Kumkapı piirkonnast Yedikule'ini kuni Marmara mere kaldal asuvate müüride ja aedade vaade.

Kumkapı kannab Marmara poolsaare väravatest ühe nime. Vikipededia teatel on see viies rannikuäärne värav, mis asub Yedikule'ist Ahırkapı suunas. Bizantide ajal kandis see nime Kontoskalion, mis tähendab "väikest sadamat". Eremya Çelebi kohta kirjutatud artikli kohaselt taastati siinne sadam 1263. aastal keiser Mihhail VIII Palaiologose valitsusajal ning Kumkapı oli üks İstanbul'i tihedalt asustatud piirkondi. Vallutuse järel jäi piirkond ranniku lähedal asuvaks ja rahvarohkeks linnaosaks. TDV Islamientseüklopeedia teatel ehitati Fatih Sultani Mehmedi ministri Karamani Mehmed Paša tellimusel Kumkapı mošee 1465. aastal.

Vikipedias mainitakse Kumkapıt İstanbul'i kalurikkamate piirkondade hulka ja see on tänapäevani säilitanud oma identiteedi. Rannatee ääres asuv Kumkapı kalaturu renoveeriti Istanbul Metropolitan Municipality poolt pärast seda, kui selle lähedal asusid Euroopa-Aasia tunneli ehitusplatsid. Linnavalitsuse teatel ei muudeti renoveerimise käigus kaupluste arvu ja 25 kalur on jäänud oma vanassese asukohta. Kuigi kalastushooaeg kestab septembrist maini, on turg spinniga kalastamise võimaluse tõttu aasta ringi avatud. Selle kõrval asuv hulgikala sadam on aga kolinud Gürpınarisse, mis asub Büyükçekmece'is.

Tulege varahommikul ja vaadake, milliseid kalu on müügil. Küsi müüjatel, millised kalad on hooajalised. Hea reisimise tava on enne inimeste pildistamist nende käest luba küsida. Pärast turgu järgige rannateed lääne suunas. Tee kulgeb müürite lähedalt ja jalutades näete aeg-ajalt torne ja müüri fragmente. Umbes kolme kilomeetri pärast jõuate Samatyasse.

Allikad: Vikipedia; Yalova Sosyal Bilimler Dergisi (Kazancıoğlu); TDV Islamientseüklopeedia; İBB Tarım ve Su Ürünleri Müdürlüğü.

Samatya piirkonna nimi pärneb kreeka sõnast "Psamathion", mis tähendab "liivane". Vikipedias kirjutatakse, et piirkond sai selle nime tõenäoliselt seoses oma ajalooliselt rohkete liivaste aladega. Ranniku lähedal asuva Samatya värava juures oli ka sadam. 17. sajandi allikate põhjal oli värava ümbruses elamuid aedade ja see oli osa linna peamiste teede hulgas. Piirkond oli sajandite jooksul koht, kus erinevad kogukonnad elasid koos; hiljuti elasid siin veelgi palju Istanbuli armeenlased.

Tänapäeval on Samatya südames ajalooline turg ja plats, mis asub kohe rongijaama kõrval. Kalapoed on piirkonna kõige silmapaistvam osa; tänu piirkonna säilinud ajaloolisele ilmele on see populaarne koht filmide ja telesarjade võttekohtadeks. Siin on filmitud telesarja "İkinci Bahar" ja Nuri Bilge Ceylani filmi "Üç Maymun". Plats on igal aastal Şehristanbuli ühingu korraldatava Istanbul Kalafestivali toimumiskoht; festivali ajal jagatakse külastajatele küpsetatud kala ja korraldatakse erinevaid üritusi.

Siin pole vaja kiirustada. Pärast pikka jalutuskäiku Kumkapı piirkonnast, peatuge platsil tassi te juurde, vaadake turu poode ja kitsaid tänavu. Piirkonna rahulik nädalavahetuse hommik on väga erinev festivali päeva rahvast. Valige päev vastavalt oma eelistustele. Pärast platsi, suunduge põhja poole, Koca Mustafa Paša mošee suunas. Moše on platsist umbes paar sajand meetrit eemal ja tee tõuseb veidi.

Allikas: Vikipedia; Yalova Sotsiaalteaduste Ajakiri (Kazancıoğlu).

Koca Mustafa Paşa mošee on külliyesi (kompleksi) keskus, mis on tuntud ka nimega Sümbül Efendi mošee; selle hoovis asub Sümbül Efendi mausoleum. Hoone pärsub Bizantide ajast, ja selle muutas 1486. aastal mošeeks II. Bayezidi suurvürsti Koca Mustafa Paša. Ühel ukse kohal olev araablaste keeles kirjutatud tekst näitab aastat 891 (1486), teisel ukse kohal olev tekst kannab II. Bayezidi nime.

