Liigu põhisisu juurde
Radar Türkiye
Avasta üritusi rakenduses
Ava
Radar Türkiye
Päev Bileicis: teekond Vezirhanist Harmankayasse.
Kultuuriline4 Peatus

Päev Bileicis: teekond Vezirhanist Harmankayasse.

Hinnanguid veel pole

Logi sisse, et meeldida ja hinnata

See marsruut ühendab Bilecigi ajalugu ja loodust neljas kohas ühe päevaga. Reisi alguseks on Vezirhani linnakeses asuv Köprülü Mehmed Paşa karavansaray. See on ideaalne koht, et mõista Bilecigi teekultuuri, kuna see oli oluline peatuskoht teedel, mis ulatuvad Bursast ja İznikist Eskişehri ja Anatoolia sisemusse. Karavansaray on 17. sajandi keskpaigas ehitatud ja pärandite andmetel valmis aastatel 1655–1665. Praegune kasutus ja sissepääsu võimalused pole täpselt teada, seega on see koht kõige parem vaadata väljastpoolt; enne külastust tuleks nõu pidada kohaliku omavalitsuse ja väärikate fondidega. Teine peatus on Belekoma, mis hõlmab Bilecigi kindlust ja selle ümbrust. Ametlikud allikad väidavad, et linn kandis seda nime juba Bütsantsi ajastul ja asustus arenes kindluse ümber, mis asub Hamsu ja Tabakhane ojade vahelisel kaljumisel. Kuna kindluse praeguse seisundi ja ligipääsu kohta ametlikku teavet pole, on see peatus pühendatud linna tuuma uurimisele ajaloolise ja geograafilise vaatenurga alt. Samuti on Bilecigi kellatorn linna keskel asuv ajalooline koht, mis jääb silma. Kolmas peatus on Söğüt Ertuğrul Gazi muuseum. See puidust hoone, mis on ehitatud 1900. aasta alguses, pakub alates 2001. aastast näitusi, mis hõlmavad nii nomaadide kultuurist rääkivaid esemeid, vaipu ja tekste kuni lipudest ja müntideni. Söğüt'i ajaloolist tähendust käsitletakse lühidalt ja neutraalselt; peamine tähelepanu on muuseumi eksponaatidel. Viimane peatus on Harmankaya kanjoni looduskaitseala. See kitsas ja sügav kanjon, mis asub Yenipazari ja Inhisari vahel, pakub võimalusi matkamiseks ja vaadet nautimiseks. Kanjoni pikkus, kõrgus ja avamise aasta võivad allikatest erineda, seega on mõõtmed ligikaudsed. Kanjoningu ja matkamise tegevuste jaoks on vaja kinnitust vastavast ametiasutusest ja uusimatest teadetest. Marsruut on planeeritud nii, et alustatakse linna keskusest ja jätkatakse maakondadesse. Kuna päev jaguneb kahe maakonna vahel, on hea alustada varakult. Iga peatuskoha jaoks on antud ligikaudne aeg, mis võib sõltuvalt transporditingimustest muutuda. Peatuskohtade vahelised vahemaad ja ajad ei ole ametlikes allikates esitatud, seega neid ei ole märgitud. Avamisajad ja sissepääsuhinnad on kirjutatud numbritega; kontrollige neid vastavatelt ametlikelt veebilehtedelt. Mugavad kingad, vesi ja päevavalgus on selle marsruudi Allikad:

Bilecik Merkez, Bilecik
Kultuuriline
4 Peatus
~4 h 30 min kohtades
Teekond ~59,6 km · 1 h 39 min
Kokku ~6 h 9 min
6. november 2026

Marsruudi peatused

1
Köprülü Mehmed Paşa Kervansarayı (Vezirhan)

Köprülü Mehmed Paşa karavansarai (Vezirhan).

