Kaleiçist Karaağaci poole, Meriçi suunas.

Alustage Güne piirkonnast, täpsemalt Makedoonia tornist, mis asub Kaleiçi põhjaosas. See torn oli osa Hadrianopolisi ümbritsevate müürite üks nurgatornidest, mis oli keiser Hadrianuse ajal ehitatud. See on ainuke säilinud osa neist müüridest. Kultuuriportaali andmetel tuntakse seda Edirne lossi Makedoonia kellatornina; linnas tuntakse seda ka vana kellatornina. Allikate kohaselt dateerib torni ehitus Hadrianuse ajale, teise sajandi järgsele Kristuse sünnile. Enne torni sisemusse minekut, tehke ringkäik selle ümbruses, sest aed on praegu kujundatud arheoloogiliseks pargiks. Siin on tehtud väljakaevamiste käigus leitud Rooma ajast pärinevad keraamikafurnused ja savistest ehitistest, mis arvatavasti olid kasutatud teravilja ladustamiseks. Viimased väljakaevamised on paljastanud ka 10. sajandile dateeritud kabeli lisahoone ja Bütsantsi ajast pärineva keraamikafurnuse. Aias võite leida ka 1908. aastal ehitatud osmanide ajast pärineva jääkellri ja hilisemate osmanide ajast pärinevate elamuste vundamentide jäänused. Vaadates torni, pöörake tähelepanu seina alumise osa kivide ja telliste paigutusele, sest sellest näete, et hoonet on erinevatel aegadel remonteeritud. Aastal 1867 lisas Edirne kuberner Hacı İzzet Paşa torni ülemisele osale puidust korrused ja paigaldas sinna kella. Alates sellest ajast tuntakse torni pikka aega kellatornina või rahva kellatornina. 1953. aasta maavärinas kannatas ülemine osa tugevalt kahjustusi ja see hiljem lammutati, seega näete täna ainult torni alumist osa, mis on kellita. Kultuuri- ja turismiministeerium restaureeris torni 2021. aasta lõpus ja pärast pikaajalist tööd avati see 2026. aasta suvel Makedoonia tornimuuseumina. Muuseumis saate tõstukiga torni ülemisele osale minna ja seal olevatel korrustel ringkäiku teha. Näitustel on esindatud Rooma, Ida-Rooma, osmanide ja vabariigi ajast pärinevad keraamikakollektsioonid, klaasesemed, lambid, mündid ja igapäevased esemed. Kollektsiooni silmapaistvaim esem on 1977. aastal Kaleiçi piirkonnas tehtud väljakaevamiste käigus leitud Odysseuse kujutav pronksist pea. Muuseumis on ka tuletõrv, mis tuletab meelde aegu, kui torni kasutati tulekahju jälgimiseks. Ülemisel vaateterrassilt avaneb vaade Kaleiçi katustele ja Selimiye mošee minaretidele. Pildistamiseks minge terrassi lõuna pool, sealt näete suunda, kust lähete edasi Karaa

Ali Paša turule sisen torni küljest, endiselt "Torni värav" nime kandvast sissekäiust. Seda turgu ei kasutata siin ostude tegemise kohana, vaid pigem kui läbikäigu vahendina vanalinna ja uue linna vahel. TDV islami entsüklopeedia kohaselt asuvad turu mõlemal otsal Torni värav ja Kalapüügi värav, ning vahepeal on veel neli väravat, mis avanevad kõrvalistele tänavatele. Jalutades pika koridori ääres, loendage need kõrvalised väravad ja vaadake igaühest väljapoole. Entsüklopeedia märgib, et Torni värav ja kõrvalised väravad ei asu täpselt ühel joonel, vaid on paigutatud ebaregulaarsete kujudega aladele. See ebaühtlus näitab, et turg on ehitatud nii, et see sobiks tolle aja tänavate