TDV (Türk Dünyası Vakfı) islami entsüklopeedia artiklis selgitatakse, miks see ümberkujundamine arhitektuuriliselt on tähelepanuväärne. Osmanide arhitekt ei pööranud mihrabit (palvelaua) kibla suunas, vaid lõi uue, täiesti sirge telje, muutes hoone põhja-lõuna suunas laiaks mošeeks. Küljelt on lisatud kaks poolkuppelkujulist konstruktsiooni, millel on aknad, seinad on väljast kivikattega ja põhja pool on lisatud viiekupeliline palveruumi osa, mis toetub kuuele sambale. Artiklis märgiti, et kuna see ehitis on varem ehitatud kui Bayezidi mošee, võib seda pidada selle tüübi esimeseks näiteks.

Hoovi kolmele asjale tasub tähelepanu pöörata. Minareti kaheksa küljega platvorm, keerutatud sambad ja nišid moodustavad dekoratiivse elemendi, mida TDV-i järgi ei leidu Istanbulis teist nii elegantset näidet. Hoovi keskel asub 1737. aastal Darüssaade Ağası Beşir Ağa poolt püstitatud sambaga purskkaev. Lähedalasuvatel kalmistutel on ka kuulsale kirjanikule Hafız Osmanile haud. Yahya Kemali nime kandev luuletus kirjeldab seda linnaossa.

Mošee on külastajatele avatud. Palvusaegadel külastust tasub edasi lükata. Palun võtke jalatsid maha, kandke riideid, mis katavad õlad ja põlved, naised peaksid pea katma ja mošee sees tuleb olla vaikne.

Allikad: TDV islami entsüklopeedia; Wikipedia.

Kara müüri ümbruse asuvad aedad on üks Istanbuli vanimaid linna-agronoomia alasid. Fatih omavalitsus kirjeldab Yedikule'i aedu sajandite jooksul linna tootmiskultuuri ja mälestusruumi olulise osana. Ajalehe DergiParki artikli kohaselt, mis uurib 18. sajandi dokumente, oli 1733. aastal Yedikule'ist Ayvansarayni kuni müüride ääres 77 aeda. Nende omanike hulgas olid nii kaupmehed kui ka riigi kõrgetasemelised ametnikud, ja artikkel peab neid aedu oluliseks sissetulekuallikaks linna toidutarbeks.

Tänapäeval on Yedikule'i aedade kõige tuntum toode Yedikule'i salat. Omavalitsuse andmetel on see salat tuntud oma pehmete ja õlise lehtedega, seda kasvatatakse seemikestest, see eelistab jahedat ja niisket õhku ning vajab eriti saakimineel ajal palju vett. Fatih omavalitsus teostab koos teadlaste, Yedikule'i aednike ühingu ja aednikega projekti, mille eesmärk on säilitada aedade ajalooline identiteet ja viia see edasi tulevikku.

Siin on reegel lihtne: aedad on põllumajanduslikud alad, mis on kellegi elatusvahend. Palun ärge astuge ilma loata aedadesse, vaadake neid tänavatelt ja müüri ümbruselt. Omavalitsusel on Yedikule'i linnaosas, Hacı Evhaddin tänaval, Yedikule'i aed, kus korraldatakse üritusi, näiteks salati saakimine lastega, ja aed on avatud teatud päevadel nädalas. Kontrollige avatud päevi omavalitsuse veebisaidilt. See piirkond asub UNESCO poolt 1985. aastal maailmapärandi nimekirja kantud Istanbuli ajaloolise piirkonna osa, Kara Müüri kaitseala sees; müüri ja aedade koos vaatamine on lihtsaim viis mõista, et linna kaitsepiir on sajandite jooksul olnud samal ajal ka põllumajanduslik ala.

Allikas: Fatih omavalitsus; Türgi kultuuriuuringute ajakiri (Sönmez).

Imrahor İlyas Beyi mošee on TDV islami entsüklopeedia andmetel vanima linna säilinud vanim religioosne hoone. Selle ehitas Studios, kes osales 454. aastal toimunud idakogukonna koosolekul, tõenäoliselt 460. aastatel. Väärtuslike kinnisvara asutuse ametnikud peavad seda umbes sada aastat vanemaks kui Hagia Sofia. Teise Bayezidi valitsusajal (1481-1512) muudeti see mošee, mille ehitas keisri tallide juhiks olnud İlyas Bey, ja see sai tema nime. Mošee kõrvale rajati ka zawiya (suufi klooster); TDV kirjutab, et sel perioodil oli see koht tuntud keskuseks, kus kasvasid kuulsad kalligraafid.

18. sajandi lõpus hakkas hoone seisukord halvenema. 1782. aasta tulekahjus sai see tugevaid kahjustusi, see taastati 1804. ja 1821. aastal, 1894. aasta maavärinas sai see kahjustusi ning 1908. aasta talvel variseb selle lagastunud puidust katuse alla kukkunud lume raskuse all. Sellest ajast kuni umbes sada aastat jäi see avatuna. 2012. aastal anti hoone üle Väärtuslike Kinnisvara Asutusele, 2019. aastal heaks kiideti taastamisprojektid ja 2023. aastal alustatud tööde käigus kaeti see ajutise metallraamiga. Asutus loodab, et pärast taastamist saab mošee uuesti kasutada.

