
Päev Bileicis: teekond Vezirhanist Harmankayasse.
Logi sisse, et meeldida ja hinnata
See marsruut ühendab Bilecigi ajalugu ja loodust neljas kohas ühe päevaga. Reisi alguseks on Vezirhani linnakeses asuv Köprülü Mehmed Paşa karavansaray. See on ideaalne koht, et mõista Bilecigi teekultuuri, kuna see oli oluline peatuskoht teedel, mis ulatuvad Bursast ja İznikist Eskişehri ja Anatoolia sisemusse. Karavansaray on 17. sajandi keskpaigas ehitatud ja pärandite andmetel valmis aastatel 1655–1665. Praegune kasutus ja sissepääsu võimalused pole täpselt teada, seega on see koht kõige parem vaadata väljastpoolt; enne külastust tuleks nõu pidada kohaliku omavalitsuse ja väärikate fondidega. Teine peatus on Belekoma, mis hõlmab Bilecigi kindlust ja selle ümbrust. Ametlikud allikad väidavad, et linn kandis seda nime juba Bütsantsi ajastul ja asustus arenes kindluse ümber, mis asub Hamsu ja Tabakhane ojade vahelisel kaljumisel. Kuna kindluse praeguse seisundi ja ligipääsu kohta ametlikku teavet pole, on see peatus pühendatud linna tuuma uurimisele ajaloolise ja geograafilise vaatenurga alt. Samuti on Bilecigi kellatorn linna keskel asuv ajalooline koht, mis jääb silma. Kolmas peatus on Söğüt Ertuğrul Gazi muuseum. See puidust hoone, mis on ehitatud 1900. aasta alguses, pakub alates 2001. aastast näitusi, mis hõlmavad nii nomaadide kultuurist rääkivaid esemeid, vaipu ja tekste kuni lipudest ja müntideni. Söğüt'i ajaloolist tähendust käsitletakse lühidalt ja neutraalselt; peamine tähelepanu on muuseumi eksponaatidel. Viimane peatus on Harmankaya kanjoni looduskaitseala. See kitsas ja sügav kanjon, mis asub Yenipazari ja Inhisari vahel, pakub võimalusi matkamiseks ja vaadet nautimiseks. Kanjoni pikkus, kõrgus ja avamise aasta võivad allikatest erineda, seega on mõõtmed ligikaudsed. Kanjoningu ja matkamise tegevuste jaoks on vaja kinnitust vastavast ametiasutusest ja uusimatest teadetest. Marsruut on planeeritud nii, et alustatakse linna keskusest ja jätkatakse maakondadesse. Kuna päev jaguneb kahe maakonna vahel, on hea alustada varakult. Iga peatuskoha jaoks on antud ligikaudne aeg, mis võib sõltuvalt transporditingimustest muutuda. Peatuskohtade vahelised vahemaad ja ajad ei ole ametlikes allikates esitatud, seega neid ei ole märgitud. Avamisajad ja sissepääsuhinnad on kirjutatud numbritega; kontrollige neid vastavatelt ametlikelt veebilehtedelt. Mugavad kingad, vesi ja päevavalgus on selle marsruudi Allikad:
- Bileciki maakonna kultuuri- ja turismiministeerium, Köprülü Mehmet Paşa karavansarai: https://bilecik.ktb.gov.tr/TR-69108/koprulu-mehmet-pasa-kervansarayi.html
- TDV islami entsüklopeedia, Vezirhan kompleks: https://islamansiklopedisi.org.tr/vezirhan-kulliyesi
- Taimede ja metsanduse ministeeriumi Bileciki maakonna osakond, Bileciki ajalugu: https://bilecik.tarimorman.gov.tr/Sayfalar/Detay.aspx?SayfaId=33
- Kultuuriportaal, Söğüt Ertuğrul Gazi muuseum: https://www.kulturportali.gov.tr/turkiye/bilecik/gezilecekyer/sogut-ertugrulgaz-muzes
- Kultuuriportaal, Harmankaya kanjon: https://www.kulturportali.gov.tr/turkiye/bilecik/gezilecekyer/harmankaya-kanyonu
Marsruudi peatused

Köprülü Mehmed Paşa karavansarai (Vezirhan).