~1 h siin
Vezirhan, Bilecik Merkez

Vezirhan on Bileciku maakonna keskuse küljele jääv asula ja marsruudi esimene peatuskoht. Siin asuv ajalooline hoone, mis kannab asula nime, on Köprülü Mehmed Paşa karavansarai. Praeguse kasutuse ja sisekülje kohta ei ole täpset teavet; külastusest enne võtke kindlasti ühendust Bileciku kultuuri- ja turismiametiga ja asutustega, et teada saada, kas külastamine on võimalik. Seetõttu keskendusime selle peatuse puhul hoone välisvaate ja ümbruse uurimisele. TDV (Türk Diyanet Vakfı) islami entsüklopeedia kirjeldab seda 17. sajandi keskpaigas ehitatud peatushotellina. Kirjutatakse, et karavansaraai ehitas suurminister Köprülü Mehmed Paşa; maakonnaamet rõhutab, et hoone on registreeritud Köprülü Mehmed Paşa väärikuse nime all. Ehitamise aasta kohta on allikatest erinevat teavet, mis viitab perioodile vahemikus 1655–1665. Kuna ehitamise aega näitavat kirjutust ei leita, jääb see küsimus ebaselge. Karavansaraai koosnes hoonest, saunast ja mošee. Saun on säilinud, kuid mošee on osa hoonest. Kirjutatakse, et pärast karavansaraai ehitamist sai piirkond nimeks Vezirhan. Karavansarai asub umbes ida-lääne suunas kulgeva peateel, mis näitab selgelt selle asukoha funktsiooni tee ääres. Selle mõõtmed on umbes 101,5 x 27,2 meetrit; maakonnaameti andmetel asub hoone 3008 ruutmeetri suurusel alal. Plaan on ristkülikukujuline, sümmeetriline ja jagatud kolme ossa; keskosa erineb veidi külgedelt. Pikk fassaad, mis on suunatud teele, on kaunistatud võrdsete vahedega sambad, mis annavad hoonele kindlusvälist. Seepärast on soovitatav kõigepealt fassaadi ääres kõndida ja sambate rütmi jälgida. Fassaadi keskel asuvad kaks sambat, mille vahel on tellistest kaarega kolm avangut, mis viivad keskossa. TDV-i andmetel on keskosa seinte alumine osa ja fassaad kaunistatud alternatiivse mustriga, kus on üks rida kivist ja kolm rida tellist; teised seinad on ehitatud lahtistest kividest. Valgustuse mõju all olevate kivide ja telliste väljanägemise pildistamiseks võib olla sobiv külastada pärastlõunal. Allikates kirjeldatud sisemusel olid seintele paigaldatud küttekolded ja nende kohale avati väiksed ventilatsioonikohad. Külgedel asuvad platvormid olid maapinnast kõrgemal, keskosas oli ruum vankritele ja hobustele ning külgedel oli koht reisijatele. Katuseks oli puitkatus, mis oli kaldega mõlemalt poolt Allikas: Bileciki maakonna kultuuri- ja turismiamet, TDV islami entsüklopeedia, Tervise- ja keskkonnaministeeriumi Bileciki maakonna osakond.

