Hisarist Yamacasse, Bursa müüridest Hünkar Köşkuni.

Alustage Hisari linnamüüri lõuna-lääne otsast, Zindan Kapı väravast. Bussid nr 4/A või 4/İ viivad teid Kent Meydanist või Çakır Hamamist Pınarbaşısse. Bursa muuseumide osakonna andmetel ulatuvad müürid tagasi 2. sajandini e.K., Bitinya kuningas I. Prusiaseni; roomlased, bütantslased ja türklased restaureerisid ja kasutasid neid kuni 19. sajandini. Kultuuriportaali andmetel on müüri kogupikkus 3,38 kilomeetrit ja selle vahel on 14 torni Tophane ja Çakır Hamami vahel. Vikipedias öeldakse, et enamik tänapäeval säilinud müüritest on pärit 3. sajandist p.K., mis ehitati pärast gotlaste rünnakuid. Zindan Kapı avati uuesti 17. oktoobril 2021 pärast 2015. aastal alanud restaureerimistööde; väravaga seotud vanglad on nüüd kaasaegse kunsti galeriiks muutunud. Sissepääsu juures asuv Kanlı Kuyu (verine kaev) on kohaselt koht, kus täideti kehalisi karistusi; korruseid jagavad Bitinya ja hellenistlik periood, Rooma ja bütantslik periood ning osmanide periood; kolmandalt korruselt pääseb tornidele nr 9 ja 10. Muuseumi lehel oli see marsruut koostamisel hoone ajutiselt külastajatele suletud; kontrollige, kas see on avatud, veebilehel bursamuze.com; kui see on suletud, vaadake seda väljast ja jätkake. Kultuuriportaali andmetel ehitati värava idaküljel asuv nurgatõstet 1418. aastal sultaan Çelebi Mehmedi poolt ja see on säilinud kahjustusteta; see on üks müüri paremini säilinud osi, seega vaadake seda esmalt. Värava mõlemal küljel on näha endise vangla varemeid. Vikipedias kirjutatakse, et kaitse kõige raskem osa on lõunas, kus on kaks müüri (sisemine ja väline), samas kui põhjas, idas ja läänes on üks müür, mis järgib kõrgeid travertiini nõlvusid. Zindan Kapı alt kõndige ida suunas, Pınarbaşı pargisse; Kultuuriportaal nimetab siinses Fetih Kapı väravas endist pidulikku ja turu piirkonda; värav on nüüd pidulikuks otstarbeks kohandatud ja võõrustab igal aastal vallutuspäeva üritusi. Vikipedias mainitakse, et samal väraval on 1,15 meetri laiune metallvärav ja seda nimetatakse ka Su Kapı (vee värav), kuna sinna kogunevad Uludağist voolava vee. Järgmine värav on Yer Kapı. See asub Üftade mošee lähedal, Kavaklı Caddesi lõpus, mis kannab endast hellenistliku linnaplaani jäljed. Värava pare Linna idaotsas asuv Saltanat värav, mida tuntakse ka Hisar väravana, on kultuuriportaali andmetel Bursa peamine linnavärav juba osmanide ajast enne. See avas vaate siid- ja vürtsiteedele. 1855. aasta maavärin kahjustas osaliselt müüre ja väravaid. Vikipedias kirjutatakse, et 1904. aastal lammutas tolleaegne kuberner Saltanat värava ja 2000. aastatel taastati see arhitekt İbrahim Yılmazi restaureerimisprojektide põhjal. Restaureerimisel säilitati olemasolevad kivid ja eemaldati taimede juured. Müüri ja uue konstruktsiooni ühinemiskoht on nähtav kaare kohal. Kultuuriportaali andmetel heaksustas kaitsekomisjon 2005. aasta alguses müüri esimese 500 meetri restaureerimise ja Saltanat värava projekti. Vikipedias lisatakse, et Osmangazi ja suurlinna omavalitsused on sellega tegelenud alates 2004. aastast. Osmangazi tänaval asuva põhjamüüri kohal asub Surüstü Konağı, mis on endine vaatetorn. Osmangazi omavalitsus restaureeris selle 2008. ja 2011. aasta vahel, pärast selle omandusse võtmist 20. sajandi teisel poolel. Hoonest avaneb vaade tasandikule, mis selgitab, miks Hisar oli nii pikka aega kaitsepositsioon. Väravate piltide tegemiseks valige ajad, mil pinnad ei ole varjus; Pınarbaşı pool on parem hommikul, samas kui ida pool asuv Saltanat värav on parem pärastlõunal. Saltanat väravast on Tophane pargini vaid mõne minuti jalutuskäigu kaugusel ja see marsruut viib sinna. Allikad: Kultuuriportaal, Bursa müürid; Bursa muuseumid, Zindan värav; Vikipedia, Bursa kindlus.

