Erzurum Kalesi

Erzurumi kindlus asub linna ajaloolise keskuse kohal asuva künni tipus ja seda peetakse linna vanimaks ehitusobjektiks. Kultuuriportaali andmetel ulatub kindluse ajalugu kuni Urartu impeeriumini, kuid selle täpse ehitusaja kohta täpsed andmed puuduvad. Enamik allikaid väidab, et tänapäeval säilinud sisemine kindlus ehitati aastal 415 Bütsantsi keisri II Theodosiuse poolt. Ingliskeelne Wikipedia toob selle aja esile kui 422. aasta, kuid erinevatest allikatest leitud detailide vaatamata on kõik allikad üksmeelel, et konstruktsioon pärilib 5. sajandist. Linna esimene teadaolev nimi, Theodosiopolis, on TDV islami entsüklopeedia kohaselt seotud selle impeeriumi valitseja nimega. Algselt oli kindlus kahekordne kaitsekompleks. Sisemine kindlus oli garnisoni peamine osa, samas kui väline kindlus ümbritses elanike tänavaid, tänavaid ja kvartaleid. TDV islami entsüklopeedia kirjutab, et linn oli kunagi kolmekordsete müüridega kaitstud, kuid tänapäeval on säilinud vaid sisemine kindlus ja mõned välistest müüridest. Kuigi välistest müüridest on väravad hävinud, on nende nimed säilinud ja neid kasutatakse tänapäeval kvartalide ja tänavate nimedena: Tebrizi värav, Erzincani värav, Gruusia värav, Istanbuli värav ja Uued väravad. Samas entsüklopeedias kirjutatakse, et linna keskust ümbritsev teejuhtimisüsteem järgib nende vanade väravate jälgi. Entsüklopeedia toob ka välja, et 15. sajandi alguses külastas Hispaania saadik Clavijo, kes teel Timur'i paleesse peatudes kirjeldas Erzurumit kui linn, mis on ümbritsetud tornidega müüridest ja millel on sisemine kindlus. Linna oluline arenguaeg algas sultaan Suleimani Iraani sõjaretkede ajal. Kohaliku kultuuri- ja turismiministeeriumi juhendi kohaselt on sisemises kindluses kaheksa torni. Selle hoovis asuvad vana tellistest ehitatud saun ja ruumid. TDV islami entsüklopeedia märgib, et sisemises kindluses asusid osmanide ajal paša palee, kohus ja vangla. Ingliskeelne Wikipedia teatab, et kindlust kasutasid osmanide ajal janitšarid. Kindlust on taastatud mitu korda Saltuklid, Seljukid ja osmanid, viimased suuremad taastustööd toimusid 16. sajandil sultaan Suleimani ajal ja 19. sajandil keiser II Mahmudi ajal. Turismijuhendis märgiti, et 19. sajandi keskpaigas kasutati hävinud osade kivid linna lähedal asuvate kindlustuste ehitamisel. Kindluse silmapaistvaim osa on Tepsi minaret, mis asub hoovi ed Ministeeriumi muuseumi veebilehe andmetel on väljakaevamiste käigus päevavalgusse toodud mitmesuguseid objekte, keraamikafragmente ja väikeseid esemete kogusid. Lossi lõunaküljel asub ka terava kaarega ja inskriptsioonidega purskkaev. Soovitame külastusel sisse astuda siselinnuse väravast, esmalt õuega tutvuda ja seejärel müüri ääres jalutada, et vaadet linna nautida. Müüritelt on näha kahekümnevõrd minaretidega medresse, Palandökeni nõlvad ja vana linna katused. Eriliselt silmatorkav on pilvisel talupäeval lumega kaetud mägede ja basaltkividega vana hoonete vaheline värvikontrast. Loss asub lähedal kohale, kus kohtuvad Tebrizi värav ja Cumhuriyet tänav, ja sinna saab jõuda jalgsi linna keskusest. Linna eri osadest väljudavad ühistranspordivahendid peatuvad ka selle lähedal. Kahekümnevõrd minaretidega medresse ja kolm kupoli on vaid mõne minutiga jalgsi jõuetav, seega on loss ideaalne koht vana linna uurimise alguseks. Kuna nõlv ja õu on kividega kaetud, võib talvel pinnas libedaks jääda, seega on soovitatav kasutada libisemiskindlaid jalanõusid. Enne külastust kontrollige palun ministeeriumi muuseumi veebilehelt päevade ja külastusaegade kohta uusimat teavet.