Büyükçekmecest Silivrile, Marmara mere läänekaldal.

Alustage järve lõunaotsast, kohast, mis on kõige lähemal merele; see on koht, millele saab jõuda jalutades Büyükçekmece kesklinnast, ja kus järv Marmara merre suubub. Esiteks vaadake veele ja pange tähele selle kuju: Vikipedia kohaselt on see mereväline järv. Karasu jõe madalama osa, mis voolab Çatalca piirkonnast lõunasse, on moodustanud laia lahe, mille suu on hiljem ummistunud kiviklibaga, liivaga ja saviga. Seega on teie ees olev vesi kunagi olnud osa merest. Järve ja mere vahelist piirkonda ületab ajalooline sild; kuna see oli varem teie marsruudi peatumiskoht, piirduge selle hetkel kaugemalt vaatlemisega. Vaadake ka nime päritolu: Vikipedia väidab, et järve nimi on pärit suurtest paatidest, mida kasutati silla ületamiseks, ja mida kohapeal "çekmece" nimetati. Ka Çekmeköy piirkonna ajaloo kohaselt kasutati silla juures olevate alade ületamiseks paate. Nüüd suunake oma pilk järve mereküljele. Siin asub DSİ (Türgi Veeasutuste Ülemine Nõukogu) 1983–1988 vahel ehitatud täidisdamisega pais, mis eraldab järve merest. ISKİ (İstanbul Veeasutused) veeresursside lehe kohaselt käsitati paisi 1989. aastal ja see varustab Istanbulit umbes saja miljoni kuupmeetri veega aastas. Samal lehel märgiti, et valgjavee piirkond on 620 ruutkilomeetrit ja et vesi puhastatakse Büyükçekmece joogivee puhastusjaamas ja seejärel jõuab linna. Seega on see vesi, mida te täna hommikul näete, osa veest, mis jõuab paljude Istanbulis asuvate majade kraanidesse. Vaadake ka paisu ja mere vahelist kitsast ala; Vikipedia kirjutab, et seal asub kergelt soolane järv, veekogud ja niidud. Hommikul on niitude ümbrus kõige elavam, seega võtke kaasa binokkel, kui teil on. Ingliskeelse Vikipedia kohaselt kuulutas BirdLife International järve ümbruse 1989. aastal oluliseks lindude alaks. Samal allikal märgiti, et järve pindala on umbes 28 ruutkilomeetrit, pikkus seitse kilomeetrit ja laius kaks kilomeetrit. Ministeeriumi niitude registri andmetel oli järves varem 30 kalaliiki, aga praegu on jäänud 15 liiki, millest neli on välismaalt pärit. Samas registris rõhutatakse ka, et järve ümbrus on tugeva tööstuse ja elanike surve all. Registris märgiti ka, et järve süvendamise tõttu on niidud hakanud uuesti kasvama alles lindude pesitsusajal. Järve ümbruses rajatakse Istanbul Metropolitan Municipality poolt

Lähedage karavansarajale põhjaküljest, sest sellel on ainult üks sissepääs, mis asub just sellel küljel ja on ümarate kaartega. Esimesena vaadake hoone väliskülge: TDV islami entsüklopeedia kohaselt on see 41 meetri pikkune ja 18,5 meetri lai ristkülikukujuline karavansaraj. Suvekodu ametniku lehekülg annab pikkuseks 48 meetrit; kuna allikad on selles osas erinevad, siis keskenduge pigem sellele, kui pikk hoone tegelikult on, seda jalutades tajudes. Vaadake seinu: kivide vahel on tellistest ribad. Vaadake katust: hoone on kaetud kahest küljest alla käivat katust. Nime "Kurşunlu Han" tähendus tuleneb sellest, et katuse oli kunagi kaetud pliidiga; TDV-i andmetel on see tänapäeval kaetud traditsiooniliste keraamiliste plaatidega. Vastus küsimusele, kes selle ehitas, on allikasest leitud teabes ettevaatlik. Suvekodu ametniku lehekülg väidab, et see ehitati 1566. aastal sultaan Suleymani poolt, kelle arhitekt oli Mimar Sinan. TDV rõhutab, et täpset kuupäeva ei teata, kuid hoone nimi esineb Sinani teoste nimekirjas ja on tõenäoline, et see ehitati Suleymani valitsusajal Sinani poolt. Sama allika kohaselt alustati samal ajal silla ehitamist ja silla juurde ehitati kaheharuline purskkaev; karavansaraj kuulub samasse ajajärku. Nüüd minge lõunaküljele, sest hoone saab valgust ainult sealt. Vaadake alumisel korrusel olevat kaheksa avaga seina ja seejärel ülemise korruse kaheksa akent; akendel on vaheldumisi ümarad ja teravad kaared. Kolmnurkse otsakiviga seinal on keskel terava kaarega aken ja selle kõrval ümarad aknad. Külgseinad on täiesti seinad, neil pole aknaid. Sissepääse küljedel on näha ruume, mis olid kunagi olnud; TDV-i andmetel on vasakul asuv ruum peaaegu täielikult hävinud, aga paremal asuv on heas seisukorras. Artiklis öeldakse, et need ruumid võisid olla külaliste majutus või kõrgeametnike jaoks mõeldud toad. Kui uks on avatud, astuge sisse ja vaadake keskmist tugiseina; algselt puidust olnud kümme toetust on viimase renoveerimise käigus asendatud betoonpostidega. Iga külgseina ääres on kümme ahju ja nende vahel on kaksteist sissepõhja. Seinte ääres on kõrged pinkid, kus reisijad magasid. Kuna hoone asub peateel, mis ühendas Istanbulit läänega, on paljud pealinnasse maanteel sõitnud reisijad seda näinud. Evliya Çelebi oli üks neist, kes peatuvad

