Erzurumi lossist Taşhani linna: Seldžukkide ja Ottomani impeeriumi ajastul olnud Erzurum.

Kaleni jõuavad üles lühikese, kuid järsu tõusu teel, mis algab kohast, kus Cumhuriyet Caddesi ristub Tebrizkapı linnaosaga. Tõusu käigus võtke rahulikult, sest linn asub üsna kõrgel merepinnast ja esimesel ajal võib tekkida hingamisraskus. Eeldame, et olete kontrollinud kalda ametliku veebilehe kaudu, kas muuseumikaart on kehtiv, kuna see on ministeriumile kuuluv külastuskoht. Pärast väravast läbimist satute siseõue, kus asub tänapäeval säilinud osa kalmist. Erzurumi müürid ümbritsesid kunagi linna kolmes kihis, kuid välismüüridest on alles vaid mõned seinajupid ja väravate nimed. Nimed "Tebriz Kapısı", "Erzincan Kapısı" ja "Gürcü Kapısı" on säilinud linnaosade nimedena; teekonna viimasele peatusele jõudes suundute Gürcü Kapısı suunas. Allikad väidavad, et siseõu on ehitatud Bütsantsi ajastul; Kultuuriportaal toob välja aasta 415 ja keiser Theodosiuse, samas kui ingliskeelne Wikipedia toob välja aasta 422. Õues käige esmalt müüri sees olevatel aladel ja loendage tornid; kohalik giid väidab, et siseõus on kaheksa torni. Leidke õue sees vana, tellistest ehitatud saunajaamade varemed. Kalmist on alates aastast 2000 regulaarselt kaevamisi tehtud, mille käigus on leitud erinevaid objekte, keraamika ja väikeseid leidusid. Järgige kaevamisalade ümber olevatel piiridel olevate märkide järgi ja ärge lähedale avatud aukudele. Seejärel suunduge õue edela nurga juures asuva Tepsi Minareeni. See torn, kohaliku giidi andmetel, ehitati 1124–1132 vahel Saltuklu dünastia ajal ning oli nii vahetorn kui ka kalmist mooseti torn. Pange tähele, et selle kivialusele ehitatud korpuse on tehtud tellistest ning selle ülaosas on kirjalisi elemente. Täpne aeg, millal sellele lisati kell, ei ole teada, kuid Wikipedia väidab, et see oli enne 1843. aastat; sellele lisatud kellade tõttu sai sellest kellatorn. Kohalik giid väidab, et torni tippu saab tõusta puidust treppide abil; küsige sissepääsu juures olevatelt töötajatelt, kas see on sel päeval avatud. Vahetult selle idas asub väike, koonusekujulise katusega mooseti, mida peetakse üheks vanimaks türgi ehitiseks Erzurumis. Ärge unustage, et kalmist lõunaküljel on ka kaarjas, inskriptsioonidega purskkaev. Vaadake linnale ülakorrast, kust on võimalik linnale vaadata; lõunas näete Palandökeni nõlvu ja allpool medresseide minarete. Pildist Allikas: Kultuuriportaal, Erzurumi kindlus; Türgi muuseumid, Erzurumi kindlus; Erzurumi maakonna kultuuri- ja turismiamet, turismijuhend; TDV islami entsüklopeedia, Erzurum; Vikipeedia, Tepsi minaret.

