja muldvärke. Mustkapitaja, punakivili ja rohelisvälimadu on samuti piirkonna elanikke. Järves elavad turnad, haugid ja mageveekalurid. Looduskaitseala kasutatakse kõige rohkem piknikuteks, puhkuseks, matkamiseks ja metsloomade vaatlemiseks. Järve ümber saab jalutada või sõita jalgrattaga, kas oma jalgrattaga Järv asub vana Sakarya-Karasu tee 10. kilomeetril ja uuel Karasu teel umbes 5. kilomeetril, pärast Güneşleri ristmikust. Kultuurikeskus teatas, et sinna saab jõuda linnaliinidega. Pool päeva veetmine seal, enne või pärast kohalike muuseumide külastamist, lisab Adapazaris veedetud päevale natuke värskust.
Vaata kohtaTeejuhised
2
Deprem Kültür Müzesi

Maavärinate muuseum.

~45 min siin
Cumhuriyet Mahallesi, Kavaklar Caddesi, Adapazarı / Sakarya

Kui jõuate kesklinna, külastage kõigepealt Maavärinate Kultuurimuuseumi. Entsüklopeedia KÜRE teatel asub muuseum Adapazari linnaosas, Cumhuriyet Mahallesi tänaval, Kavaklar Caddesi ääres. Suurelinna omavalitsuse turismibrošüür aga väidab, et hoone on asutatud Ordu Evi alal. Enne muuseumisse sisenemist, astuge paar sammu tagasi ja vaadake hoonet väljast. Vikipedias kirjutatakse, et hoone on kujundatud sell viisil, et see meenutaks purunenud seinu ja kalleteid, luues kokkuvarisenud välimuse. KÜRE rõhutab, et fassaadil on teadlikult kasutatud kaldeid, purunenud talasid ja purunenud seinu, et pakkuda külastajatele otsekohest kogemust. Seega algab muuseumi lugu mitte sisemiselt, vaid hoopis hoone ise. Muuseumi haldab Adapazari omavalitsus; selle ehitus algas 2000. aastal ja muuseum avati külastajatele 2004. aastal. Brošüür võtab muuseumi eesmärgid kokku kui üldsuse teadlikkuse tõstmise maavärinate kohta ja 17. augustil 1999 toimunud maavärinas hukkunute mälestamine. See on mälestuskoht, seega hoidke sees vaikselt ja vaadake näitust rahulikult. Sisenedes suunduge kõigepealt fotonäitusse. KÜRE kohaselt on näitusealal Anatolia Ajansist valitud fotod, mis dokumenteerivad 1999. aasta maavärina mõju. Vikipedias märgiti, et muuseumis on ka fotosid 1967. ja 1999. aasta maavärinatest, mis näitavad olukorda enne ja pärast. Nende kahe sündmuse võrdlemine aitab mõista, et linn on samal seismilisel voolul kahel korral kannatust kogenud. Seejärel liikuge osasse, mis on pühendatud maavärinas hävinud hoonete ehitusmeetoditele ja ehitusmaterjalidele; see muudab näituse mälestuspaigast teadmiste kohaks. Muuseumi kõige kõrgemalt hinnatud osa on maavärina simulatsioon. KÜRE ja Anatolia Ajansi teatel simuleerib platvorm 17. augustil 1999 kell 03.02 toimunud 7,4-magnituudse maavärina umbes 45-sekundilist kestust. Simulatsioon on vabatahtlik; külastajad, kellel on südame- või tasakaaluhäireid, ja väikesed lapsed peaksid selle osa võib-olla vahele jätma. Muuseumis on ka ala, kus on klaaskristallid, millel on kirjas maakatastroofides hukkunud inimeste nimed. Viige selles kohas veidi aega ja enne fotode tegemist, näidake austust ümbritsevatele külastajatele. KÜRE teatel korraldab muuseum koos AFAD-iga (Katastroofide ja Häirete