struktuuriga, ja see on vanade osmanide linnaplaneerimise tüüpiline tunnus. Lääne poole avanev värav asus varem kindluse keskosa värava tasemel, mis tähendab, et turg ühendas müüridega ümbritsetud linna selle välise kaubandusmaailmaga. Evliya Çelebi kirjeldab vanalinna kui ristuvatest tänavatest koosnevat võrgustikku. Ükskõik millise kõrvalise värava kaudu välja tulles, vaadake ise, kui palju sellest võrgustikust tänapäeval on alles. Vanalinn oli kunagi tuntud oma kahekorruseliste puitmajade ja aedade poolest, kuid tulekahjude ja maavärinate järel muutus palju. Siiski, kitsastes tänavates võite leida fassaade, mis peegeldavad vanu mõõtkavasid. Turule tagasi jõudes jätkake oma jalutuskäiku kuni keskse ruumi. Seal on nelja samba peal asuv palveplats, mida entsüklopeedia kirjeldab kui turu sirgjoonelise asukoha tagajärg. Peatuge selles kohas ja vaadake koridori mõlemale poole – siit on kõige parem näha võlvide rütmi, mis on kaaridega jagatud. Pöörduge taas tagasi sissepääsude kaartele ja vaadake värvilisi kiviseinte ja kiviraamidele. Arvatakse, et see on see võlvidega turg, mida Lady Mary Wortley Montagu 18. sajandi alguses Edirne'ist kirjas kirjeldas. 19. sajandil kaotas turg oma sära, kuid 1947. aastal restaureeriti see ja 1960. aastatest alates taaselustati see. Tänapäeval on seal sageli palju inimesi, seega ärge seiske koridori keskel, vaid oodake kaupluste ees, ääres. Kui te tulite jalgrattaga, kandke jalgratas turu sees käeulatuses. Kui on palju inimesi, lõpetage turu läbimine ühe otsa kaudu ja valige kõrvalisi tänavu, kus saate peatuda. Kui väljud

Pärast turu piirkonda jõudes suunduge Karaağachi teele ja liikuge lõunasuunas. Tee alguses ületate Tunca jõge Tunca silla kaudu; see on seitseteistkümnenda sajandi alguses ehitatud, kaheteistkümne kivist kaarega struktuur, mille keskel on väike torn. Lühikalt pärast Tunca jõe ületamist jõuate Meriç sillale. Need kaks jõge kohtuvad kohe nende sillade lõunaserval, nii et mõne saja sammu jooksul ületate Edirne kahte suurimat jõge. Meriç silla ehitus algas 1842. aastal sultan Abdülmecidi ajal ja valmis 1947. aastal, nagu Kultuuriportaali andmetel. Püüdke silda esmalt kaldalt, küljelt vaadata; selle kaheteistkümne kõrge jalaga, kaheteistkümne terava kaarega struktuuri saab täielikult hinnata ainult sellisest vaatenurgast. Silla keskel on kõrgem, samas kui mõlemad otsad on madalamad; see profiil on kaldalt väga selgelt nähtav. Vaadake jalade vahel olevatele avadele, mis on avatud, et vähendada üleujutuse ajal vee koormust sillale. Seejärel minge sillale ja kõndige keskmise marmorist paviljoni juurde. Paviljonis on sildiga tekst, mis dokumenteerib silla ehitust. On teada, et kuppel sisaldab Edirne vaadetega seinamaalinguid ja et kupli kohal oli kunagi päikese kujuga raudne välkpidur. Jääge paviljoni juurde ja pöörake põhja; Selimiye minaretid tõusevad üle vee ja puude. Silla mõlemal küljel on kivist sadamad, mis olid mõeldud laevade, paatide ja vankrite peatumiseks. Need sadamad on mälestusena jäänud jõetranspordi ajast, mis kulges Meriçi jõge mööda Balkani poolsaare sisemusse. Meriç