Saltanat Kapist kõndige Hisari kirdeolemmik küljele; Tophane park asub tasandiku poole suunatud nõlva peal, seal, kus varem asus vana Meydan-ı Osmaniye. TDV Islam Ensüklopeedia Bursa artikli kohaselt on see koht, kus Orhan Gazi asutas oma palee, mis oli suunatud tasandiku poole, ja tänapäeval tuntakse selle koha nimeks Tophane. Sama artikli kohaselt muutis Orhan Gazi kindluses asuva kloostri mošee ja siin ehitati mošeest rääkiv kiri, mis dateerub aastateks 1337-1338. Parki keskel asub kellatorn, mis on vastavalt Wikipediale 33 meetri kõrgune, 4,65 meetri lai ja kuuekorruseline. Abdülazizi valitsusajal ehitatud esimene torn hävitati enne 1900. aastat, kuid selle täpse kuupäeva ei teata. Praeguse torni ehitus algas 2. augustil 1904 ja see valmis 31. augustil 1905; seda avas kuberner Reşit Mümtaz Paşa II. Abdülhamidi troonile tõusu 29. aastapäeva tähistava ürituse raames. Artiklis on märgitud, et ehitusaasta on 1906, kuid tekstis on mainitud 1905. Me võtame aluseks teksti. Ülemisel korrusel on neli kellakett, mille läbimõõt on 90 sentimeetrit, ja lõunapoolse ukse juurest viib 89 astme pikkune puidust trepp üles. Kellad on tänapäeval elektronilised. Torni kõrguse tõttu kasutati seda tulevaatlustornina ja kohalik omavalitsus jätkab seda kasutust. Sissepääs ei pruugi alati olla võimalik; täispikka fotot saate teha pargi vastaselt küljel. Torni makett on eksponeeritud 2012. aastal Safranbolus avatud kellatornide pargis. Paradi ääres asuv vaateplatvorm avaneb Bursa tasandikule ja linna põhjaosale; sealt näete, miks Hisar on just sellele kaljule rajatud. Kuna tasandik jääb põhja, on päike kogu päeva teie selja taga ja vaatepildid on kõige paremad iga tunni tagant, eriti vara hommikul, kui õhk on selgem. Torni taga asuvad Osman Gazi ja Orhan Gazi hauad; Kultuuriportaali andmetel sai Bizantide ajast pärinev ümmarguse põhikujuga hoone kahjustusi 1801. aasta tulekahjus, 1855. aasta maavärinas hävisid mõlemad hauad täielikult ja need taastati 1863. aastal sultan Abdülazizi poolt. Osman Gazi kaheksa küljega, lõigatud lubjakivist ja seitsme aknaga haud on see 1863. aastal ehitatud hoone; selle interjöör on kaunistatud baroki mõjutustega maalidega. Kui soovite haudadesse minna, olge vaikne, Kui te jalutada ei soovi, siis võite bussiga sõita Atatürkı tänavalt Yeşil linnaossa, nagu Kultuuriportaal on kirjeldanud. BursaRay'i Şehreküstü jaam asub samuti Hisari lähedal. Ulu Cami mošee ja karavansarajad ei asu selle marsruudi peal; neist räägitakse esimese pealinna ja turu marsruudil. Praegu võite neist lihtsalt mööduda ja jätkata teekonda. Allikad: Vikipeedia, Tophane kellatorn (Bursa); TDV islami entsüklopeedia, Bursa; Kultuuriportaal, Osman Gazi mausoleum.