Köprülü Mehmed Paşa karavansarai on 17. sajandi keskpaigas ehitatud karavansarai, mis asub Bileciku lähedal asuvas Vezirhanis. Vezirhan on Bileciku keskpiirkonda kuuluv linnake. TDV (Türk Diyanet Vakfı) islami entsüklopeedia kirjeldab seda kui 17. sajandi keskpaigas ehitatud karavansarai kompleksile kuuluva osa. Sama artikli kohaselt koosnesid sadraazimi Köprülü Mehmed Paša poolt 1660. aastal ehitatud kompleksist mošee, karavansarai ja hammam. Hammam on tänapäevani säilinud. Artiklis on mainitud, et pärast kompleksi ehitamist hakati piirkonda nimetama Vezirhaniks. Ehitusaeg on erinevates allikates veidi erinev. Bileciku kultuuri- ja turismiministeeriumi ning Bileciku kuberneri leheküljed märkavad, et ehitusaega näitav silt puudub. Need leheküljed viitavad 17. sajandile ja aastatele 1655–1665, samas kui TDV toob esile aasta 1660. Seega on kõige usaldusväärsem öelda, et karavansarai ehitati 17. sajandi keskpaigas, umbes aastatel 1655–1665. Bileciku ministeeriumi leheküljel on märgitud, et see on registreeritud Köprülü Mehmed Paša väärikusfondina. Karavansaraile on samades allikates kasutatud ka nimesid Vezir Hanı või Han-ı Cedid. Ministeeriumi andmetel on karavansarai umbes 101,5 meetri pikkune ja 27,2 meetri lai ning sellel on ristkülikukujuline põhiplaan. See asub 3008 ruutmeetri suurusel alal ja on ehitatud kivist ja tellistest, kasutades mörd. TDV kohaselt on karavansarai paiknev umbes ida-lääne suunas kulgeva peateega paralleelselt. Põhiplaan on sümmeetriline ja koosneb kolmest osast. Keskosa on külgedega võrreldes veidi väiksem ja mõeldud sissepääsuks. TDV kirjutab, et keskosa seinte alumine osa ja fassaadi alumine osa on ehitatud vaheldumisi kivist ja tellistest, samas kui teised seinad on ehitatud lahtistest kividest. Peateega piirneva pika fassaadi ilmestab regulaarselt paiknevad seinavõlv. Fassaadi keskel viib kahe tugiga tellistest kaarega kolme avaga keskossa. Keskosast külgedele pääseb kivist madala kaarega uste kaudu. Karavansarai on väljast suletud ja tugede abil toetatud ning ministeeriumi sõnul on sellel kindlusväline välimus. See tugev väline välimus on oluline struktuur, mis kaitseb reisijaid ja loomi. Sisemus näitab, kuidas reisid toimusid. Küljed on elamispinnad. Seintel on regulaarselt ahjud ja nišid ning See hoone püsis tugevana kuni 20. sajandi alguseni, seejärel lammutati ja karavansaray jäi unustusse. Allikad toovad esile erinevaid aastaid, mil katuse lammutamine toimus, seega on siin mainitud ainult 20. sajandi algus. Seinte säilinud osades on tuvastatud puitkonstruktsioonide jäljed, mis kandid katust. Hoone oli osa Vabariikliku Väärtuslike Objektide Ametniku poolt käivitatud projektist, mille eesmärk oli taastada hoolduseta ja lagunenud väärtuslikke objekte. Kohaliku ametniku ja maakonna valitsuse andmetel alustati restaureerimistöödega 2007. aastal ja need lõpetati kolme aasta jooksul. Samades dokumentides on märgitud, et hoone plaaniti uuel eesmärgil kasutada. Teisest allikast selgub, et hoone on hiljuti renoveeritud, et seda teise otstarbeni kohandada, mistõttu on selle algne välimus suuresti muutunud. Kuna hoone praegust kasutuseesmärki ei ole ametlikult kinnitatud, ei ole saadaval teavet selle sisekülje külastamise võimaluste, külastusaegade või muude teenuste kohta. Enne külastamist on soovitatav pöörduda Bileciku kohaliku kultuuri- ja turismiametisse ning piirkondlikku väärtuslike objektide ametisse, et saada ajakohaseid andmeid. Karavansaraya kuuluv mošee on samuti osa sellest kompleksist ja asub koos karavansarajaga samal teel. Parim vaade avaneb hoone fassaadi ees. Esiteks pöörake tähelepanu sambastele ja keskel asuvatele kolmele teravkonksilise avaga osale. Seejärel uurige lähedalt kivide ja telliste vahelduva mustrina paigutuse. Kuna fassaadi pikkus on umbes 100 meetrit, on hoone tervikpildi pildistamiseks vaja natuke kaugemale liikuda. Valguse nurga all langev varjualune annab fassaadile sügavuse. Hoone ümbruses liikudes pöörake tähelepanu liiklusoludele. Karavansaraja asukoht on samuti oluline. Maaelu- ja metsandusameti andmetel oli see oluline peatuskoht ja puhkeala reisijatele, kes sõitsid Bursa ja İznikist Eskişehri ja Anatoolia sisemusse. Vezirhan oli osa samast traditsioonist, olles asutatud selle tee ääres. Bileciku kesklinnast saab seda külastada samal päeval, kui külastate ka teisi ajaloolisi kohti, nagu Belekoma ja kellatorn.
2
Belekoma (Bilecik Kalesi)

Belekoma (Bileciki kindlus)

