Kaleiden sadam, Selçukliku ajastu Alanya.

Alustage Damlataş tänaval asuva koobaskäigu juurest, mis asub poolsaare läänekaldal. Koobaskäigu ees avaneb vaade rannale ja selle ümbruses on väike turg. Peatuge hetkeks ja vaadake üles: te olete Seljukide müüri all asuva kivimassi jalamil ja mõne tunni pärast vaatate sellele kaldalt üles.

Koobase lugu on seotud kogu teekonnaga. 1948. aastal avati siin karjäär, et saada kive sadama ehitamiseks, ja plahvatus paljastas kivi sees oleva õõnsuse. Seetõttu on ideaalne alustada teekonda, mis viib teid lõpuks Seljukide sadamasse, just selle koobasega, mis leiti, kui sadama jaoks kive otsiti. Damlataš on tuntud kui esimene Türgis turismile avatud koobas. Kultuuriportaal teatel on sissepääs tasuline; praegused hinnad ja lahtiolekuajad leiate Alanya omavalitsuse ametlikult veebilehelt.

Sisenedes liitute kõigepealt umbes viiekümne meetri pikkuse koridori. See viib teid silindrikujulisse ruumi, mille kõrgus on kuni viisteist meetrit. Koobas sai nime pidevalt tilkuvast veest, mis langeb lakest rippuvatest kivistest. Seiske hetkeks ja vaadake, kuidas tilgad kogunevad rippuvate kivide otstele. Arvatakse, et rippuvad ja tõusevad kivid on tekkinud umbes 20 000 kuni 15 000 aasta eest. Pöörake eriti tähelepanu kohtadele, kus lakest alla langevad rippuvad kivid ja maapinnalt tõusevad kivid on üksteisele lähedal. Ärge puudutage kivistusi ja ärge ronige fotode tegemiseks piiredele ega kividele.

Koobase temperatuur on aasta ringi sama: 22 kraadi, õhuniiskus on umbes 95%. Suvel on see õhk välise kuumuse tõttu jahe, talvel aga mõnusalt soe. Kõrge õhuniiskuse tõttu võivad prillid ja kaamera objektiiv kohe pärast sisenemist uduseks muutuda; oodake mõni minut, et need soojened. Tilkuva vee tõttu võib põrand olla kohaselt märg, seega kandke sissepääsul mitte libisevaid jalatseid. Märjad kivipinnad peegeldavad välkvilkuma; kui võimalik, tehke fotosid ilma välkuta ja leidke koht, kus saaksite oma kaamerat stabiilsena hoida. Koobas ei ole väga suur; kui külastajate arv on suur, võib olla vaja kitsas koridoris oodata, seega on parem tulla varem.

Kui olete väljunud, kõndige rannajooni mööda Kleopatra ranna kõrval asuva köisraja jaama juurde. Köisraja pikkus on umbes 900 meetrit ja see lõpeb