Yeşil küllasesse asuv muuseumi leiate moskee kõrval asuvast madrasest, aadressil Yeşil Caddesi Zehrimar Camii Sokak. Kultuuri- ja turismiministeeriumi andmetel muuseum pole suletud ühelgi päeval; piletihindade ja avamisajad leiate veebilehelt muze.gov.tr. Müzekart on kehtiv. Hoone on Yeşil küllase madras, tuntud ka nimede Sultaniye Madrasena, ja see on varaseim näide osmanide madrasest. Ministeeriumi andmetel dateeritakse külluse ajavahemikuks 1414–1424 ja arhitektiks on Hacı İvaz Paşa. TDV (Türk Diyanet Vakfı) islami entsüklopeedia kohaselt alustati moskee ehitustöid 1414. aastal ja see valmis detsembris 1419. Ehitise kohta käiv kiri nimetab Hacı İvaz Pašat arhitektina, kes selle projekteeris. Çelebi Mehmedi küllus andis pärast Timuriga seotud hävinguid uue elu Bursa linnale, nagu Kultuuriportaal kirjutab. Hacı İvaz Paša nimi on juba esimesest kohast tuttav: ta oli minister, kes kaitses ja taastis müüre, ning siin on ta külluse eestkoste all ja peaarhitekt. TDV-i andmetel sunniti teda 1424. aastal Bursa linna, kus tema silmad välja lõigati, ja ta suri 1428. aastal katkupahanduse ajal. Siseneda saab põhjaküljel asuva ristvõlvitud varjualusega sissekäiku kaudu. Kultuuriportaali järgi on planeering ristkülikukujuline, kusjuures ainult peamine varjualus ulatub väljapoole. Ristkülikukujulise õue kolm külge on ümbritsetud kuppelkattega ja võlvkattega galeriidega; kivist ja tellistest galeriide teravad kaared toetuvad taaskasutatud sütetele ja kapiteelidele. Galerii taga asuvad kolmteist kambrit, üks õpetajate tuba ja sissekäigu varjualus. TDV kirjeldab planeeringut kolme varjualusega ning märgib, et hoone ei olnud kunagi täielikult valmis; Kultuuriportaali andmetel alustati kahekorruselise hoone ehitamist, kuid Çelebi Mehmedi surma tõttu ülemist korrust ei valminud. Õue keskel võite mõtiskleda puuduva ülemise korruse üle; hoone jäi pooleli suruhaiguse uudise tõttu. Ministeeriumi andmetel sarnaneb planeering anatoolia seldžukkide avatõestega madrasetega, kasutatud materjalid on purustatud kivid, saagitud kivid ja tellised. Bursa esimene muuseum asutati 1902. aastal kooliaias, kus koguti etnoloogilisi ja arheoloogilisi leidusid; see avati ametlikult 1904. aastal kui Müze-i Hümayuni filiaal, mida juhtis Osman Hamdi Mošee ja mausoleum ei ole selle marsruudi peatuskohad; need on üksikasjalikult kirjeldatud esimese pealinna marsruudil. Kui aga ukse alt välja astute, on teid vastu vaatamas Yeşil mausoleumi kaunilt kaunistatud fassaad. TDV- (Türk Dil Kurumu) andmetel on imareti köögiruumid hiljuti renoveeritud ja neid kasutatakse nüüd kohvikuna, mis on hea võimalus lühikese puhata enne järsu tõusu alustamist. Viimasele peatuskohale jõudmiseks tuleb tõusta järsakule: Hünkar palee asub Yeşil'i edelas, Uludaği jalamil asuvas Temenyeris, ja sinna jõudmiseks tuleb tõusta veidi üle kilomeetri. Bursa muuseumide osakonna andmetel sõidab 37. buss Atatürk Caddesi kaudu paleeni, mis on mugav neile, kes ei soovi tõelda. Palee on esmaspäeviti suletud; kui te marsruudi esmaspäeval läbite, jätke see peatus teiseks päevaks. Allikad: Kultuuri- ja turismiministeerium, Bursa Türki-islami pärandmuuseum; Kultuuriportaal, Yeşil madrasa; TDV islami entsüklopeedia, Yeşilcami kompleks.