Adapazarı Maavärinate Muuseum, ametliku nimega Adapazarı Maavärinate ja Kultuurimuuseum, asub Adapazari kesklinnas, Cumhuriyet Mahallesi piirkonnas, Kavaklar tänaval. Muuseum, mis kuulub Adapazari omavalitsusele, loodi 17. augustil 1999 toimunud maavärinas hukkunute mälestamiseks ja ühiskonnas maavärinate teadlikkuse säilitamiseks. Suure linna omavalitsuse turismibrošüüris märgiti, et muuseum asub endise sõjaväe kasarmute alal. Kultuuriportaali andmetel on muuseumi kasulik pindala umbes 450 ruutmeetrit. Muuseumi eesmärk on seotud linna hiljutise ajalooga. 17. augustil 1999, kohaliku aja järgi kell 03.02, toimus maavärin, mille magnituudiks mõõdeti 7,4. See maavärin mõjutas laialt Marmara piirkonda. Ametlike andmetega on maavärinas hukkunud kokku 17 480 inimest, millest 3891 oli Sakaryas. Adapazari oli varem kannatanud raske maavärina all aastal 1967; muuseum jutustab lugusid mõlemast maavärinast. Kultuuriportaali kohaselt alustati muuseumi ehitamist aastal 2000, et dokumenteerida olukorda enne ja pärast maavärinaid ning hoida maavärinate teema pidevalt päevakorras. Ehitustööd kestsid neli aastat ja muuseum avati külastajatele aastal 2004. Hoone ise on muuseumi esimene väljapanek. Fassaad on kujundatud nii, et see tuletaks meelde maavärina järel hävinud ehitisi – kaldus sambad, purunenud talad ja varemed. Kaldus sambad ja küljele kreenitud betoonkarniis annavad sissekäikule lähenedes tunnet, nagu kõndiksid varemete keskel. Sisemus on kujundatud kunstigaleriina, mis sobib fotode, maalide ja dokumentide väljapanekuks. Sisenedes näete esmalt fotod, mis kujutavad 1967. ja 1999. aasta maavärinatega seotud olukorda enne ja pärast. Paljud väljaselletud fotod on Anatolia Teatajaga (Anadolu Ajansı) fotograafide tehtud, mis on pildistatud 1999. aasta maavärina ajal ja järel. Väljaselletud on ka ehitusmaterjale, mis näitavad, kuidas hävinud hooned olid ehitatud, seismograaf ja muud maavärinatega seotud tehnilised seadmed. See osa paneb mõtlema, miks mõned ehitised püsisid püsti ja teised langesid kokku. Muuseumi kõige kõrgemalt hinnatud osa on vibratsiooniga simulaatorplatvorm. Platvorm on loodud, et simuleerida 17. augustil 1999 toimunud maavärina umbes 45-sek Külastajad saavad teavet maavärinatele eelneva valmiduse, käitumise maavärina ajal ja sellele järgnevate tegevuste kohta. Teadaolevalt on muuseum avamisest saadik vastu võtnud üle miljoni külastaja ja seda külastab keskmiselt 3500 inimest kuus. Linnavalitsuse brošüüri kohaselt on muuseumi külastamine tasuta ja see on avatud iga tööpäeva. Kuna ajad võivad muutuda, soovitame enne külastamist värskeima info saada Adapazari linnavalitsuselt. Muuseum asub linna keskuses, seega on sinna võimalik jõuda linnaliinidega või kesklinnast jalgsi. Sakarya muuseum asub mõne saja meetri kaugusel; mõlema muuseumi külastamine ühe päevaga on hea võimalus saada ülevaade nii linna kaugemast ajaloost kui ka hilisemast ajast.
Vaata kohtaTeejuhised
3
Sakarya Müzesi

Sakarya muuseum.