Teleferikiga Ehmedekist alla jõudes, leiate end ühest kindluse osast, mis on müüritega eraldatud. Alanya kindlus on üks paremini säilinud keskaegsete kindluste seas Anatolias ja see on kantud UNESCO maailmapärandi eelkandidaatide nimekirjas. Asula jäljed ulatuvad tagasi 3. sajandini e.K.; tänapäeval nähtav monumentaalne kindlus ehitati seldžukkide poolt 1221. aastal varem olnud bütseeni ja roomlaste müüridele. Müürid ulatuvad 6,5 kilomeetri pikkusele ja on tugevdatud 140 torniga. Ärge püüdke kõike jalgsi läbida; jagage see kahe ja poole tunnine külastus kolmeks osaks: keskmise kindluse ehitised, sisemine kindlus ja laskumine ida nõljal. Enne sisemisse kindlusse suundumist külastage Süleymaniye moskeed, mida tuntakse ka Orta Hisar moskeena. Alanya omavalitsuse andmetel ehitati see hoone esmakordselt 13. sajandi alguses I. Alaeddin Keykubadi poolt. Tuliõnnetuses hävinud moskee taastati Kanuni Sultan Suleymani valitsusajal, kasutades vanu materjale; selle praegune plaan ja kuppel pärinevad 16. sajandist. Vaadake kõigepealt väljast kuppele: ruudukujuline palveala on kaetud ühe poolkuppelkupliga, samas kui kogukonna ruum on kaetud kolme väikese kupliga. Kuppel on tellistest, samas kui seinad on osaliselt tellistest ja osaliselt kivist ning kahe materjali kooskasutamine on seina pinnal hõlpsasti nähtav. Minaret on lisatud palveala loodenurka, samas kui idanurgas on võlvitud veetank ja selle kõrval kaetud pesemisruum. Kui sisete ruumidesse lähete, võtke jalatsid maha, kandke riideid, mis katavad õlad ja põlved, olge vaikne ja palvusaegadel piirduge vaatamisega väljast. Keskmises kindluses saate näha ka kaubandushoonet, mida tuntakse bedestena, ning 1230. aastal ehitatud Akşebe Sultani mošee ja selle mausoleumi. Ligikaudu 400 veetanki, mis on hajutatud üle kogu kindluse, näitavad, kui väärtuslik oli vesi selles kivisel poolsaarel. Kui leiate tee ääres veetanki avaus, ärge kallutage üle ega püüdke sinna sisse. Seejärel suunduge sisemisse kindlusse. Sisemine kindlus asub poolsaare lääneotsas, selle kõrgeimal punktil, ja selle kõrgus merepinnast on 250 meetrit. See on nagu vabaõhumuuseum, kus on säilinud varemed bütseeni, seldžukkide ja osmanide ajast. Sisemises kindluses on ka varemed, mis kuuluvad Alaeddin Keykubadi paleesse. Sisemise kindl Kalenis paiknev majakas, mis on loetletud selle hoonete hulgas, on pärit aastast 1720 ja on üks selle ajastu jälgi. Kalda sees asuv Hisariçi on tänapäevani elamupiirkond; aia seintest varjatud majad ei ole muuseumid, vaid kohad, kus inimesed elavad. Allaminekul kõndige kalda teelt poolsaare idakülje suunas; kui väsite, võite mööda teed liikuvatesse bussidesse istuda. Tee viib teid turule ja sadamasse, punase torni ette, kust müürid algavad. Allikad: Kultuuriportaal; Muuseumikaart (muze.gov.tr); Alanya omavalitsus; TDV islami entsüklopeedia.

Kui jõuate Kale tornini, ärge kohe torni sisse astuge, vaadake kõigepealt seda kai piirkonnast. Punane torn on kaheksa küljega, 33 meetri kõrgune ja 29 meetri läbimõõduga. Selle alumine osa on ehitatud kivist, ülemine osa aga punasest tellisest, mis annab tornile nime. Te võite selle piiri, kus need kaks materjali kohtuvad, kai piirkonnast hõlpsalt näha. Tornimüürid algavad siit, seega olete nüüd sellel joonel, mida te hommikul tipust jälgisite. Alanyale sümbolina tuntud torn oli aastatel 1992–2005 250 000 liira suuruse pangatähe tagaküljel.

Vaadake sissepääsu juures oleval tahvlil olevat teksti. Tekst ütleb, et torn ehitati 1226. aastal seldžukkide sultani Alaeddin Keykubadi poolt Halebi elanikule Abu Alile. Torn oli nii kaitse- kui ka vaatlusstruktuur: see oli loodud sadama kaitsmiseks, kus käis kaubandus, ja ründajate peatamiseks, kes võisid läheneda maalt. Tänapäeval on sissepääs ja esimene korrus muuseumina kujundatud ning torn on avatud külastajatele alates 1979. aastast. Vaadake muuseumiosas rahulikult ringi, seejärel valmistuge ülespoole ronimiseks. Aktuaalse info sissepääsu tingimuste ja avamisajade kohta leiate veebilehelt muze.gov.tr.

