Karagölist Karabele, Höyükist Hititide reljeefideni – Izmiri idapoolne piirkond.

Alustage Yamanlar mäe tippu asuva Karagöli järvega, et veeta kõige rahulikum ja värskeim osa päevast looduse keskel. Järv asub mäe tippu lähedal olevatel tasastel aladel, umbes 850 meetri kõrgusel merepinnast. Selle ümbrus kuulutati 2011. aastal looduskaitseks ja park hõlmab umbes 19 hektari suurune ala. Sõidukiga saab sinna kõige paremini, kuna avaliku transpordiga sinna ei jõua. Karşıyakast tuleb mööda mäge sõita. Pange tähele, et sissepääsust võetakse tasu; enne minekut kontrollige ametlikest allikatest praegune hind ja avamisajad.

Pärast auto parkimist on esimene asi, mida teha, jalutada järve ümber käijaid teed. Rannik on ümbritsetud saarastega ja mõnede puude külge on kasvanud murak. Saartest edasi algavad männikud, kuusikud ja kadakad; seda üleminekut on lihtne märgata. Kui vaadata lähedalt, võib märgata vees kasvavaid taimi, nagu vesiklobikad ja muud veetaimed. Järves elavad haugid ja vee pind on hommikul kõige rahulik. Ümbruskonnas on täheldatud ka mitmesuguseid linde, nagu puukoristajad, pintsad, jõepõdrad ja nokked, seega on hea kaasa võtta kahekõrvaline teleskoop.

Allikates on erinevaid lugusid järve tekkekohast; mõned väidavad, et see on kraatrikujuline järv, teised, et see on tekkinud praagist. Mäe geoloogiline koostis, mis peamiselt vulkaanilistest kivimitest koosneb, on nähtav ka teel. Karagöl on seotud ka antiiksete mütoloogiatega, eriti Tantalose legendiga. See marsruut pakub suurepärast võimalust võrrelda müüti ja tõelist arheoloogilist tõestust, mis muudab päeva väga põnevikuks.

Pargis on olemas piknikulaud, purskkaev, laste mänguväljak ja telkimisala, kuid sellel marsruutis soovitame pikniku asemel lühikest jalutuskäiku. Nädalavahetel on seal sageli palju inimesi, seega, kui soovite rahulikku järve, tulege sinna võimalikult vara. Parim aeg fotode tegemiseks on samuti hommik, kui puude peegeldused on rahulikus vees selgemad. Suvekuudel on seal palju jahedam kui linnas, kuid mägedes võib ilm kiiresti muutuda, seega ärge unustage kaasa võtta kerget jopik. Kasutage metsas ainult määratud alasid ja viige oma prügi kaasa, kuna looduskaitseala on kaitstud piirkond.

Pärast järve ümber jalutuskäigu lõpetamist võtke lühike vaheaeg ja värskendage ennast, sest järgmine peatus on tasandikul, kus on soojem. Sealt saate Bornova tasandikule, mis on l

Bornova tasandiku keskel paiknev Yeşilova küngas on Izmiri vanimaim teadaolev asula ja sellel marsruudil algab ajalooline teekond. Külastuskeskus asub Karacaoğlan linnaosas, otse küngaste kaevamiste ala kõrval. Hoone on ehitatud 2010. aastal toimunud riikliku arhitektuurikonkursi võitnud projekti järgi ja avati külastajatele 2015. aasta alguses. Külastuskeskuse avamisajad võivad muutuda, seega on enne külastust soovitatav külastuskeskuse haldajalt, Bornova omavalitsuselt, uusim info. Sissepääsul pöörake tähelepanu pika ja madala hoone kahele erinevale küljele. Lõunakaudne fassaad, mis tervitab külastajaid, on täiesti läbipaistmatu, samas kui kirde-fassaad, mis on suunatud kaevamiste alale, on poolläbipaistev ja annab aimu väljaspool asuva ala kohta. Sissepääsuhallist järgneb pikk rammpi, mis viib teid esimese korruse eksponaatide salongi, kus peamine osa külastusest toimub. Eksponaatides on näha kaevamiste käigus leitud esemete koopiaid ja osi, mis jutustavad küngastele elanud kogukonna igapäevaelust. Vaadake vitriinidest obsidiaanist valmistatud tööriistu, noolipeasid ja muid obsidiaanist esemeid. Kaevamiste juhi Zafer Derini sõnul ei pärine obsidiaan sellest piirkonnast, vaid on toodud Melose saarelt ja Kappadokiast. Samuti on eksponaatide hulgas pitsatid, mis kujutavad päikest, ja kangasõukalad, mis viitavad sellele, et tootmine oli korralikult organiseeritud. Umbes 8500 aastat tagasi dateeritud laste ja naiste sõrmejäljed on leitud savikildude pealt. Kaevamiste meeskond räägib, et küngaste elanikele meeldisid väga veelaukad ja kalad ning nad püüdsid kalu kivist valmistatud võrkudega. Eksponaatide salongi juurde kuuluv vaadetorn ulatub kaevamiste alani ja pakub külastajatele võimaluse näha tõelisi jäänuseid. Vaadete tornist vaadates meenutage, miks küngas ei tundu väljast vaadates mäena, sest asula on maetud tasandiku liiva alla, mitme meetri sügavusele. Küngas avastati 2003. aastal juhuslikult, kui parki veeti maad ja selles leiti jäänuseid. Kaevamiste käigus on eristatud kolm kultuurikihti: kõige all on neoliitikum, selle kohal koliitikum ja kõige kohal pronksiaeg, rauaaeg ja Rooma-aeg. Neoliitikumiaja lõpus elasid inimesed kivist vundamentidega majades, mis olid suunatud siseõue poole ja paiknesid eraldi. Siseõue Allikas: Vikipeedia, Yeşilova künnis; Studio Evren Başbuğ, Yeşilova künniku külastuskeskus; VOA Türkçe, Yeşilova künnis.