Vezirhan on Bileciku maakonna keskuse küljele jääv asula ja marsruudi esimene peatuskoht. Siin asuv ajalooline hoone, mis kannab asula nime, on Köprülü Mehmed Paşa karavansarai. Praeguse kasutuse ja sisekülje kohta ei ole täpset teavet; külastusest enne võtke kindlasti ühendust Bileciku kultuuri- ja turismiametiga ja asutustega, et teada saada, kas külastamine on võimalik. Seetõttu keskendusime selle peatuse puhul hoone välisvaate ja ümbruse uurimisele. TDV (Türk Diyanet Vakfı) islami entsüklopeedia kirjeldab seda 17. sajandi keskpaigas ehitatud peatushotellina. Kirjutatakse, et karavansaraai ehitas suurminister Köprülü Mehmed Paşa; maakonnaamet rõhutab, et hoone on registreeritud Köprülü Mehmed Paşa väärikuse nime all. Ehitamise aasta kohta on allikatest erinevat teavet, mis viitab perioodile vahemikus 1655–1665. Kuna ehitamise aega näitavat kirjutust ei leita, jääb see küsimus ebaselge. Karavansaraai koosnes hoonest, saunast ja mošee. Saun on säilinud, kuid mošee on osa hoonest. Kirjutatakse, et pärast karavansaraai ehitamist sai piirkond nimeks Vezirhan. Karavansarai asub umbes ida-lääne suunas kulgeva peateel, mis näitab selgelt selle asukoha funktsiooni tee ääres. Selle mõõtmed on umbes 101,5 x 27,2 meetrit; maakonnaameti andmetel asub hoone 3008 ruutmeetri suurusel alal. Plaan on ristkülikukujuline, sümmeetriline ja jagatud kolme ossa; keskosa erineb veidi külgedelt. Pikk fassaad, mis on suunatud teele, on kaunistatud võrdsete vahedega sambad, mis annavad hoonele kindlusvälist. Seepärast on soovitatav kõigepealt fassaadi ääres kõndida ja sambate rütmi jälgida. Fassaadi keskel asuvad kaks sambat, mille vahel on tellistest kaarega kolm avangut, mis viivad keskossa. TDV-i andmetel on keskosa seinte alumine osa ja fassaad kaunistatud alternatiivse mustriga, kus on üks rida kivist ja kolm rida tellist; teised seinad on ehitatud lahtistest kividest. Valgustuse mõju all olevate kivide ja telliste väljanägemise pildistamiseks võib olla sobiv külastada pärastlõunal. Allikates kirjeldatud sisemusel olid seintele paigaldatud küttekolded ja nende kohale avati väiksed ventilatsioonikohad. Külgedel asuvad platvormid olid maapinnast kõrgemal, keskosas oli ruum vankritele ja hobustele ning külgedel oli koht reisijatele. Katuseks oli puitkatus, mis oli kaldega mõlemalt poolt Allikas: Bileciki maakonna kultuuri- ja turismiamet, TDV islami entsüklopeedia, Tervise- ja keskkonnaministeeriumi Bileciki maakonna osakond.