~1 h siin

Belekoma on Bileciku linna keskuse ajalooline südamik, mis hõlmab kindlust ja selle ümbrust. See peatusekoht on pigem ajaloo ja geograafia uurimiskoht kui säilinud varemete vaatamispaik. Ametlikes allikates ei ole kirjeldatud varemete seisukorda, ligipääsu või külastustingimusi; seetõttu on enne külastust soovitatav pöörduda kohalikku omavalitsusse või maakonna osakonda. "Hamsu oja matkarada" on mainitud ainult ühes kaardil, ja selle pikkuse ja kestuse kohta ei ole teavet. Maaelu- ja metsandusministeeriumi Bileciku osakonna andmetel kandis linn Bizantide ajal nime Belekoma. Linn asutati praeguse Bileciku idapoolses osas, kahe oja – Hamsu ja Tabakhane – vahel asuva kaljupealse kindluse ümbruses. Sama allika kohaselt oli Bilecik Bizantide ajal üks maakondi. Kui Rooma impeerium 395. aastal jagunes, jäi Bitynia piirkond ja Bilecik Ida-Rooma piiride sisse. Sama allika järgi vahetus linn, mis asus kindluse ümbruses, mitu korda Bizantide, Umajjadide ja Abbassiidide vahel. Abbassiidide kalifi Harun al-Rashidi ajal, 797. aastal, väidetakse, et piirkond vallutati. Piirkonna vanimad teada olevad nimed on Agrilion ja Agrillum. Allikas märgib, et esimesed asulad ulatuvad tagasi umbes 3000. aastal eKr ja sel ajal kaevandati Bilecikust tina pronksi valmistamiseks. Antikajastule omistatud teadmised Bileciku kohta on vähesed; linna elu on kirjeldatud Bitynia piirkonna üldises ajaloos. Osmani allikate kohaselt vallutas Osman Bey 1299. aastal Belekoma kindluse. Allika kohaselt arenes linn aja jooksul praegusesse asukohta. Samal leheküljel öeldakse, et linna asukoha ebasobivus kiirele arengule takistas. Seetõttu on parim viis lugu mõista, kui vaadata kahte orgu, mis asuvad kindluse lähedal, ja märgata nende vahelist kõrgust. Kui pääsete kohale, pildistage kindlust ja orge laia vaatenurgaga; hommikul ja pärastlõunal paistab valgus kivipinnale paremini. Kuna maapind on tundmatu, kandke mugavaid ja stabiilseid jalanõusid ning võtke kaasa vett. Järgige kohapeal olevate märgistuste järgi, ärge ronige varemetele ega võtke kaasa kive või fragmente. Kui kohale ei pääse, veedke see aeg jalutades linna keskuses. Bileciku kellatorn asub samas piirkonnas ja on veel üks ajalooline hoone, mida saate mööda teel näha. Linna praegusest keskpunktist kindluse suunas vaadates ja mõeldes, kuidas kaks orgu linnakese tekitasid, on