Kemalpašasse jõudes ja Belkahve'i ülekul läbides jõuate Kemalpaša tasandikule ja linna keskusesse, kus teid tervitab kõrge, vertikaalseid jooni kujutav seinakomponent. Visit İzmir tutvustab seda säilinud ehitist kui linna sümbolit, mis tervitab külastajaid juba linna lähedale jõudes. Kohalikud tuntakse seda hoonet "Tüdrukutornina", kuid tegelikult on see Bütsantsi keisrite poolt siin ehitatud palee peamine osa. Kunstiajaloolase Semavi Eyice'i 1961. aastal ajakirjas "Belleten" avaldatud uurimuse kohaselt oli Kemalpaša varem tuntud nimena Nymphaion, asudes umbes 30 kilomeetri kaugusel İzmirist ja sellel oli strateegiline asend, mis ühendas İzmir'i linna Sardesega. Jätke oma sõiduk linna keskusel sobivas kohas ja lähenege säilinud ehitisele jalgsi, kuna see asub peateel väga lähedal. Palee ajalugu algab aastal 1204. Neljanda ristisõja armee vallutas sel aastal Istanbul ja Bütsantsi aladel tekkis mitmeid väikeseid riike. Neist tugevaim oli Laskariste dünastia valitsusega riik, mille pealinn oli İznik, ja see kestis kuni 1261. aastal, kui Istanbul tagasi võeti. Bütsantsi maailma veebisaidi kohaselt ei elanud keisrid sel ajal ühes palees, vaid palee elanikud reisivad aastaajad mööda erinevates linnades ja Nymphaion oli üks neist lemmik talvielamutest. Pole täpselt teada, kes palee ehitas, kuid Eyice väidab, et üldine arvamus on, et selle tellis riigi esimene valitseja, Theodoros Laskaris. Teisest küljest, kesküüreopa ülikooli avaldatud artiklis märgiti, et enamik teadlasi seostab selle ehitamise III Ioannes Vatatzesega. III Ioannes suri 3. novembril 1254 palee aias püstitatud telgis. 13. märtsil 1261 allkirjastati siin Nymphaioni leping Genovaga, mis andis Bütsantsile samal aastal Istanbul tagasi vallutamisel merelist tuge. Linn langes 1315. aastal türklaste kätte. Alustage oma ekskursiooni kohast, kust saate kogu hoonet näha. See on umbes 25 meetri pikkune ja 11,5 meetri laiune ristkülikukujuline osa, mis on orienteeritud põhja-lõuna suunas, ja nagu Eyice märgib, oli sellel tegelikult veel kolm korrust põhjapõhjale. Vaadake kõigepealt alumist osa: põhjakorruse välisseinad on ehitatud suurtest, kergelt ümaratest kividest, ilma mördita. Eyice arvab, et see tehnika on omane Rooma ajale ja et kivid on tõenäoliselt pärit vanematest ehitistest ja neid on taaskasutatud Eyice'i sõnul on see dekoratiivne element piiratud ainult selle väikese alaga; meisterid olid ilmselt alustanud fassaadi kaunistamist, kuid seejärel loobunud, võib-olla materjalide puuduse tõttu või vajadusest tööd kiiresti lõpetada. Seina pinnal on endiselt näha sisemise trepi järkjärgulisi kujundeid, mis on kaetud telliskivide. Teadlased võrdlevad seda planeeringut Istanbulis asuva Tekfur palee struktuuriga, kuna mõlemad on mitmekorruselised, massiivsete keldritega ja värviliste fassaadidega elamud. Fotode tegemiseks on sellel marsruudil sobiv aeg pärastlõunal, kui päike paistab läänefassaadile ja telliste ja kivide värvierinevus on sel ajal kõige silmnähtavam. Jäänuste kohal on terasekatusega kaitse, et seda vihmast kaitsta; seadke kaamera nii, et see oleks kaadris. Detsembris 2011 algasid siin restaureerimistööd. Kaitsetööde tõttu võib ala olla piiratud ja siseosa võib olla külastajatele suletud; praeguse olukorra kohta saate teavet Kemalpaşa omavalitsuselt. Ärge ronige seintele ega puudutage lahtitulevat kivi. Soovi korral võite kaugelt vaadata ka Bizantide kindluse jäänuste juures, mis asub linna lõunas asuval künkal; Jedamski sõnul on seal veel tornide, müüride ja väravate jäänused. Sellele kohale on seotud ka väike ajalooline fakt. Eyice'i andmetel kavatses Edwin Freshfield 1883. aastal, kui ta oli Izmiris, vaadata Karabelis asuvat Heti reljeefi, ning läbides Nifi, hakkas ta selle varemetega tegelema ja kirjeldas seda Izniku keisrite paleena. Järgige tema jälgi: palee järel keerake tagasi Kemalpašast Torbalisse suunduval teel, lühikese autosõidu abil jõuate Karabeli kuru, mis asub Nif Dağı jalamil.
Allikad: Belleten, Semavi Eyice, Laskarisler Sarayı; Central European University, Jedamski, Nymphaion; Byzantine World, Palace of Nymphaion; Visit İzmir, Kemalpaşa.