~1 h siin
Semerciler Mahallesi, Sait Faik Sokak No 36, Adapazarı / Sakarya

Sakarya muuseumi külastades pöörake esmalt tähelepanu hoonele ja selle asukohale. Muuseumi veebilehe andmetel asub muuseum Semerciler mahallas, Milli Egemenlik tänaval, rongijaama vastas, mis muudab selle kergesti ligipääsetavaks ka Adaray rongiga saabujatele. Muuseumi haldab Kultuuri- ja Turismiministeerium, sissepääs on tasuta ja muuseum on suletud esmaspäeviti. Aktuaalse info avamisajade kohta leiate muuseumi veebilehelt. Hoone on nagu jätk Deprem Kültür Müzesi (maavärinate kultuurimuuseum) lugule. Ministeeriumi andmetel ehitati see maja aastatel 1910–1915 tolleaegse sõjaväe osakonna juhataja, kolonel Baha Bey poolt, kolmekorruselisena, sealhulgas ka soklikorrus. Maja sai 1967. aasta maavärinas suuri kahjustusi, pärast mida see registreeriti tsiviilarhitektuuri näitena. Ministeerium võttis hoone riigi omandisse ja taastas selle sisemuse betoonkonstruktsioonidega, säilitades samal ajal välisosa algupärase välimusega. Muuseum avati 21. juunil 1993. Pärast 1999. aasta maavärina, mis kahjustas vitriine ja eksponaate, suleti muuseum ja avati uuesti 28. juunil 2003. Seega on ka selles hoones jäljed kahest maavärinast, mida te olete juba näinud. Majal on veel üks oluline aspekt: allikate kohaselt ööbis Mustafa Kemal Atatürk siin juunis 1922 ja kohtus oma emaga, Zübeyde Hanımiga, selles majas. Alustage oma külastust aia vaatamisega, sest see on nagu väljapanek. Kohaliku kultuuri- ja turismiameti andmetel on seal väljas Roma ja Bütsantsi ajast pärinevad arhitektuurilised osad, hauakivid, altarid, kirjutatud kivimaterjalid, ostek, savist toidukast ja sambad. Peatuge hetk kirjutatud kivimaterjalide juures; te näete maailma osi, mis on samast ajast kui Ida-Rooma sild, mida te hiljem näete. Seejärel astuge sisse ja minge esimese korruse eksponaatiruumisse. Ministeeriumi andmetel on ruumi pindala umbes 85 ruutmeetrit, seega on teil piisavalt aega, et iga eksponaati lähemalt vaadata. Arheoloogilistes vitriinides on näha lamekandilisi kirveid, savist nõusid, lõhnapudeleid ja pisarapudeleid, metall- ja klaasesemeid. Linnavalitsuse brošüüri kohaselt on seal väljas ka müntide kollektsioon, mis pärineb Kreeka, hellenistliku, Rooma ja hilisromaani ajast. Etnograafilises osas on väljas relvad, mis pärinevad Ott

Sakarya muuseum asub Adapazarı keskuses, Semerciler Mahallesi piirkonnas ja Milli Egemenlik tänavaga piirnevas kohas. See on arheoloogiamuuseum ja etnograafiamuuseum, mis koondab ühe katuse alla piirkonnas leitud arheoloogilised esemed ja piirkonna igapäevaelu kujutavad etnograafilised esemed. Muuseumi hoone, koos aia, hõlmab umbes 1290 ruutmeetrit. See on ideaalne koht, kust alustada Sakarya pika ajalooga tutvumiseks, eriti kui külastate linna esimest korda. Muuseumi hoone on algselt 20. sajandi alguses ehitatud elamu. Ministeeriumi andmetel ehitas selle 1910. ja 1915. aasta vahel sõjaväe osakonna juht kolonelleitnant Baha Bey, kes lasi selle kolmekorruselise hoona, kusjuures alumine korrus oli juba valmis. Hiljem ostis selle Hasan Cavit Bey. Hoone on linna jaoks eriline, kuna seal majutas Mustafa Kemal Pasha 1922. aasta juunis, kui ta külastas Izmiti ja Adapazarit, ja kohtus seal oma emaga, Zübeyde Hanımiga, kes oli tulnud Istanbulist. Kohtumise täpne kuupäev on erinevates allikates erinev; ministeeriumi andmetel oli see 14. juuni, samas kui kohaliku omavalitsuse turismibrošüür märgib 17. juunit. 1967. aasta maavärinas sai hoone tugevaid kahjustusi. Ministeeriumi andmetel registreeriti see 1983. aastal tsiviilarhitektuuri näiteks ja riiklustati. Renoveerimisel säilitati välisilme algsel kujul, samas kui sisemus ehitati täielikult uuesti betoonist. Täna näete tänavalt kahekorruselist maja, millel on roosa fassaad, kaarsed aknad ja raudpiirdedega väliesine. Muuseumi direktorat alustas tööd büroona 1989. aastal ja samal aastal kolis see oma praegusesse hoonesse. Pärast piirkonna esemete kogumise ja väljapaneku valmimisega avati muuseum külastajatele 21. juunil 1993. 1999. aasta 17. augusti maavärinas said vitriinid ja esemed kahjustusi, mistõttu muuseum suleti ajutiselt. Pärast renoveerimistöid avati muuseum uuesti 28. juunil 2003. Hea on alustada külastust aia poolt, sest aed ise on nagu väike väljapanek. Seal on Rooma ja Bütsantsi ajastute arhitektuurilised osad, hauakivid, altarid ja tekstidega kivid. Aia alal on ka luukirstud, suur savist toidukast ja sambad. Kividel olevate kirjutiste ja dekoratsioonide lähedalt vaatamiseks on soovitatav valida päeva kellaajad, kui päike paistab Selles osas on esindatud tulirelvad, lõike-relvad, vasknõud, templid ja käsitööesemed, aga ka mõned Mustafa Kemali Atatürki kasutatud esemed. Teisel korrusel asub viiekümnekohaline konverentsisaal. Saali väiksuse tõttu on muuseumi külastamine ilma kiirustamata võimalik vähem kui tunni jooksul. Vitriine on kõige parem vaadata kronoloogilises järjekorras, alustades kivistest tööriistadest ja liikudes klaas- ja metalliesemete juurde, seejärel võib minna etnograafia osale. Ministeeriumi lehel on märgitud, et muuseum on tasuta külastatav ja esmaspäeviti suletud. Avamis- ja sulgemisaegade võivad muutuda, seega kontrollige enne külastust muuseumi ametlikult veebilehelt uusimat teavet. Muuseum asub linna keskuses, seega on sinna lihtne pääseda ühistranspordiga või jalgsi kesklinnast. Maavärinate kultuurimuuseum asub samas piirkonnas, mõne saja meetri kaugusel, ja mõlema muuseumi külastamine ühe poole päeva jooksul on üsna mugav. Need, kes soovivad näha linna olulisust Bütsantsi ajastul, saavad siit lühikese jalutuskäigu kaugusel asuvasse Justinianuse sillale minna ja seal sildade hiiglaslike kaarte vaadates aia kividest rääkivate lugude täielikku pilti saada.
Vaata kohtaTeejuhised
4
Justinianus Köprüsü

