Sakarya Müzesi

Sakarya muuseum asub Adapazarı keskuses, Semerciler Mahallesi piirkonnas ja Milli Egemenlik tänavaga piirnevas kohas. See on arheoloogiamuuseum ja etnograafiamuuseum, mis koondab ühe katuse alla piirkonnas leitud arheoloogilised esemed ja piirkonna igapäevaelu kujutavad etnograafilised esemed. Muuseumi hoone, koos aia, hõlmab umbes 1290 ruutmeetrit. See on ideaalne koht, kust alustada Sakarya pika ajalooga tutvumiseks, eriti kui külastate linna esimest korda. Muuseumi hoone on algselt 20. sajandi alguses ehitatud elamu. Ministeeriumi andmetel ehitas selle 1910. ja 1915. aasta vahel sõjaväe osakonna juht kolonelleitnant Baha Bey, kes lasi selle kolmekorruselise hoona, kusjuures alumine korrus oli juba valmis. Hiljem ostis selle Hasan Cavit Bey. Hoone on linna jaoks eriline, kuna seal majutas Mustafa Kemal Pasha 1922. aasta juunis, kui ta külastas Izmiti ja Adapazarit, ja kohtus seal oma emaga, Zübeyde Hanımiga, kes oli tulnud Istanbulist. Kohtumise täpne kuupäev on erinevates allikates erinev; ministeeriumi andmetel oli see 14. juuni, samas kui kohaliku omavalitsuse turismibrošüür märgib 17. juunit. 1967. aasta maavärinas sai hoone tugevaid kahjustusi. Ministeeriumi andmetel registreeriti see 1983. aastal tsiviilarhitektuuri näiteks ja riiklustati. Renoveerimisel säilitati välisilme algsel kujul, samas kui sisemus ehitati täielikult uuesti betoonist. Täna näete tänavalt kahekorruselist maja, millel on roosa fassaad, kaarsed aknad ja raudpiirdedega väliesine. Muuseumi direktorat alustas tööd büroona 1989. aastal ja samal aastal kolis see oma praegusesse hoonesse. Pärast piirkonna esemete kogumise ja väljapaneku valmimisega avati muuseum külastajatele 21. juunil 1993. 1999. aasta 17. augusti maavärinas said vitriinid ja esemed kahjustusi, mistõttu muuseum suleti ajutiselt. Pärast renoveerimistöid avati muuseum uuesti 28. juunil 2003. Hea on alustada külastust aia poolt, sest aed ise on nagu väike väljapanek. Seal on Rooma ja Bütsantsi ajastute arhitektuurilised osad, hauakivid, altarid ja tekstidega kivid. Aia alal on ka luukirstud, suur savist toidukast ja sambad. Kividel olevate kirjutiste ja dekoratsioonide lähedalt vaatamiseks on soovitatav valida päeva kellaajad, kui päike paistab Selles osas on esindatud tulirelvad, lõike-relvad, vasknõud, templid ja käsitööesemed, aga ka mõned Mustafa Kemali Atatürki kasutatud esemed. Teisel korrusel asub viiekümnekohaline konverentsisaal. Saali väiksuse tõttu on muuseumi külastamine ilma kiirustamata võimalik vähem kui tunni jooksul. Vitriine on kõige parem vaadata kronoloogilises järjekorras, alustades kivistest tööriistadest ja liikudes klaas- ja metalliesemete juurde, seejärel võib minna etnograafia osale. Ministeeriumi lehel on märgitud, et muuseum on tasuta külastatav ja esmaspäeviti suletud. Avamis- ja sulgemisaegade võivad muutuda, seega kontrollige enne külastust muuseumi ametlikult veebilehelt uusimat teavet. Muuseum asub linna keskuses, seega on sinna lihtne pääseda ühistranspordiga või jalgsi kesklinnast. Maavärinate kultuurimuuseum asub samas piirkonnas, mõne saja meetri kaugusel, ja mõlema muuseumi külastamine ühe poole päeva jooksul on üsna mugav. Need, kes soovivad näha linna olulisust Bütsantsi ajastul, saavad siit lühikese jalutuskäigu kaugusel asuvasse Justinianuse sillale minna ja seal sildade hiiglaslike kaarte vaadates aia kividest rääkivate lugude täielikku pilti saada.