Kaleportist Hıdırlıkuni: Kaleiçi erinevad osad.

Alustage rändringist Kalekapısı väljakul, otse kellatorni jalamil. Kui saite sinna nostalgilise trammiga, siis jõuate otse torni juurde, kui väljute Kale Kapısı peatuskohalt. Esimese asjana astuge paar sammu tagasi ja vaadake, mille peal torn seisab, sest seal on selle loo tõeline olemus. Torn asub Kaleiçi välisvalli põhjal asuva Kale Kapısı kindluse kohal, mis kaitseks linna peamist maanteed. Linnavalitsuse ajaloo lehe andmetel lõppesid siit linnasse viivad teed idast, läänest ja põhjust. Ibn Bibi mainib seda väravat oma 1207. ja 1216. aasta piiramiste kirjeldustes; Evliya Çelebi nimetab seda Varoş Kapısıks. Samale väravale viitavad ka nimed Pazar Kapısı, Çarşı Kapısı ja Asitane Kapısı. Värav ise hävitati Esimese maailmasõja ajal; see, mida näete täna, on selle kindlus ja selle peal asuv torn. 1920. aastatel lammutati suurem osa Kaleiçi müüridest, ja lõplik lammutus toimus 1930. aastate keskel. Linnavalitsuse lehe kohaselt on linnas müüritest säilinud vaid Hıdırlık torn, Hadrian värav ja kellatorn.

Kella torni ajalugu käsitlevad allikad on erinevad, seega on hea seda teades läheneda. Linnavalitsuse lehe kohaselt ehitati torn 1921. aastal, pärast Izmiri okupeerimist, Izmirist Antalyasse kolinud inimeste algatusel. Wikipedia ja 2022. aasta restaureerimisest rääkivad uudised viitavad aastale 1901, mis oli II. Abdülhamidi troonile tõusmise 25. aastapäev; selle versiooni kohaselt oli kell üks kingitustest, mis anti selle tähtpäeva auks. Tegelikult on kindlus vana, ja kellatorniks muutus see 20. sajandi alguses. Vaadake üles ja vaadake kõiki nelja külge; igal küljel on ümmargune kellatapp, mis hiljem asendati elektrooniliste kelladega. Kõrgel näete täna viadega kaetud kuppel; vanad fotod näitavad, et tornil oli kuppel kuni 1940. aastateni, ja see kuppel taastati 2022. aastal linnavalitsuse poolt läbi viidud restaureerimisel. Sama restaureerimise käigus avastati, et algne kellamehhanism oli varastatud, ja tornist leiti vaid kell. 1930. aasta vanim foto näitab, et kellatapp oli osmanide numbritega. Torn sai renoveerimist 1930. aastal ja 1967. aastal, kuna selle alumine osa oli kokku varisenud. Wikipedia kohaselt on torn 14 meetrit kõrgem maapinnast ja 8 meetrit kõrgem müürist.

Fotode jaoks langeb hommikune valgus torni väljaku poole

Muuseum asub Barbaros mahallas, Kocatepe tänaval nr 25, ja kasutab kahte ajaloolist hoonet. Sisenedes vaadake põrandale: sissepääsu kivimustriline põrand on kaunistatud taimede ja geomeetriliste kujundustega, mis on tüüpiline vana Antalya hoonete detail. Vehbi Koçi fondi entsüklopeedia kohaselt ostsid Suna ja İnan Kıraç need hooned halvas seisundis, restaureerisid need aastatel 1993–1995 ja avasid muuseumi eramuuseumina. Avamiskuupäev varieerub allikatest, olles 1996–2000; fondi enda teatel on see 2000. Muuseum on praegu Vehbi Koçi fondi Antalya teaduskeskuse AKMED-iga seotud. Esimene hoone on 19. sajandist pärit, kahekorruseline Antalya maja, millel on välisõu. Ülemisele korrussele tõustes näete kolme ruumi, mis on sisustatud puidust krohvitud lagi ja käsitsi maalitud dekoratsioonidega, mis on inspireeritud Tekelioğlu majast. Nendes ruumides on kujutatud 19. sajandi teise poole Kaleiçi (vanalinn) pulma kolm stseeni: kohvi serveerimine, peigmehe habemeajamine ja hennaõhtu. Kultuuriministeerium kirjeldab seda kujundust etnograafilise näituse, mis on toetatud eriefektidega. Vaadake stseene järjest, pöörake tähelepanu nukkude riietusele ja ruumides olevatele esemetele, kuna pulmareeglid on valitud Anatoolia rahvakultuuri dokumenteerimiseks. Ärge unustage aknast tänavale vaadata; välisõu ja rõdud näitavad, kuidas Kaleiçi maja seest välja näeb.