Belekoma on praeguse Bileciku linna nime kandnud asula ja selle kindluse nimi. Samal nimekirjal on seda mainitud ka kujul Belokome või Belo Kome. Kultuuriportaali ja Maailmaportaali ning Põllumajandus- ja Metsandusministeeriumi Bileciku osakonna ajaloo lehed kirjutavad, et linna nimeks oli sellel ajal Belekoma. Nende andmetel asus asula praeguse Bileciku idapoolses osas, kahe jõe – Hamsu ja Tabakhane – oru vahel asuva kivimäe kohal, selle ümber ehitatud kindluse lähedal. Lühidalt öeldes, Belekoma ei olnud kindlus tasasel maastikul, vaid asula, mis asus kahe jõe oru vahel asuva künkumaa peal. Osakonna andmetel jäi Bilecik Rooma impeeriumi jagunemise järel aastal 395 Ida-Rooma piiride alla. Samal leheküljel seisab, et Bilecik oli Bütsantsi ajal üks väiksem piirkond ja Belekoma kindlus ehitati sel perioodil. Kindluse ehitamise aasta ja tellija kohta ei ole selles ametlikus dokumendis teavet. Kultuuriportaal loetleb Bütsantsi ajastu oluliste asulate seas Belekoma, Malagina ja Mesonesose. Sama allika kohaselt oli Belekoma linn, mida ümbritses kindlus, ajaloos mitu korda eri riikide valitsuse all, sealhulgas Bütsantsi, Umaajadide ja Abbasiidide valitsuse all. Osakonna andmetel läks Bilecik ja Söğüt 797. aastal Harun al-Rashidi valitsusajal Abbasiidide valitsuse alla. Kultuuriportaal märgib ka, et Bilecik oli Bütsantsi jaoks oluline piiripunkt ja sellel alal toimusid 11. ja 13. sajandil konfliktid Bütsantsi ja Seljukide vahel. Osamani allikate põhjal kirjutatud teatel vallutas Osman Bey Belekoma kindluse 1299. aasta suvel. Linna nime päritolu on eraldi uurimisele väärt teema. Kultuuriportaal toob välja professor Bilge Umari raamatu "Bithynia" tsitaadi. Selle teadlase sõnul on "Agrilion" oma algsel kujul väljend, mis tähendab "mäetippude kitsas". Samuti väidab ta, et Bileciku eelkäija nimeks oli "Belo Kome" viimastel Bütsantsi aegadel ja see nimi on mainitud ajaloolase Pakhymerese teostes. Umar märgib, et "belo" ei oma selles keeles mingit tähendust. Teine, tsiteeritud arvamuse kohaselt on "Belo Kome" türgi sõna "Bilecik" kohandatud vorm. Umari enda hinnang on, et nimi võib pärineda traakia keelest. Kultuuriportaal kajastab ka kahte rahva seas levinud legendi, kuid need on lihtsalt jutud, mitte teaduslikud selgitused. Kuna nime päritolu kohta ei ole kindlat järeldust, siis toome Põllumajandus- ja metsandusameti andmetel ulatub piirkonna asustamine tagasi umbes 3000. aasta eKr, mil seal kaevandati tina pronksi valmistamiseks. Kultuuriportaali kohaselt asus Bilecik nii Heti kui ka Früügia mõjupiirkondades, hiljem aga Bithynia kuningriigi piirides. Belekoma on selle pika ajalooga seotud osa. Põllumajandus- ja metsandusamet märgib, et Rooma ja Bütsantsi ajastul oli linna keskus väike. Pärast türklaste võimuletõusu omandas linn tähtsuse. Osmani impeeriumi ajal arenes Bilecik, kuid ametniku sõnul ei olnud linna asukoht optimaalne elamiseks, mistõttu areng oli aeglane. Sellegipoolest säilitas linn oma tähtsuse olulise peatus- ja puhkekohtana teedel, mis viisid Bursast ja İznikist Eskişehri ja Anatoolia sisemusse. Linna ümbruses asunud asundus arenes järgnevatel sajanditel praeguse linna keskuse suunas. Seetõttu tuleks Belekoma täna mitte kaasaegse linna keskuseks, vaid pigem linna idaküljel asuva vanema keskuse osana käsitleda. Linna keskuses on näha hilisemaid ehitisi, nagu näiteks 1907. aastal ehitatud Bileciku kellatorn. Enne külastust on mõned asjad, millele tasub tähelepanu pöörata. Ametlikel lehekülgedel ei ole teavet säilmete praeguse välimuse, ligipääsu ja külastustingimuste kohta. Kaartidel näib, et piirkonna ümber on loodud jalutusrada, kuid ligipääsu ja külastustingimusi tuleks kinnitada Bileciku omavalitsuselt või Bileciku kultuuri- ja turismiametilt. Kuna tegemist on künklise ja kivise orgu, on soovitatav kanda mugavaid jalanõusid ja kontrollida ilmastikuolude. Et mõista kivimite ja orgu kuju, vaadake kahe jõe vahel asuvat künkast erinevatest nurkadest. Fotode tegemiseks on sobivad hommikused ja õhtused tunnid, kui päike paistab küljelt, mis muudab kivimite pinnad ja orgu paremini nähtavaks. Piirkonda külastades olge ettevaatlik, et mitte astuda säilmete peale, ja jäta ümbrus puhtana.
3
Söğüt Ertuğrul Gazi Müzesi

Söğüt Erenoglu Gazi muuseum.