Medresse juurde pääsete, lähenedes sellele kindluse kirdenõue poolt, Tebrizkapı linnaosast. Enne sissepääsemist astuge vastasküljele ja vaadake hoone põhjakülge tervikuna. Hoonele nime andvad kaks minaretti tõusevad kaaravõlviku mõlemal küljel; Kultuuriportaali andmetel on mõlema kõrgus kakskümmend kuus meetrit. Vaadake lähedalt minaretide tellistest konstruktsioonidele paigaldatud läikivate, türkiissiniste detailide ja platvormide kaunistusi. Seejärel suunake oma pilk kaaravõlviku külgedele. Lääneküljel asuval pannoo on kujutatud kahepealist kotkast, suu lahti tõmmatud kahte madu ja lehtedest koosnevat elupuud. Idaküljel asuval sümmeetrilisel pannool ei ole lehtede ega kotkaste kujutisi; proovige ise seda erinevust märgata. Kohalik turismijuhend rõhutab, et mõlemad pooled on erinevad, üks on lihtsam ja teine palju keerukam. Kaunistustes on kõige sagedamini kasutatud palmile- ja rumimotiive; nende omavahelise seose uurimine on lihtsaim viis Seljukide kivitöötlust mõista. Medresse ehitamise täpne aeg ei ole teada, kuna sellel puudub mälestustahvel. Kultuuriportaal ja TDV islami entsüklopeedia toovad tavaliselt esile 13. sajandi lõpu, samas kui Vikipeedia mainib aastat 1253, mis näitab allikate erinevust. Medresse nime "Hatuniye" pärineb arusaamast, et see võis olla ehitatud Seljukide sultani tütre Hundi Hatuni või Ilkhanide dünastia valitseja Padişah Hatuni poolt. Kaaravõlviku läbimine viib teid avatud siseõue, mis on neljast suunast ümbritsetud arkatuuridega. Hoone on kahekorruseline ja nelja ivaga, ning kuulub ühe olulisema avatud siseõuega medressete hulka. Pange tähele, et enamiku arkatuuride sambad on silindrikujulised, kuid mõned neist on kaheksa küljega. Siseõue mõlemal küljel asuvad õpilaste ja õpetajate toad; alumisel korrusel on üheksateist ja ülemisel korrusel kaheksateist tuba. Vikipeedia kohaselt on ülemine korrus jagatud neljaks erinevaks osaks ja ühelt osalt teisele liikumiseks tuleb alumisele korrussele minna. Sissepääsu läänes asuv ruum on olnud ajalooliselt kasutusel palvetamiseks. Siseõue lõunas asub kaheteistekandiline kummbet, mis on ühendatud peamise ivaga; väljast on see kaetud kupliga ja seest kaetud kupliga, ning Kultuuriportaali kohaselt on see Anatoolia suurim oma ajastu esindaja. Hoone taastati osmanide ajal IV. Muradi poolt

Kui te kõndite Cumhuriyet Caddesi pidi lääne suunas, näete kaugelt Yakutiye madrasse ainukese minareti. Peatuge hetkeks madrasse ees asuval suurel platsil ja vaadake seda hoonet tervikuna. Inskriptsiooni kohaselt ehitati madras 1310. aastal Ilkhanidide valitsemisajal, sultaan Olcaytu ajal, ja see oli pühendatud Gazan Hanile ja Bolugan Hatunile, ning selle ehitas Hoca Cemaleddin Yakuti. Kultuuriportaal nimetab seda Anatoolia suurima siseõuega madrase. Võrrelge seda hoonet just nähtud avatud õuega kahekordse minaretiga madrasega – see on selle marsruudi peamine väärtus. Lähedage kõigepealt fassaadist väljaulatuvatele kaunistatud väravatele. Väravate külgedel olevates niššides otsige läbi aukudega kaunistatud sfäärist väljuvaid palmilehti, kahte gepardit ja ühte kotkast. Allikad tõlgendavad seda kompositsiooni elupuuna ja märkavad, et see ühendab Kesk-Aasia türklaste sümboleid. Kaunistatud kaarsilla väravate kõik pinnad on reljeefidega kaunistatud, seega võtke aega, et detaile näha. Seejärel vaadake nurgapealset minaretti. Minareti korpuses on geomeetrilisi mustreid, mis on valmistatud emailitud ja emaileerimata tellistest; Vikipedias