Seejärel minge aeda ja siirdu teise hoonesse. See on vana Kreeka-ortodoksne kirik, mis on pühendatud Pühale Jörgi. Täpne ehituskuupäev on teadmata, kuid kiritsest selgub, et see sai suure rekonstrueerimise aastal 1863. 1920. aastate rahvasõdade järel kaotas see oma kogukonna, oli pikka aega laohoonena kasutuses ja kaotas oma algsed puiduelemendid. Restaureerimisel taastati selle algne kuju: ristkülikukujuline, ühe laega ja võlvlagi. Lagi on kaunistatud siniste toonide käsitsi maalitud ja kipsdetailidega. Sisenedes vaadake kõigepealt lakke ja seejärel vitriinidesse. Peamises saalis on Suna ja İnan Kıraçı kollektsiooni Çanakkale keraamika. Vikipedias mainitakse, et selles kollektsioonis on ka Türgi kaardiga kaunistatud taldrik. Ülemine korrus on mõeldud lühiajalistele teemalistele näitustele, mis käsitlevad erinevaid kultuure; küsige sissepääsul, milline näitus seal praegu on. Hoones toimuvad ka

Kesik Minare'ye lähedes olles, vaadake kõigepealt kaugelt minaret, sest selle nime ja ajalugu seostub just sellega. See üksik hoone on üks haruldasemaid kohti Kaleiçi kahe tuhande aasta pikkuses ajaloos, kus saab lugeda erinevaid ajastu jälgi. Valitsuse veebilehe andmetel ulatuvad hoone osad 2. sajandini ning arheoloogilised tõendid näitavad, et 5. sajandil ehitati selle kohale basiilika. Linnavalitsuse veebilehe kohaselt kasutati seda ala hellenistlikul ja rooma perioodil linnakeskuseks ning varasel Bütsantsi ajastul sinna ehitati Panhagia kirik. TDV Islamientseüklopeedia artiklis kirjutab Semavi Eyice, et hoone on vähemalt neli või viit korda ümber ehitatud: keskmine kivialusega osa muudeti hiljem ruudukujuliseks torniks ja kaeti kuppelkattusega, kuid ei tea, kas see oli kivist või puidust. Vikipeedias lisatakse, et see sai kahjustusi araablaste rünnakute ajal ja taastati 9. sajandil. Keskaegadel kasutati seda katoliikliku kirikuna; Vikipeedia seostab seda perioodi sellega, et 1361. aastal vallutas Küprose kuningas linna. Türgi valitsuse ajal muudeti see mošeeks. Valitsuse ja linnavalitsuse veebilehtede kohaselt muudeti see II. Bayezidi poja, Şehzade Korkuti poolt mošeeks ja sinna lisati minaret; Eyice aga märgib, et see seos ei ole kindel ja et 1671. aastal linna külastanud Evliya Çelebi mainis Hünkar Camii nimega hoonet, mis võis olla see. Kohalik nimi on Kesik Minare Camii, kuid allikates esineb ka nime Cumanun Camii. Nime päritolu on 19. sajandi lõpus toimunud tulekahju. Valitsuse veebilehe kohaselt põles minareti puidust osa selles tulekahjus ja nimi on sellest ajast saadik säilinud; linnavalitsus toob esile aasta 1895, Vikipeedia aga 1896. Tulekahju järel kaotas hoone puidust katuse ja jäi üle saja aasta ruumide avatuks; Eyice kirjeldas seda 2002. aastal oma artiklis kaitsemüüri ümbritsetud varemetena. Sama artikli kohaselt leidsid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses linna tulnud välismaised uurijad hoone hüljatusena. 1960. aastatel alustatud väike rekonstrueerimistöö ei lõppenud ja 1998. aastal käivitunud restaureerimisprojekt ei edenenud pikka aega. Lääne-Vahemere Arenguagentuuri turismi lehe kohaselt kasutati seda hoonet osmanide ajal mõnda aega ka Mevlevi dervišite kogukonna kohtumispaigana. Vikipeediaga seotud teabe koh Fotode näete minareti päikese kätte jääva külje, mis on pildistatud pärastlõunal. Kuna hoone asub Kaleiçi linnaosa korrapärase planeeringuga lõunaosas, on tänavad siin korralikud. Jätkates sama tänavat lõunasuunas, jõuate mõne minuti pärast selleni, kus müürid lõpevad, ja seal näete Hıdırlık torni silindrikujulist osa. Allikad: TDV Islamientseüklopeedia; Antalya maakonna valitsus; Antalya suurlinn, BAKA; Vikipeedia.