Muuseum asub Mimarsinan linnaosas, Çarşı tänaval. Kui te silla ületanud olete ja kitsasse tänavasse sisenete, tunnete hoone kivise fassaadi järgi. Enne sissepääsemist vaadake hoonet, sest see ise ongi üks dokument. Muuseumi ametliku veebilehe kohaselt on see vana kivimaja, mis on näinud vahetusperioodi. Samal lehel kirjutatakse, et Büyükçekmece oli enne 1923. aasta rahvastikuvahetuse aeg koha, kus kreeklased ja türklased elasid koos, ja pärast vahetust asusid sinna türklased. Vikipedias kirjutatakse, et omavalitsus restaureeris selle hoone ja muuseum avati 2011. aasta juulis. Ametliku veebilehe andmetel on hoone pindala 210 ruutmeetrit ja see koosneb kahest eraldiseisvast osast. Vikipedias kirjutatakse, et alumisel korrusel on eksponeeritud maailma kostüümid ja ülemisel korrusel Türgi kostüümid; oma külastusega alustage alumiselt korruselt. Teadmised kollektsiooni päritolust muudavad teie vaatenurka. Riided on kostüümid ja aksessuaarid, mille välismaised rahvatantsurühmad, kes osalesid Büyükçekmeces igal suvel toimunud Rahvusvahelisel Kultuuri- ja Kunstifestivalil, omavalitsusele kingituseks andsid. Vikipedias kirjutatakse, et festival on toimunud alates 2000. aastast ja on alates 2003. aastast Rahvusvahelise Folloori Festivalide ja Rahvakunsti Organisatsioonide Nõukogu (CIOFF) liige. Ühe uudisteallika kohaselt on festival neljal korral pälvinud selle nõukogu parima festivali auhinna. Vaadake vitriinides riiete juures olevate riikide nimesid; Vikipedias kirjutatakse, et kollektsioonis on riideid 44 riigist. Samas allikas loetleb Hispaania, Usbekistani, Malaisia, Tai, Mehhiko, Poola, Venezuela, Etioopia, Argentina, Gruusia ja Indoneesia. Vaadake lähedalt kangaste värve ja mustreid; ametlik veebisait rõhutab, et just see elavus on ekspositsiooni aluseks. Ärge unustage ka traditsiooniliste kostüümide fotode kollektsiooni, mis on riiete kõrval; seal näete, kuidas riideid kantakse. Vikipedias kirjutatakse, et ekspositsioonis on vanim ese üle 100-aastane pulmakleit. Samas allikas märgib, et esemete arv ületab kaht tuhandet ja et esemeid vahetatakse perioodiliselt, nii et järgmisel külastusel võite näha teisi riideid. Ülemisele korrusel jõudes näete Anatoolia traditsioonilisi rahvariideid. Siin on parim viis erinevate piirkondade riideid võrrelda ja seega luua sideme alumisel korrusel eksponeeritud maailma riiete vahel. Ametliku ve Allikas: Maailma Kostüümimuuseumi ametlik veebisait; Vikipeedia, Maailma Kostüümimuuseum; Milliyet, Büyükçekmece kostüümimuuseum.