öeldakse, et need emailitud osad on türkiissinise ja lillaka värvi. Teise nurgaga seotud massiivse korpusega tornist on alles vaid alus, mis on katsetatud koonilise kupliga; arvatakse, et kas see minaret oli juba ammu hävinud või seda ei ehitatud kunagi. Sisenedes pöörake tähelepanu nelja õuega planeeringule ja õue keskosas asuvale mukarnas-kuplile. Valgust, mis paistab kupli keskosas olevast avast, näidates, kuidas see valgustas siseõuega madraseid. Õue mõlemal küljel on vastamisi kuus tuba, ja iga toa sissepääsu kaunistused on erinevad; allikad väidavad, et need olid määratud tubade klassi ja staatuse järgi. Lõunaosas asuva võlvlae kohal püüa leida marmorist fondiplaati, mis kannab kuue selle madrasele annetatud küla nimesid. Osmani impeeriumi ajal kasutati seda mõnda aega valukojana, ja 19. sajandi lõpust oli see sõjaline laohoone. Vabariigi ajal seda mitu korda renoveeriti; Kultuuriportaal teatab, et üks viimastest renoveerimistest toimus 1990. aastatel. Tänapäeval kasutatakse seda Türgi islami kunstide ja etnograafia muuseumina. Tubades olevates vitriinides otsige agaatkividega kaunistatud käevõrusid, pärlmosaiikidega kaunistatud puidust kirjutusreid ja emailitud vaskkannu komplekti. Kultuuriportaal

Taşhan asub Menderes Caddesi ääres, kindluse põhjalääne nõlval. Sisenede hoonesse peamise ukse kaudu, mis on suunatud lääne poole. See fassaad oli 1965. aasta renoveerimisel veidi esile toodud, ja süvende sissekäigu kohal on ruum, mis oli mõeldud karavansarayi juhile. Vaadake ukse kohal olevat tekstilist märgist. Kultuuriportaali kohaselt nimetati seda hoonet sel ajal, kui Erzurum oli piirilinn, "ribatiks", mis tähendab omamoodi esiliini post. Hoone ehitamise aja kohta on erinevaid andmeid: Kultuuriportaal ja ingliskeelne Wikipedia toovad esile aasta 1561, samas kui TDV islami entsüklopeedia pakub ajavahemikku 1544–1561, tuginedes tekstilisel märgisel mainitud Rüstem Paša nimel. Piirkonna turismijuhend märkis, et täpset kuupäeva ei teata, kuna tekstiline märk on kahjustatud. Õue jõudes näete, kuidas kivist varikad moodustavad ristkülikukujulise õue. Varikadest paistavad välja ruumid, mis on kaetud teravate kaartega. Allkorrusel on erinevate allikate kohaselt 31–32 ruumi. Põhja varika keskel on sügav niše, mis takistab vaate avardumist. TDV-i andmetel sai hoone 1960. aastatel põhjaliku renoveerimise, ja selle põhja seina lähedal asuvat osa ehitati uuesti. Ülemisele korrusel pääseb eraldi ukse kaudu, mis asub peamise ukse lõunasuunas. Ülemisel korrusel on koridor, mis ümbritseb hoonet, ja koridori mõlemal küljel on teravate kaartega nišid, mis on suletud ja muudetud kauplusteks. Koridorist saab näha nurkades ja keskel asuvaid kuppele. Teada on, et karavansarays oli algselt ka söögikohti, palvekappe, puhkealasid, kauplusi ja loomade jaoks ruume, kuid osa neist ei ole säilinud. Tänapäeval on hoones Oltu kivi töötoad ja müügikohad. Töötoates saate jälgida, kuidas meistrid töötlevad musta Oltu kivi, et anda sellele vorm ja läige. Paluge meistrilt luba, et saaksite lähedalt vaadata. Kõige sagedamini toodetakse pärleid, sõrmuseid ja kaelakeesid. Oltu kivi, mida tuntakse ka musta merevaiguna, kaevandatakse Oltu piirkonna väikestest kaevandustest, mis asuvad piirkonna kirdes, ja see on registreeritud kaubamärgina. Kui soovite tükki osta, külastage mõnda töökoja, võrdlege tööd ja küsige müüjalt, kas tegemist on tõepoolest Oltu kiviga. Õue ümbritsevad varikad pakuvad kait