~1 h siin
Kayhan Mahallesi, Söğüt ilçe merkezi, Ertuğrul Gazi Caddesi çevresi, Söğüt / Bilecik

Söğüt on kolmanda kolmapunkt, ja muuseum asub Söğüdi keskuses. Avatud kellaaegade ja sissepääsuhindade kohta vaadake veebilehte muze.gov.tr. Kultuuriportaali andmetel ehitati hoone 1900. aasta alguses linnapea Memiş Aga poolt, kuigi täpset ehituskuupäeva ei teata. Hoone on silmapaistev oma puidutöödega, seega vaadake kõigepealt väljast fassaadi. Peamajas on kaks ümarate kaartega ukset, mis asuvad kõrval. Lateraalsetel seinadel on vertikaalsed, ristkülikukujulised aknad, mille kohal on kolmnurkse kujuga dekoratiivelemendid. Katuse on kaetud traditsiooniliste keraamiliste katetega. Hoone on taastatud vana türgi stiilis ja avati muuseumina aastal 2001. Pildistades pöörake tähelepanu uste kaartele ja katuseharjale. Muuseumis on eksponeeritud Söğüt ja selle ümbruses elavate jürükide etnograafilised esemed ja tarbeesemed. Näitusel on ka lipu. Samuti on esindatud vanu rõivaid ja aksessuaare. Vaadake lähedalt käsitsi kootud kilimeid ja vaipu, et märgata nende värve, tekstuure ja kudumise tihedust. Relvad on eksponeeritud eraldi. Mõõte- ja kaalumisvahendid on huvitavad, kuna need näitavad igapäevaelus kasutatud vahendeid. Samuti on näitusel taskurätte ja rahakotte. Arheoloogilises kollektsioonis on Rooma, Bütsantsi ja Ottomani ajastute münte ning Rooma ajast pärit savinõusid. Võite võrrelda erinevate ajastute münte, et näha, kuidas piirkond on muutunud. Kuna näituse ülesehitus võib ajapikku muutuda, uurige salongid järjest ja lugege sildid. Maaelu ja metsanduse ministeeriumi maakonna osakonna andmetel on Kayide asustamine Söğütis ja selle ümbruses registreeritud 1230. aastatel. See lühike taust tekitab piirkonna ajaloo kohta teadlikkust; muuseumi peamine eesmärk on aga eksponeeritud esemed. Muuseum on maja suurusel, seega võib ühe tunni jooksul enamik külastajaid selle läbi vaadata. Järjendatud teekonna viimaseks peatumiskohaks on sõidukiga suunduda Yenipazari ja Inhisari vahelise Harmankaya suunas.

Allikas: Kultuuriportaal, Söğüt Ertuğrul Gazi muuseum.

Söğüt Ertuğrul Gazi muuseum on väike etnografiamuuseum, mis asub Bileciku provintsis, Söğüt linnaosas, Kayhani külas. Kuigi muuseum kannab nime Ertuğrul Gazi auks, on hoone ise pärit 1900. aasta algusest ja seega ei ole see ajaliselt kooskõlas nimega. Bileciku provintsi kultuuri- ja turismiministeerium teatas, et hoone täpset ehituskuupäeva ei teata. Allikate kohaselt ehitati see 1900. aasta alguses linnaosa tollase linnapea Memiş Aga poolt. Algselt oli hoone mõeldud haiglateks. Söğütü linnavalitsuse veebilehe andmetel töötas see nagu tänapäevane polikliinik, kus pakuti abi patsientidele, kes ei vajanud haiglaravi. Seetõttu võib muuseumihoonest lugeda ka varase 20. sajandi tsiviilehitusena säilinud tervishoiuehitist. Hoone on silmapaistev oma puidutöödega, mida saab näha juba väljastpoolt. Fassaadil on kaks ümarate kaartega ukset. Külgseintel on vertikaalsed, ristkülikukujulised aknad ja iga akna kohal on kolmnurkne fritaas. Katusekonstruktsioon on puidust ja kaetud traditsiooniliste keraamiliste katetega. Linnavalitsuse veebilehe kohaselt on interjööri lagi kaunistatud puidumustritega. Hoone on taastatud vanade türki päritolu majade stiilis ja avati muuseumina 2001. aastal. Muuseumi peamine teema on Yörükute (nomaadide) eluga seotud etnografialised esemed ja tarbeesemed, kes elasid Söğütis ja selle ümbruses. Näitusel on nii igapäevased kui ka tseremoonilised esemed, nagu lipud, vanad rõivad ja aksessuaarid. Käsitöö kilim ja vaibad annavad võimaluse lähemalt tutvuda Yörükute tekstiilitraditsioonidega. Relvad on teine oluline näituseosa. Mõõt- ja kaalumisvahendid annavad konkreetsed vihjed selle kohta, kuidas tollal kaubandus toimus. Peopesad ja rahakotid on väiksemad, kuid samas igapäevaelu peegeldavad esemed. Etnograafilise kollektsiooni kõrval on ka arheoloogilisi leidusid. Nende hulka kuuluvad Rooma, Bütsantsi ja Ottomani impeeriumi mündid ning Rooma ajast pärit savinõud. Seega saab ühest väikesest hoonest näha nii Yörükute eluga seotud esemeid kui ka piirkonna varasemat ajalugu. Külastajatele on kõige mugavam näitusel esmalt vaadata rõivaid ja tekstiile, seejärel relvi ja mõõtvahendeid ning lõpuks mündid ja savinõud. Kilimide ja vaipade mustritele ja värvidele keskendumine annab täieliku pildi. Müntide võrdlem Fotograafide huvilistele pakuvad puidust fassaad ja kolmnurkseks kujundatud otsad kõige paremini oma ilu pehmes valguses. Interjööri fotograafia puhul palun järgige personalisooovitusi. Bileciku maakonna kultuuri- ja turismiministeerium tutvustab seda muuseumi maakonna muuseumide hulgas ning kultuuriportaal teeb seda samuti. Muuseum on suurepärane koht, kust alustada tutvumist piirkonna kohaliku kultuuriga, eriti neile, kes on huvitatud jürükite etnograafia kohta. Enne järgmisele sihtkohtadele suundumise, võite siin hetke võtta, eksponaate vaadata ja märkmeid teha, mis lisab teie piirkonnareisile täiendava mõõtme.
4
Harmankaya Kanyonu Tabiat Parkı