Hoone on ehitatud kolmeosalisest plaanist, kusjuures osa põhjalähedastest sambatest on säilinud. TDV-i andmetel on marmorsamba pealised, akende kaared ja dekoratiivelemendid kaunid näited 5. sajandi kivitöötlusest, kuna ükski neist ei ole teisest kohast tuuakse, vaid kõik on selle hoone jaoks spetsiaalselt valmistatud. Ehitustööde tõttu võib sissepääs olla piiratud; hoone suurusest saab aimu välisõõtsikutest, välisõõtsikust ja säilinud minaretist. Enne külastamist kontrollige olukorda.

Allikad: TDV islami entsüklopeedia; Diyanet Haber; Wikipedia.

Narlıkapı on Marmara kindlustuste rannikualal, mis on kõige lähemal maismaamüüridest. See on Yedikule'i järgmine esimene värav, mis kulgeb ranniku ääres. 17. sajandi Istanbulit kirjeldavas teoses mainib Eremya Çelebi, et värava nimi pärneb kunagi selle ümbruses kasvanud granaatõunapuude järgi. Teadusartiklis, mis analüüsib Eremya Çelebi kirjutisi, öeldakse, et väravat osmanide ajal tuntakse ka nimega "Bab-ı Atik", ehk "vana värav", ja selle kõrval asuva torni kirjutise kohaselt ehitati see keiser Manuel Komnenose (1143-1180) valitsusajal. Samas artiklis on märgitud, et rannikuäärsete väravate loendis on Narlıkapı seitsmes ja viimane värav; Eremya Çelebi alustab linna väravate kirjeldamist just siit.

Värav asub endise Yedikule'i rongijaama taga. Vikipedias on kirjutatud, et selle ümbruses tehtud puhastustööde käigus leiti märgistusega marmorblokke, mis on nüüd värava ees olevas rohelises alal nähtavad. Koç Ülikooli Istanbuli müüride dokumenteerimise projekt märgib, et väravasse ei pääse lähedalt ligi, ei mere- ega linnapoolt. Seega jõuate väravat paremini nägema selle ümbruse tänavatelt ja rannikult.

See on lühike peatuskoht, kuid hea koht, et marsruudi loogikat mõista. Kui alustasite hommikul Kumkapı juures, siis siin lõpevad rannikualal asuvad müürid; mõne saja meetri kaugusel algavad maismaamüürid. Mõelge, et kõik väravad, mida olete Kumkapı-st alates läbinud, avanevad sadamatele või kaiadele, ja rannikuäärsed piirkonnad on kasvanud just nende väravate ümber. Siit võite ranniku paralleelselt jalgsi Yedikule'i kindluseni minna; kindluse värav on vaid mõne minuti kaugusel.

Allikad: Yalova Sosyal Bilimler Dergisi (Kazancıoğlu); Koç Ülikooli Istanbuli müüride projekt; Vikipedia.

Yedikule'i kindlus asub kohas, kus maisma müürid ulatuvad Marmara mere kaldani. Fatih Sultaan Mehmeti käsul 1457–1458. aastal ehitatud kindlus sisaldas Rooma keisrite I ja II Theodosiuse ajast pärineva võidukaare Altınkapı kaks torni. Selle müürisektorile lisati kolm osmanide torni, mis suleti ja muudeti seitsmetorniliseks sisemiseks kindluseks. Esialgu oli selle ülesanne riigi varade kaitse; tornides säilitati väärtesemeid, dokumente, laskemoona ja kulda. Hiljem sai kindlus tuntuks riigi vanglana. Noor sultan II. Osman mõrvati 1622. aastal just siin uusmeremeeste poolt. 1895. aastal muudeti hoone muuseumiks.

Tänapäeval haldab kindlust Fatih omavalitsus ja viib läbi renoveerimistöid. Omavalitsuse veebilehe kohaselt on kindlus esmaspäeviti suletud. Omavalitsus korraldab ka päevaste giidiga ekskursioonide, mille käigus räägitakse kindluse ehitamise protsessist, müüridest, väravatest ja vanglatest. Kindluse väliruumi avalaval toimuvad kultuuriüritused ja kontserdid. Omavalitsus teostab ka renoveerimistöid Hacı Piri tänaval ja İmrahor İlyas Beyi avenüül asuvates ajaloolistes puitmajades; proovige neid tänavu läbida, kui te kindlusse lähete.

Sisenedes leidke esmalt Altınkapı tornid ja vaadake, kuidas Rooma võidukool ja osmanide varakaitseüksus on ühes hoones ühinenud. Seejärel valige üks müüridele viivast teedest; omavalitsuse teatel pakuvad kõrged punktid laia panoraami linnast ja merest. Olge müüridele ronides ettevaatlik, eriti lastega. Päeva lõpetanud saate tagasi linna keskossa jalutades Kazlıçeşme Marmaray jaamuni.

Allikas: Fatih omavalitsus; Wikipedia.