Belekoma (Bileciki kindlus)
Belekoma on Bileciku linna keskuse ajalooline südamik, mis hõlmab kindlust ja selle ümbrust. See peatusekoht on pigem ajaloo ja geograafia uurimiskoht kui säilinud varemete vaatamispaik. Ametlikes allikates ei ole kirjeldatud varemete seisukorda, ligipääsu või külastustingimusi; seetõttu on enne külastust soovitatav pöörduda kohalikku omavalitsusse või maakonna osakonda. "Hamsu oja matkarada" on mainitud ainult ühes kaardil, ja selle pikkuse ja kestuse kohta ei ole teavet. Maaelu- ja metsandusministeeriumi Bileciku osakonna andmetel kandis linn Bizantide ajal nime Belekoma. Linn asutati praeguse Bileciku idapoolses osas, kahe oja – Hamsu ja Tabakhane – vahel asuva kaljupealse kindluse ümbruses. Sama allika kohaselt oli Bilecik Bizantide ajal üks maakondi. Kui Rooma impeerium 395. aastal jagunes, jäi Bitynia piirkond ja Bilecik Ida-Rooma piiride sisse. Sama allika järgi vahetus linn, mis asus kindluse ümbruses, mitu korda Bizantide, Umajjadide ja Abbassiidide vahel. Abbassiidide kalifi Harun al-Rashidi ajal, 797. aastal, väidetakse, et piirkond vallutati. Piirkonna vanimad teada olevad nimed on Agrilion ja Agrillum. Allikas märgib, et esimesed asulad ulatuvad tagasi umbes 3000. aastal eKr ja sel ajal kaevandati Bilecikust tina pronksi valmistamiseks. Antikajastule omistatud teadmised Bileciku kohta on vähesed; linna elu on kirjeldatud Bitynia piirkonna üldises ajaloos. Osmani allikate kohaselt vallutas Osman Bey 1299. aastal Belekoma kindluse. Allika kohaselt arenes linn aja jooksul praegusesse asukohta. Samal leheküljel öeldakse, et linna asukoha ebasobivus kiirele arengule takistas. Seetõttu on parim viis lugu mõista, kui vaadata kahte orgu, mis asuvad kindluse lähedal, ja märgata nende vahelist kõrgust. Kui pääsete kohale, pildistage kindlust ja orge laia vaatenurgaga; hommikul ja pärastlõunal paistab valgus kivipinnale paremini. Kuna maapind on tundmatu, kandke mugavaid ja stabiilseid jalanõusid ning võtke kaasa vett. Järgige kohapeal olevate märgistuste järgi, ärge ronige varemetele ega võtke kaasa kive või fragmente. Kui kohale ei pääse, veedke see aeg jalutades linna keskuses. Bileciku kellatorn asub samas piirkonnas ja on veel üks ajalooline hoone, mida saate mööda teel näha. Linna praegusest keskpunktist kindluse suunas vaadates ja mõeldes, kuidas kaks orgu linnakese tekitasid, on

Söğüt Erenoglu Gazi muuseum.
Söğüt on kolmanda kolmapunkt, ja muuseum asub Söğüdi keskuses. Avatud kellaaegade ja sissepääsuhindade kohta vaadake veebilehte muze.gov.tr. Kultuuriportaali andmetel ehitati hoone 1900. aasta alguses linnapea Memiş Aga poolt, kuigi täpset ehituskuupäeva ei teata. Hoone on silmapaistev oma puidutöödega, seega vaadake kõigepealt väljast fassaadi. Peamajas on kaks ümarate kaartega ukset, mis asuvad kõrval. Lateraalsetel seinadel on vertikaalsed, ristkülikukujulised aknad, mille kohal on kolmnurkse kujuga dekoratiivelemendid. Katuse on kaetud traditsiooniliste keraamiliste katetega. Hoone on taastatud vana türgi stiilis ja avati muuseumina aastal 2001. Pildistades pöörake tähelepanu uste kaartele ja katuseharjale. Muuseumis on eksponeeritud Söğüt ja selle ümbruses elavate jürükide etnograafilised esemed ja tarbeesemed. Näitusel on ka lipu. Samuti on esindatud vanu rõivaid ja aksessuaare. Vaadake lähedalt käsitsi kootud kilimeid ja vaipu, et märgata nende värve, tekstuure ja kudumise tihedust. Relvad on eksponeeritud eraldi. Mõõte- ja kaalumisvahendid on huvitavad, kuna need näitavad igapäevaelus kasutatud vahendeid. Samuti on näitusel taskurätte ja rahakotte. Arheoloogilises kollektsioonis on Rooma, Bütsantsi ja Ottomani ajastute münte ning Rooma ajast pärit savinõusid. Võite võrrelda erinevate ajastute münte, et näha, kuidas piirkond on muutunud. Kuna näituse ülesehitus võib ajapikku muutuda, uurige salongid järjest ja lugege sildid. Maaelu ja metsanduse ministeeriumi maakonna osakonna andmetel on Kayide asustamine Söğütis ja selle ümbruses registreeritud 1230. aastatel. See lühike taust tekitab piirkonna ajaloo kohta teadlikkust; muuseumi peamine eesmärk on aga eksponeeritud esemed. Muuseum on maja suurusel, seega võib ühe tunni jooksul enamik külastajaid selle läbi vaadata. Järjendatud teekonna viimaseks peatumiskohaks on sõidukiga suunduda Yenipazari ja Inhisari vahelise Harmankaya suunas.