Harmankaya kanjoni looduskaitseala.

~1 h 30 min siin
Karahasanlar, Yenipazar / Bilecik

Harmankaya kanjoni looduskaitseala on marsruudi viimane ja looduslikult kõige huvitavam peatuskoht. Kanion asub Yenipazari ja Inhisari maakondade vahel. Kultuuriportaali andmetel kuulutati see looduskaitsealaks 2012. aastal, kuigi mõnedes allikates on märgitud 2013. aastat. Aadressina on märgitud Yenipazari küljele kuuluva Karahasanlari küla. Kanioni läbimisest huvitatud sportlased alustavad teekonda Yenipazari piirkonnast ja lõppevad Harmanköy küla lähedal. Selle marsruudi eesmärk pole kanjoni läbimine, vaid pargi matkaradadel ja vaateplatvormidel looduse nautimine. Pikkus on umbes 2,5 kilomeetrit, kõrgus ulatub kohaselt kuni 700 meetrini, kuid allikate kohaselt võivad need numbrid erineda. Seega võtke neid numbreid ligikaudsetena. Kanioni iseloomulikud on sügavad lõhed ja kõrged seinad, mis on tekkinud nende lõhede tõttu. Parkis on matkarajad, vaateplatvormid ja piknikualad. Esimesena tasub külastada vaateplatvorme, et kiviseinu ültvist. Alal kasvavad lepp, männikud, kadakad ja tammed. Kanion on metsloomade, nagu metssigad, karud, hundid, rebased, koerakarud, küülikud ja mõned väiksemad imetajad, ning rööv- ja laululindude elupaik. Ärge lähedage loomadele, ärge andke neile toitu ja liikuge vaikselt. Veevoolu kalad on samuti oluline osa kanioni ökosüsteemi. Alal asuvatele kaskadena langevatele veejugade kõrgus on umbes 20 meetrit. Parkis saab tegeleda selliste tegevustega nagu linnuvaatlus, kanjonite uurimine ja mägironimine. Sissepiletihinna ja avamisajad on numbrite kujul märgitud, seega kontrollige uusimat teavet ametlikest allikatest. Need, kes soovivad telkida, külastavad tavaliselt kanjoni väljumiskohal asuvat Harmanköy küla. Kitsas orgis pildistamisel võimaldab laiem nurk näidata seinte kõrgust. Alal võib aastaajast sõltuvalt täielikult erinev vaade olla. Linnuvaatluseks on kõige paremad päeva esimesed tunnid. Võtke oma praht kaasa, ärge kahjustage taimi ega kive. See marsruut lõpeb siin, kus Vezirhanis asuv teeäärne majutuskoht ja see looduslik läbipääs näitavad Bileciki kaht erinevat poolt. Jätke endale piisavalt aega tagasi pöördumiseks enne pimeduse saabumist.