Karabeli kitsus on kitsas ülemine, mis asub Kemalpasa ja Torbali vahelise tee ääres, Nif mäe ja Bozdaği mägede idaosas. Kitsuse nõlval asuv kiviraihv on Ege piirkonna vanimaid ajaloolisi jäänuseid ja see on selle marsruudi viimane, kuid mõtlikum peatuskoht. Reljeef asub nišši sees, mis asub künkra nõlval ja millele pääseb teelt välja minevatel treppidel. Teel peatuda võib olla ohtlik liiklusseisundite tõttu, seega jätke auto turvalisse kohta ja kõndige treppidest üles. Nišši sees olev kuju on umbes 2,5 meetri kõrgune ja 1,5 meetri lai. Kujutatud on sõdalane, kellel on ühes käes vibu ja teises kopja. Sõdalase pea ja kopja vahel on kolmerealiline Luvi hieroglifide tekst. Tekst on väga kulunud ja seda on raske silma peal lugeda. Valguse nurga muutudes on kulunud jooned erinevalt nähtavad, seega vaadake seda mõnda aega erinevatest nurkadest. David Hawkinsi 1998. aasta tõlgenduse kohaselt tutvustab tekst kuju kujutavat Mira kuningast Tarkasnawat. Mira oli Lääne-Anatoolia kuningriik, mis kuulus 13. sajandil eKr Hitti impeeriumile. Tekstis mainitakse Tarkasnawa isa nimeks Alantalli; vanaisa nime ei saa eristada, kuid teised dokumendid viitavad, et ta võis olla Kupanta-Kurunta. Antiikajaloo ajaloolane Herodotos seostas sarnaseid kiviraive Ioonias Egiptuse faraoh Sesostrisega, ja on võimalik, et Karabeli reljeef on osa sellest jutust. Prantsuse reisija Charles Texier nägi reljeefi 1839. aastal, ja järgnevad reisijad peadsid seda pikka aega Egiptuse esemeks. Heinrich Kiepert võrdles reljeefi 1843. aastal Yazılıkaya reljeefidega, mis tõendas selle seost Hitti maailmaga. Kohalikud elanikud nimetavad reljeefi "Eti Babaks". Umbes 100 meetri põhja pool asus teine reljeef ja kaks täiendavat teksti, mis hävitati 1977–1982 vahelistel teetöödel. Tänapäeval on ka seda, mida te näete, kahjustatud, kuna varaste püüdlused on sellele aastate jooksul korduvalt kahju tekitanud. Meedia teatel valati sellele 2016. aastal happelist ainet ja 2019. aastal purustati seda tööriistadega. Kultuuripärandi registri andmetel on kuju alumine osa peaaegu täielikult hävinud. Seega, kui te selle monumendi ees seisate, näete mitte ainult kunsti, vaid ka hoiatust selle kohta, miks on kaitse oluline. Ärge puudutage kivi, ärge püüdkete nišši sisse minna ega selle pinda puhastada. V Tagasiteel saate kas Torbalı suunas alla minna ja maanteele suunduda, või pöörata tagasi samal teel, läbides Kemalpaşa ja jõudes Izmiri. Allikad: Kultuurimälestis, Karabeli mälestusmärk; Vikipeedia, Karabeli üleminekukoht; Hürriyet, Karabeli reljeef; Visit İzmir, Karabeli puhkeala.