Tornis on viis korrust, sealhulgas alumine korrus, ja iga korruse planeering on erinev. Torni keskel asub veetank; päike, mis jõuab ülaosast, ulatub kuni esimese korruseni. Seisake veetanki ümber ja vaadake, kuidas valgus sellest vertikaalsest avast läbi paistab. Ülemistele korrustele viib 85 astme pikkune kivimurd. Astmed on laiad, seega ronige rahulikult ja loendage samme. Te läbite kaarjate koridoridega, ning leiate seintest avatuid pilte, mis olid mõeldud kaitseks. Vaadake läbi ühe pildu ja mõelge, kuidas valvur siit sadamasse sisenevaid laevu jälgida võis.

Ülemistel korrustel on avatud terrassid ja kaitseavad. Sealt näete allpool sadamat ja teie selja taga on kaldapealne osa Alanya linnusest, kus te hommikul käisite. Vaadake, kuidas müürid kaldalt lõuna suunas, doki suunas kulgevad; järgmisele peatusele jõuate, kõndides mööda seda joont. Pildistamisel ärge ronige terrassi ülaosale ja hoidke oma telefoni kindlalt käes. Torni korraldatakse aeg-ajalt ka üritusi, nagu näitused ja klassikalise muusika kontserdid; teavet selle kohta, kas teie külastuspäeval on mõni üritus, saate ametlikest

Punase torni juurest müüri ääres kulgevat teed mööda lõuna suunas kõndides, vaadake üle tee, kus asub Tophane hoone, mis asub umbes 10 meetri kõrgusel merepinnast. See kivist, ristkülikukujuline hoone oli ehitatud laevatehase kaitsmiseks. Veidi edasi kulgevad müürid otse mereeni ja laevatehase viiest avangust avaneb vaade otse vette. Enne sissepääsust, vaadake seda fassaadi tervikuna: mere poole avanev osa on 56,5 meetri pikkune ja hoone sügavus on 44 meetrit.

Allikad väidavad, et laevatehase ehitus algas aastal 1227 või 1228; vastavalt Wikipedia artiklile, ehitus algas 1228. aastal Punase torni lähedal ja hoone valmis ühe aasta jooksul. Kultuuriportaal kirjeldab Alanya laevatehast kui ainsat säilinud Seldsukite ajastut pärit laevatehast. Meenutage, et Alaeddin Keykubad lasi ka Sinopis Musta meres laevatehase ehitada ning kahe sadama vahel loodi kaubateede võrgustik, mis oli varustatud karavansarajatega. Alanya oli selle tee lõpp-punkt Vahemerel, ja see oli üks kahest rajatisest, mis sultanile tiitli "Kahe mere sultan" tõi. TDV islami entsüklopeedia teatab, et Ottomani impeeriumi ajal oli Alaiye sadam suutnud mahutada kuni kaks tuhat laeva.

Vaadake hoolikalt sissepääsu juures oleval kirjalikule tekstile; see kannab sultani embleemi ja on kaunistatud roosetega. Sees on viis üksteise kõrval asuvat ruumi, mis on kaetud võlvidega. Vaadake, kuidas valgus iga ruumi mere poole avanevast otsast sisenes ja kuidas see valguse intensiivsus kividele jõudes väheneb. Laevatehase ühe külje juures asub väike mošee ja teise külje juures on valvurite ruum; otsige neid mõlemaid ruumide äärest. Ühes ruumis on täna suletud vana kaev. Tänapäeval on hoone avatud laevandusmuuseumina, seega, kui te ruumides ringi käite, võtke aega ka eksponeeritud esemete vaatamiseks. Aktuaalse info külastustingimuste kohta leiate veebilehelt muze.gov.tr.

Tehke marsruudi viimane foto vee äärest, pöörates tagasi Punase torni suunas. Sealt näete, kuidas müürid ulatuvad mere äärest Punase torni suunas, ja see kõik on näha ühes kaadris. Müüri viimased osad, mida te hommikul tipust jälgisite, on nüüd otse teie ees, ja te olete käinud poolsaare ühe otsa teisest. Vee lähedal olevad kivid võivad olla lainete tõttu libedad, seega ärge lähenege vette liiga palju.

Tag