Allikas: Kültür Portalı, Harmankaya Kanyonu.

Harmankaya kanjoni looduskaitseala asub Bileciku provintsi Yenipazari ja Inhisari maakondade vahel. Kuna kanjon asub mõlema maakonna piiril, siis mõned allikad rõhutavad Yenipazari, teised Inhisari tähtsust. Kultuuriportaali andmetel kuulutati ala looduskaitsealaks 2012. aastal, samas Bileciku valitsus teatas sellest 2013. aastal. Ala suurus on erinevate allikate kohaselt umbes 260 kuni 400 hektarit. On õige lugeda neid numbreid ligikaudsetena, kuna nad varieeruvad. Kanjoni pikkus on erinevates allikates umbes 2,5 kuni 3 kilomeetrit. Kanjoni seinte kõrgus on vahemikus 300 kuni 700 meetrit. Kultuuriportaal rõhutab, et kanjoni looduslik ja puhkeväärtus on kõrge tänu sügavatele lõhedele ja kõrgetele seintele. Valitsuse andmetel on kanjoni sissepääsu laius umbes 5 meetrit. See kitsas avaus muudab seinte kõrguse veelgi silmapaistvamaks. Kanjonis on umbes 20–25 meetri kõrgused kaks suurt juga ja palju väiksemaid. Väikeste jugade kõrgus on 1,5–2 meetrit. Sissepääs asub umbes 7 kilomeetri kaugusel Yenipazari kesklinnast, suunas Karahsanlari külasse. Kanjoni läbimine on umbes 3-kilomeetrine marsruut sissepääsust Harmanköy külasse. Valitsuse andmetel on sissepääsu kõrgus umbes 520 meetrit ja väljapääsu suunas umbes 400 meetrit. Park pakub matkaradu, vaateplatse ja piknikualasid. Kultuuriportaali andmetel on selles piirkonnas võimalik tegeleda linduvaatlusega, kanjonitega ja kaljuronimisega. Kanjonid ja kaljuronimine on tegevused, mis nõuavad varustust ja juhendamist. Seetõttu peaksid need, kes seda planeerivad, kontrollima turvalisuse ja lubade kohta vastavatelt asutustelt. Matkaradade ja vaatealade kasutamine on mugavam valik neile, kes soovivad ainult jalutada. Alal kasvavad peamiselt mustmännid, punamännid, kadakad ja tammed. Kanjon on paljude imetajate, nagu metssigad, karud, hundid, rebased, koerakarud ja jänesed, elupaik. Kanjoni faunas on ka rööv- ja laululinnud ning voogujõgedes elavad kalad. Selle mitmekesisuse tõttu on linduvaatluseks hea kasutada binokleid ja liikuda vaikselt. Fotograafide jaoks muutub valgus päevas pidevalt, kui see langeb kõrgete seinte vahele, seega on väärt vaadata samu kohti erinevatel kellaaegadel. Kultuuriportaali kohaselt peaksid need, kes soovivad telkida, külastama Harmanköy küla, mis asub kanjoni väl Selle asemel, et numbritega teavet otsida, kontrollige Bileciku maakonna valitsuse ja kultuuri- ja turismiministeeriumi teadaannetest, et saada teavet sissepiletite hinnad ja avamisajad. Allikates ei leidu teavet selle piirkonda ühistranspordiga jõudmise kohta. Seetõttu peate saama sinna kas oma autoga või eelnevalt kohalike transpordivõimaluste kohta teavet hankides. Kuna Bileciku kesklinnast on sinna pikk vahemaa, planeerige oma päev vastavalt sellele.

Kommentaarid

0/1000

Laadimine...

Marsruudi kaart

Marsruudi teave
LinnBilecik Merkez, Bilecik
TüüpKultuuriline
Peatus4
Kuupäev6. november 2026
Radar TürkiyeAutorRadar TürkiyeAlusta marsruuti