Köşk asub end Köşk tänaval, Köşk linnaosas. Sisse pääsemiseks läbige käimiskäik ja vaadake seejärel hoone kolmnurkse otsaga, rittidega fassaadi. Bursa muuseumide osakonna andmetel ehitati loss 1844. aastal Bursa kuberneri Mehmed Salih Paşa poolt sultan Abdülmecidi visiidi jaoks jahimajana ja see valmis umbes 19 päeva jooksul. Kultuuriportaal toob välja ehitamisaasta 1859, samas kui muuseumi enda lehekülg ja Wikipedia toovad esile aasta 1844, mis on kooskõlas sultan Abdülmecidi 29. juunist 2. juulini 1844 kestnud viibimisega. Muuseumi lehekülg kirjeldab seda hoonet kui esimest ja ainukest lääne stiilis ehitatud hoonet Bursas pärast Tanzimat perioodi; algselt kandis see nime Kasr-ı Hümayun. Kultuuriportaal ja Wikipedia kirjeldavad arhitektuuri kui kahekorruselist prantsuse impeeria stiili. Seinad on värvitud ja need on ehitatud puitkonstruktsiooni peale. Hoonel on valvurite ruum ja garaaž. Abdülaziz viibis seal 18. aprillil 1862 ja V. Mehmed Reşad 23. augustil 1909. 1922. aastal võõrustas loss Atatürki ja Vabadussõja kindraleid 12 päeva. Wikipedia teatel kohtusid 16. oktoobril 1922 toimunud esimesel visiidil İsmet İnönü ja Kazım Karabekir ning arutati Lozanni lepinguid. Atatürkk viibis seal veel 1925, 1931 ja 1935. aastal, kui ta külastas Bursat. Muuseumi andmetel võttis ta 1925. aastal selles aias Sabiha Gökçeni endale. Aja jooksul kandis loss nimesid Kasr-ı Milli, Cumhuriyet Köşkü ja Atatürk Köşkü. Wikipedia kohaselt restaureeriti see 1982–1983. aastal. 1995. aastal restaureerisid Milli Saraylar ja Büyükşehir Belediyesi ning 29. mail 2003 avati see kohalikuna. Sees on keelatud fotograafia ja telefonikõned. Palavikuteedest ei tohiks kõrvale kalduda ja esemetele ei tohiks puutuda. Kuna korraga võib sisse pääseda kuni 30 külastajat, võib tipptundidel olla lühike ooteaeg. Aktuaalse külastuskorraga saate teada veebilehelt bursamuze.com. Esimesel korrusel asuvad sissepääse saal, vastuvõtusaal, Atatürki magamistuba, tööruum, Sabiha ja Ülkü magamistoad, puhkeruum ja teenijate ruum. Vastuvõtusaaliga saab ühendust kahekordse ukse kaudu. Seintel ja lakke tehtud maalide on parimad näited 19. sajandi dekoratiivkunstist. Atatürki umbes 28 Kultuuriportaali andmetel avaneb aia vaade Bursa panoraamile ning aias asuva pursiku fassaad on kaetud Kütahya keraamikaga. Aia "Bursa paviljonide" väljapanek tutvustab teisi linna paviljoone. Muuseumi külastuseks on ette nähtud 15–20 minutit, kuid aia, väljapaneku ja vaadetega arvestades on soovitatav võtta 45 minutit. Kui te marsruudi planeerisite nii, et see lõpeb pärastlõunal, siis aia osa, mis avaneb tasandiku suunas, on päev lõpp. Kui te hommikul Hisarist vaatasite tasandikku, siis nüüd näete seda vastupidiselt mäeküljelt. Tagasi sõitmiseks võite kasutada 37. bussiliini, mis viib teid Atatürkile. Sealt pääsete Heykeli ja BursaRay'sse. Allikad: Bursa muuseumid, Hünkar Köşkü muuseum; Kultuuriportaal, Hünkar Köşkü; Vikipeedia, Hünkar Köşkü.