Rota lõpeb nurgas, kus Kaleiçi lõunapoolne osa ulatub Karaalioğlu parki suunas, just seal, kus mustad müürid merega kohtuvad. Valitsuse veebilehe andmetel on Hıdırlık torn mustade müüride kõige lõunapoolsem punkt; selle alumine osa on ruudukujuline ja ülemine silindriline, ning see on pärit antiigist. Alustage torni ümberringi käimisega ja uurige selle kahte osa: ruudukujuline alus ja sellel paiknev ümmargune osa. Ingliskeelne Wikipedia kirjutab, et arvatakse, et see struktuur ehitati 2. sajandi alguses ruudukujulisena ja samal sajandil muudeti ümmargaseks torniks. Valitsuse veebileht kirjeldab seda äärmiselt tugevana ning märgib, et selle sees on suur ruudukujuline massiiv. Linnavalitsuse veebileht määratleb selle kui 1. või 2. sajandil ehitatud monumentaalne haud. Leidke ida poole avatud peamine värav; selle värava mõlemal küljel olevad kaksteist fasces'i (kirvesehekkide) reljeefid toetavad arvamust, et torn ehitati 1. sajandil Attaleias konsulina töötanud Marcus Calpurnius Rufuse ja tema perekonna auks. Linnavalitsuse andmetel viib see värav pika koridori kaudu ristipõhjaga ruumi, mille ümber on nišše. Muud allikad loetlevad erinevaid funktsioone. Ajakirjas DergiPark avaldatud artikli kohaselt on torn pärritud 2. sajandist ja arvatakse, et selle ehitas keiser Hadrianus, ning selle funktsioonid olid merefoor ja sadamasse saabuvate laevade jälgimiseks mõeldud torn. Valitsuse veebileht märgib, et selle sisemise struktuuri tõttu võib see olla olnud ka koht, kus süütati kaitsetulesid. Seega on küsimus, kas see on monumentaalne haud, tuletorn või vaatlustorn, endiselt lahtine, ja selle torni ees seistes ja kõigi kolme võimaluse üle mõeldes saab reisist veelgi suuremat naudingut. Kui on võimalik sisse pääseda, vaadake alumisel korrusel asuvat väikest ruumi; artikli kohaselt on selle seinadel freskode jäänuseid, mis on sajandite jooksul vee lekke tõttu hävinud, ja mõned allikad peavad seda ruumi olevat kangelase haua. Ülemisel korrusel on ruum, kus saab ringi käia paksude seinte ümber. Bütsantsi perioodil lisati torn linna kaitsemehhanismidesse ja ühendati müüridega; ingliskeelne Wikipedia lisab, et selle ülemisi osi on taastatud seldžukkide ja osmanide perioodidel. Kõrgus on allikatest leida umbes 14 meetrit. Kuna külastuskorraldus võib muutuda, teavitage ennast kohapeal, kas torni on võimalik siseneda, ja olge teadlik, et mõned osad võivad olla ehitust Saate parklaudadel istuda ja puhata, seejärel saate sellel kohal, kus Kaleiçi müüri lõppeb, marsruudi kokku võtta: te alustasite osmanide kellatornist, külastasite 19. sajandi majast ja vanast kirikust, nägite mitmekihilisi ehitisi, mis ulatuvad Rooma ajast osmanide ajani, ja lõpetasite Rooma tornis. Tagasi minnes saate pargist välja tulla ja suunduda Cumhuriyet Caddesi poole, et bussiga sõita, või võite samadelt tänavatelt Kalekapısı poole jalutada ja nostalgilisele trammile tagasi minna. Allikad: Antalya suurlinn, Antalya maakonna valitsus, DergiPark, Vikipeedia.