Justinianuse sild.

~50 min siin
Beşköprü Mahallesi, Serdivan / Sakarya

Päeva viimane peatus on Justinianuse sild, mida kohalikud tuntakse "Viie silla" nime all. Linnavalitsuse brošüür teatas, et sild asub praegu Serdovani piirkonnas; Kultuuriportaali andmetel on see linna keskusest umbes kaheksa kilomeetri kaugusel, samas kui Wikipedia toob välja umbes viie kilomeetri kauguse. Kui kohale jõuate, vaadake kõigepealt, mille kohal sild tegelikult asub. Linna kultuuri- ja turismiameti andmetel asub sild Çark dere jõe kohal, mis voolab Sapanca järvest Sakarya jõkke (varem tuntud kui Melas Çayı). Wikipedia väidab, et sild ehitati algselt Sakarya jõe kohale, kuid jõe vooluala on aja jooksul umbes kolm kilomeetrit ida poole nihkunud. Seega saab jõe nihkumise loo, mis algas Poyrazlaris, siin lõpule viia: hiiglasliku silla all voolab praegu väike oja. Sild ehitati Ida-Rooma keisri Justinianuse valitsusajal, kuid ajaloolised andmed selle ehitamise aja ja mõõtmete kohta on erinevad. Linnavalitsuse ja kultuuriportaali andmetel ehitati sild aastatel 558-560, selle pikkus on 365 meetrit, laius 9,85 meetrit ja sellel on kokku 12 karniisi. Wikipedia toob välja, et kaasaegsete allikate põhjal algas ehitus 559. aasta sügisel ja see valmis 562. aastal, ning silla pikkus, sealhulgas tugedega, on 429 meetrit. Pidage seda erinevust meeles, kui vaatate silda lähedalt; olenemata sellest, millise mõõdu te saate, näete te üht Anatoolia kõige silmapaistvamaid selle ajastu ehitisi. Wikipedia kohaselt oli sild strateegilise tee ristumiskoht, mis ühendas Konstantinoopoli impeeriumi idaosas asuvate provintsidega, ja Prokopios kirjutab, et see ehitati varem seal olnud, tihti voolu tõttu puruneva praamisilla asemel. Wikipedia väidab, et sild on täielikult lubjakivist; kui lähedale minna, näete ka kivide töötlemist. Vaadake lähedalt karniiside vahel asuvaid sambaid. Wikipedia väidab, et sambad on voolu poole kaldu ja teise poolel ümarad, mis on omadus, mis eristab seda paljudest teistest Rooma silladest. Seejärel minge ida poole ja otsige apsisega ehitist. Linnavalitsus teatas, et silla idapoolses otsas on apsisega ja võlvitud konstruktsioonide jäänused, samas kui lääneotsas on väravate jäljed; Wikipedia kohaselt oli lääneosas asuv võidukaar säilinud 19. sajani. Wikipedia toob välja, et sillal on Agathiase kirjutatud kreeka keeles olev luuletus, kuid see ei ole säilinud, vaid selle tekst on säilinud ke Siit punktist lõpeb ringrada ja tagasi linnakeskusesse jõudmiseks kasutate jällegi sõidukit või linnaliiklust. Allikas: Sakarya maakonna kultuuri- ja turismiministeerium, ajalooline Justinianuse sild; Kultuuriportaal, Justinianuse sild; Vikipeedia, Justinianuse sild.