Allikas: Kultuuriportaal, Söğüt Ertuğrul Gazi muuseum.

Harmankaya kanjoni looduskaitseala.
Harmankaya kanjoni looduskaitseala on marsruudi viimane ja looduslikult kõige huvitavam peatuskoht. Kanion asub Yenipazari ja Inhisari maakondade vahel. Kultuuriportaali andmetel kuulutati see looduskaitsealaks 2012. aastal, kuigi mõnedes allikates on märgitud 2013. aastat. Aadressina on märgitud Yenipazari küljele kuuluva Karahasanlari küla. Kanioni läbimisest huvitatud sportlased alustavad teekonda Yenipazari piirkonnast ja lõppevad Harmanköy küla lähedal. Selle marsruudi eesmärk pole kanjoni läbimine, vaid pargi matkaradadel ja vaateplatvormidel looduse nautimine. Pikkus on umbes 2,5 kilomeetrit, kõrgus ulatub kohaselt kuni 700 meetrini, kuid allikate kohaselt võivad need numbrid erineda. Seega võtke neid numbreid ligikaudsetena. Kanioni iseloomulikud on sügavad lõhed ja kõrged seinad, mis on tekkinud nende lõhede tõttu. Parkis on matkarajad, vaateplatvormid ja piknikualad. Esimesena tasub külastada vaateplatvorme, et kiviseinu ültvist. Alal kasvavad lepp, männikud, kadakad ja tammed. Kanion on metsloomade, nagu metssigad, karud, hundid, rebased, koerakarud, küülikud ja mõned väiksemad imetajad, ning rööv- ja laululindude elupaik. Ärge lähedage loomadele, ärge andke neile toitu ja liikuge vaikselt. Veevoolu kalad on samuti oluline osa kanioni ökosüsteemi. Alal asuvatele kaskadena langevatele veejugade kõrgus on umbes 20 meetrit. Parkis saab tegeleda selliste tegevustega nagu linnuvaatlus, kanjonite uurimine ja mägironimine. Sissepiletihinna ja avamisajad on numbrite kujul märgitud, seega kontrollige uusimat teavet ametlikest allikatest. Need, kes soovivad telkida, külastavad tavaliselt kanjoni väljumiskohal asuvat Harmanköy küla. Kitsas orgis pildistamisel võimaldab laiem nurk näidata seinte kõrgust. Alal võib aastaajast sõltuvalt täielikult erinev vaade olla. Linnuvaatluseks on kõige paremad päeva esimesed tunnid. Võtke oma praht kaasa, ärge kahjustage taimi ega kive. See marsruut lõpeb siin, kus Vezirhanis asuv teeäärne majutuskoht ja see looduslik läbipääs näitavad Bileciki kaht erinevat poolt. Jätke endale piisavalt aega tagasi pöördumiseks enne pimeduse saabumist.
Allikas: Kültür Portalı, Harmankaya Kanyonu.
Kommentaarid
Laadimine...