jõgi saab alguse Bulgaarias, voolab Edirne kaudu ja satub Türki, moodustades osa piirist Kreekaga. Kaldal asuvad puhkealad on jõe äärde avatud ja pakuvad kauneid kohti, kus istuda ja puhata. Kultuuri- ja turismiministeeriumi Edirne'i brošüür ütleb, et Meriçil saab sõita traditsiooniliste Kancabaş paatidega, mis on värvitud Edirne punaseks. Samas brošüüris soovitatakse vaadata, kuidas päike loojub Meriçi kaldal, ja see on just selleks ideaalne koht. Kui päike langeb läänes, Karaağachi kohale, on kaarte peegeldus vees kõige kaunim. Kuna sild on kitsas ja sellel on liiklus, olge fotograafia ajal turvapiire lähedal. Kui te pildistate kaldalt, võimaldavad läänekalda tasased alad teile kogu kaarte jada pildistada. Kui te silla ületate ja vastuäärdele jõuate, olete jõudnud Karaağachisse. Siit jätkub tee sirgjooneliselt vana raudtee

Meriçist pärast läheb tee sirgjoonelises suunas Karaağachi, viies teid vanasse rongijaama juurde. Enne kui midagi muud, tutvuge selle piirkonnaga, sest selle tähendus peitub selle ajaloos. Karaağachist ei räägita palju enne kuuskümnendat sajandit; selle kõrge asukoht, mis on ümbritsetud metsade ja jõgede, muutis sellest aja jooksul Edirne elanikele jaheda puhkepaiga. Kui 19. sajandi lõpus siia rajati raudteejaam, kasvas piirkond kiiresti ning siinsamas, puuvillade seas, arenesid siidikasvatuse ja -tööstuse tehased. 20. sajandi alguses oli Karaağach tuntud kui "Väike Pariis", tänu oma kinodele ja etenduskohtadele. Nüüd suunduge rongijaama hoone fassaadi juurde. Hoone, mille on neoklassitsistlikus stiilis kujundanud arhitekt Kemaleddin, on inspireeritud Istanbulis asuvast Sirkeci jaamast. Kolmekorruselise, ristkülikukujulise ja umbes kaheksakümnemeetrise hoone ehitus oli suuresti valmis 1914. aastal. Esimese maailmasõja tõttu muudeti marsruuti ja jaam ei saanud kohe kasutusele võetud, ning rongid hakkasid siia saabuma alles 1930. aastal. Kuna osa raudteeliinist asus piiri taga, pidid Istanbulist saabuvad rongid aastakümneid läbides naaberriigi territooriumi siia jõudmiseks. 1971. aastal, kui Edirnes avati uus jaam, suleti Karaağachi jaam. Seejärel anti hoone Trakya Ülikoolile, kus see taastati algses vormis ja seda kasutati pikka aega rektoraadina. Tänapäeval asub samas hoones ülikooli kaunite kunstide teaduskond, seega keskenduge hoone fassaadile ja aiale, mitte sisemusele. Aia Lozan monumendi on püstitatud 1923. aastal sõlmitud Lozani lepingu mälestuseks ja see avati 1998. aastal. Et monumenti lähedalt näha, minge platsi keskele. Kolm betoonkonsooli, mis tõusevad maapinnast 45-kraadise nurga all, toetavad kolme samba. Kõrgeim sammas kujutab Anatooliat, teine Trakia ja vaheline lühike sammas kujutab Karaağachit. Sambaid ühendav betoonist ring kujutab ühtsust. Ringi ees on noore tüdruku kuju, kes hoiab ühes käes pistrikku ja teises dokumendi. Monumendi juurest lähtuv poolringikujuline bassein kujutab Türgit ümbritsevaid meresid. Monumendi ümbrus on muudetud pargiks ja iga aasta eest on siia istutatud üks puu. Seejärel külastage jaama juurde kuuluva hoone Lozan muuseumi. Muuseumis on kaks saali, kus on