Justinianuse sild, rahva seas tuntud nimega Beşköprü ja antiikajärjestuses Sangariuse sild, on idaroma täisbetoonist sild, mis asub Adapazari lõunaosas, tänapäeval Serdivani piirkonnas. Sakarya maakonna kultuuri- ja turismiministeerium nimetab seda varaseidantsa perioodi kõige silmapaistvamaks monumena Anatoolias. Sild lisati 2018. aastal UNESCO maailmapärandi eelkandidaatide nimekirja. Selle 1500-aastase inseneriehitise nägemine linna lähedal on Sakarya külastuse üks kõige muljetavaldavamaid hetki. Silla ehitas idaroma keiser Justinianus I. Selle eesmärk oli tagada impeeriumi pealinnaga, Konstantinoopoliga, ja selle idaosade vahelise sõjalise tee turvaline ületamine Sakarya jõe kohal. Ajaloomees Prokopios'e järgi oli seal varem sild, mis koosnes ühendatud paatidest, kuid see purunes sageli üleujutuste korral. Ehitusaeg on erinevates allikates erinev. Kultuuriportaal ja maakonna kultuuri- ja turismiministeerium väidavad, et sild ehitati aastatel 558–560. Vikipedias toob kaasaegsete allikate põhjal välja, et ehitus algas aastal 559 või 560 ja selle valmimist tähistavaid luuletusi on aastast 562. Mõõtmed on samuti allikatest sõltuvalt erinevad. Ametlikel lehekülgedel on silla pikkuseks 365 meetrit, laius 9,85 meetrit ja kokku 12 kaart. Neist seitse on keskmised suured ümarad kaared, lääneotsas on kaks ja idaosas kolm väiksemat lisakaart, mis need täiendavad. Vikipedias on silla kogupikkuseks, sealhulgas tugipostide jaoks, 429 meetrit ja kõrguseks umbes 10 meetrit. See erinevus on tõenäoliselt tingitud sellest, kas mõõtmised hõlmavad tugiposte või mitte. Sild on täielikult lubjakivist. Keskmiste suurte kaarte ulatus on 23–24,5 meetrit ja nende vaheline tugi on umbes 6 meetrit paks. Tugid on lainemurdjate kujul, ümarad voolu suunas ja teravad voolu vastas suunas. Vikipedias märgiti, et see korraldus erineb paljudest teadaolevatest rooma silladest. Rannikuäärsed väikesed kaared on üleujutuste korral vee voolamiseks avatud. Silla kõige huvitavam fakt on see, et tänapäeval voolab selle alt peaaegu üldse vett. Sakarya jõgi on sajandite jooksul oma voolu muutnud ja umbes kolme kilomeetri kaugusele ida suunas. Seetõttu asub sild praegu väikese Çark Dere jõe kohal, mis voolab Sapanca järve vett jõkke, ja mis oli antiikajärjestuses tuntud nimega Melas Lääne otsas asus triumfikaar, mis oli sarnane Rooma silladel nähtud monumentidele, kuid tänapäeval on sellest alles vaid jäljed. See kaar fikseeriti 1838. aastal reisija Léon de Laborde joonistustega. Silla kaarte täielikult nägemiseks ei piisa ainult ülaosast vaatamisest; parem on minna alla jõe kaldale ja vaadata küljelt, et näha kivitööd ja kaarte. Pärastlõunal lääne poolt tulev nõrk valgus annab lubjakivipulkidele sooja tooni. Silda renoveeriti 1995. aastal riigi teedeameti poolt, see suleti sõidukiliikluseks ja mõlemale otsale ehitati kolme astme pikkused trepid. Kohaliku kultuuri- ja turismiameti andmetel on sild praegu suletud ja renoveerimistööd on käimas. Seetõttu kontrollige enne külastamist ametlikest allikatest, kas silla peale on võimalik minna; isegi kui see on suletud, on võimalik seda ümbrusest näha. Sild asub Adapazari kesklinna lõuna-läänes, umbes viie kilomeetri kaugusel (vastavalt Wikipediale) või kaheksa kilomeetri kaugusel (vastavalt Kultuuriportaalile) ja sinna pääseb linnaliiklustranspordiga. Pärast Sakarya muuseumi aias asuvate Rooma ja Bütsantsi kivide vaatamist, on siia tulek võimalus näha neid esemeid nende algsel kontekstis.
Vaata kohtaTeejuhised

Marsruudi kaart

Marsruudi teave
LinnAdapazarı, Sakarya
TüüpRööd
Peatus4
Kuupäev19. oktoober 2026
Radar TürkiyeAutorRadar TürkiyeAlusta marsruuti