IETT 300. li bussiliini viib teid Silivri kesklinna. Kalepark asub linna idapooles, merevaatega vanal kindlusalal. Kohaliku omavalitsuse ajaloo järgi asutati Silivri kõrgele, järkale, mis valitses mere kohal. Aja jooksul ümbritseti see kindlustega. Samas tekstis kirjutatakse, et linn asub 56 meetrini ulataval kaljul, kolme külge ümbritsevad müürid ja neljandat külge kaitseb kõrge kaldapealne. Vikipedias kirjutatakse, et park asub 47 meetri kõrgusel asuval kaljulahtel; mõõtmised võivad pärineda erinevatest kohtadest. Enne parki sisenemist vaadake müüri, mis asub ukse kõrval, sest seal on parim ülevaade kindlusest. Vikipedias öeldakse, et kindluse ajalugu ulatub 3. sajandini, kuid enamik säilinud osi pärinevad 9. ja 12. sajandist. Kohaliku omavalitsuse andmetel ehitati kindlus keiser Arkadiuse poolt, et au anda tema abikaasale Evdoksiale, ja linna nimi muudeti Evdoksia poliseks. Ingliskeelne Wikipedia kinnitab, et see piirkond kandis mõnda aega ka nime Selymbria. Veneetsia Wikipedia kirjutab, et 9. sajandi alguses ehitas keiser Mihhail III kaljule kindluse, mille varemed on tänapäeval nähtavad. Erinevad allikad kirjeldavad erinevaid perioode, seega on tõenäoline, et müüre on mitu korda renoveeritud. Kohaliku omavalitsuse andmetel taastati Silivri müüre 1509. aastal, keiser Bayezidi valitsusajal. Silivri omavalitsus avas renoveeritud pargi 30. augustil 2020. Suunduge pargis asuvasse välihõljule, kus on väljas umbes 150 kiviobjekti, mis pärinevad Rooma, Bütsantsi ja Ottomani ajastust. Ühe uudisteallika kohaselt paigaldas Istanbul Arheoloogiamuuseumi direktorate need esemed. Vaadake sarkofagide kujundusi ja kaunistusi ning seejärel lugege iga eseme kõrval olevat selgitust. Samade sammastfragmentide ja pealiste võrdlemine annab aimu sellest, kuidas linn erinevatel sajanditel ümber ehitati. Üks uudisteallikas tsiteeris külastajaid, kes rääkisid, et varem olid esemed hajusalt üle kogu pargi, kuid nüüd on need korraldatud selgitustega väljapanekuks. Seejärel suunduge kaldapealse ääres asuvale jalutusrajale. Ühe uudisteallika kohaselt on pargis vaatetornid, amfiteater, jalutusrajad ja puhkealad. Sealt avaneb vaade Marmara merele ja läänes asuvale lahele. Kohaliku omavalitsuse andmetel oli see laht varem sobiv sadama ehitam

Danamandıra looduskaitseala asub Silivri põhjaosas, Danamandıra küla lähedal. Kui te rannast eemaldneksite ja põldude vahelt metsa sisse astute, tunnete, kuidas päev teine pool algab. Siia jõudmine avaliku transpordiga on keeruline, seega planeerige sõidu viimase peatuseni. Vikipedias on kirjutatud, et parki sisenemisel võetakse sõidukitele tasu; täpse info saamiseks võtke ühendust haldava asutusega. Teada, et ala on looduskaitsealaks, annab teie külastusele tähendust. Vikipedias kirjutatud, et see metsala, kus asuvad järved, registreeriti 2006. aastal looduskaitseks. Põllumajandus- ja metsandusministeeriumi looduskaitsealade nimekirjas on märgitud, et ala kuulutati looduskaitsealaks 16. detsembril 2015. Nimekirjas on park kantud 1. piirkonna juhataja alluvuses. Vikipedias on kirjutatud, et sel ajal oli see ala, kus asuvad kolm järve, mis on ümbritsetud rodetaimestikuga, looduskaitseala. Parkil on huvitav halduskorraldus: naaberpiirkonna Esenyurti omavalitsus rentis ala 49 aastaks, et pakkuda puhkeala piirkonnas elavatele inimestele. Sama allika kohaselt avati park samal aastal mai keskel. Haldava asutuse veebilehel on kirjutatud, et pargis on järvevaatega matkarajad ja jalgrattarajad ning piknikualad. Pärast sisenemist kõndige esimese järveni ja jälgage rodetaimestikuga ümbritsetud kaldat. Käige vee ääres aeglaselt; rodetaimestik on lindude peidukoht ja kui te vaikselt olete, näete te rohkem liikumist. Veetke suurem osa kahest tunnist matkaradadel ja puhake metsas olevates varjulistes kohtades, liikudes järvest järvele. Pange tähele erinevust väikeste järvede vahel selles metsas ja merevaatega järvevahel, mida nägite hommikul Büyükçekmes: üks on lai laguun, mis on muutunud joogivee reservuaariks, teised on vaiksed järved metsa südames. See võrdlus näitab, kui erinevad on ranniku ja sisemaa Traakia maastikud. Haldava asutuse veebilehel rõhutatakse, et park on säilitanud oma loodusliku ilme ja on korraldatud loodusliku elukeskkonna kaitse eesmärgil. Seepärast ärge astuge matkaradadelt välja ja ärge korjake taimi. Samal lehel on selgelt märgitud, et pargis telkimine on keelatud; külastage seda päevaseks ja lahkuge enne pimeduse saabumist. Kui te piknikule lähete, kasutage ainult määratud alasid ja järgige tulekahju kohta kehtivaid reegleid. Võtke oma prügi kaasa, sest järvede kaldad võivad kergesti sa