Beyşehiri järve ümbrus: Hitti allikast Seljukide palee juurde.

Eşrefoğlu mošee juure pääsete linna peamisel tänaval, kus näete selle esikülge, mis on neljakümne viie kraadi nurga all lõigatud. TDV islami entsüklopeedia kirjutab, et see lõigatud esikülg näitab, et hoone on ehitatud linna peateele ja selle esikülg on sellele kohandatud. Enne sissekäimisele jõudmist, vaadake mõne sammu kauguselt selle esikülge. Esikülg on ehitatud kivist, teised seinad on tellistest. Seina ülaosas, vasakul pool portaali, on dekoratiivsed ventilatsiooniavad. Portaali kaunistused on sarnased Sivasis asuvate Gökmedrese ja Çifte Minareli Medrese hoonete portaalidega. Vaadake ka minareti aluse terava kaarega nišši, sest seal asuva veevarustuse paak on valmistatud muinasaja lahkte. Sisse pääsetud, jõuate esmalt ruumi, mis on kaunistatud türkiissinise ja lilla fritažiga. Teine uks, mis viib peamisse saali, on kaunistatud glasuuritud tellistega ja mosaiikidega. Entsüklopeedia nimetab seda ainukese näiteks türki kunstis. Palun järgige külastuse reegleid: külastage aeg-ajalt, võtke jalanõud maha ja olge sees vaikselt. Kui jõuate saali, ärge liiguge kohe edasi, vaid andke silmadele mõni minut, et kohane. Saali katab sile puitlaegas, mida toetavad nelikümmend kaheksa puitposti, mis on paigutatud kuue rida. Postide peal on mukarnasornamente, konsolid ja talad on kaunistatud maalidega, millest osa on aja jooksul maha kulunud. Keskmine osa on teistest laiem ja kõrgem, ja nelja keskposti kohal on avatud ruum. Kultuuriportaali kohaselt oli selles avas ruumis talvel katuselt maha kogunenud lumi suunatud keskmisesse paaki, mis takistas niiskuse tõttu postide pragunemist. 1965. aastal suleti see avas ruum klaasiga ja see kaotas oma funktsiooni. Seejärel lähedage mihrabile, mis on kaunistatud mosaiikidega; see on 4,58 meetri lai ja 6,17 meetri kõrge. Beyşehiri omavalitsus peab seda suuremaks kui kõik teised mosaiikkujulised mihrabid Konya ümbruses. Peamine värv on türkiissinine ja entsüklopeedia märgib, et mukarnaste all olevad motiivid on väga sarnased Konya Karatay medresse kupli motiividega. Lähedal asuv puidust minbar on valmistatud puidutükkidest, mis on ühendatud ilma liimi või naelte kasutamata, kasutades kundekari tehnikat. Lõunasuunas asuva nurga kahe puidust samba peal asuv kõrgem galeriipiire on kaunistatud puidust võrgustikega. Teise puidust galeriipiire, mis asub kupli ees, ehitati 15

Mõnest kirikust järve suundudes on esimene silmapaistev ehitis kivisild, mis asub järve väljavoolu juures. Beyşehiri omavalitsus kirjutab, et sild ehitati aastatel 1908–1914 regulaatorpatina osana. Sild on 40,70 meetri pikk ja 6,35 meetri lai, sellel on 14 alust ja 15 avanišši. Omavalitsus nimetab seda Ottomani impeeriumi esimese vee juhtimise projektina ja peab seda linna sümboliks. Käige üle silla aeglaselt ja vaadake mõlemas suunas. Ühel pool on järve avaveed ja kauguses mäed, teisel pool on Çarşamba jõgi, mis viib järve vett lõunasse. Vikipeedia märgib, et see jõgi on järve ainus väljavool ja et sellele on ehitatud suur regulaator, mis võimaldab Konya tasandiku irrigeerimist. Seejärel kõndige rannikul mõjast meetrit ja jõudke kohani, kus algavad rodetaimed. Beyşehiri maakonna administratsioon kirjutab, et järve lõuna- ja põhjarannikud on madalad, kuid sügavus võib kohaselt ulatuda 10 meetrini. Järve pindala on 651 ruutkilomeetrit, pikkus 45 kilomeetrit ja laius 25 kilomeetrit. See madal ja lai veekogum on sajandite jooksul mõjutanud rannikul asuva linna elu. Maakonna administratsioon loetleb järves elavaid kalu, sealhulgas hauge, tursa, angerjaid ja karpkala. Kui teil on kaameraga teleskoop, on hea see kaasa võtta, sest järv on oluline lindude vaatlemise ala. Omavalitsuse andmetel moodustavad haned, luiged, kajakad, puksgrajakad, jõevõrusikud ja merilinnud septembris ja oktoobris kümnete tuhandete suurusi rühmi. Oktoobri lõpuks, kui saabuvad lagused ja teised linnud, ületab järves elavate lindude koguarv viiskümmend tuhandet. On teatatud, et ka pealiku-pelikaani esimesed pesitsuskohad on leitud selle järve saartel. Püüdke ära tunda horisontis nähtavaid saari; omavalitsus loeb järvest 33 saart erineva suurusega, ja suurimad saared asuvad tavaliselt läänes. Suurim saar on Mada saar, kus asub küla. İğdeli saar, mis on tuntud oma punaste liivakivikaladega, on kõige populaarsem saar turismi vaatenurgast. Hacı Akif saarel asub umbes 100 meetri pikkune koobas, mis on täis stalaktiite ja stalagmiite. Ümbritsev ala kuulutati 20. veebruaril 1993 riiklikuks parkiks, ja maakonna administratsioon annab selle riikliku parki pindalaks 88 750 hektarit. Kui soov

Eflatunpınar asub Beyşehiri linnast 22 kilomeetri kaugusel ja asub Sadıkhacı lähedal. Kui te oma sõiduki parkivate ja alale jõuate, vaadake kõigepealt järve, sest see on selle monumendi mõistmise võti. Kultuuriportaali andmetel on see suur järv, mis on rajatud loodusliku veeallika kohale, ja seda läbivad horisontaalsed kanalid, mis viivad vett järve. Hittite Monumentsi veebisait kirjeldab järve umbes 34 meetri pikkuse ja 30 meetri laiuse ristkülikuna. Allikate kohaselt pärilib monument umbes 13. sajandi lõpule ja see on seotud Suur Kuningas IV. Tuthaliaga. Seejärel minge järve põhjakalda lähedal asuva reljeefse seina ees ja vaadake seda mõnda aega kaugelt. See sein ei ole looduslikku kivisse raiutud, vaid on valmistatud täpselt kokku pandud andesiidist plokkide abil. Kultuuriportaal rõhutab, et selle monumendi eripära on just see ainulaadne kivitöö ja reljeefide kord. Keskosas on kaks suurt figuuri ja nende kohal on tiibadega päikese kujutised. Nende figuuride ümber on kümme olendit, mis kannavad päikese kujutisi, ja kõige ülaosas on suur tiibadega päikese kujutis. Aluses on näha viis mäe kujutist, millest kolmel on augud, kust vesi voolab. Selle kord on veebisaidi tõlgenduse kohaselt kujutatud taeva ja maa vahelist piiri. Reljeefi suurus on erinevates allikates erinev; Hittite Monumentsi andmetel on see koos aluse kujutistega umbes 7 meetrit. Seejärel käige järve ümber ja otsige väikeseid kujutisi, mis on seina sisse paigaldatud. Peamise fassaadi paremal ja vasakul on paari kujutisi ning lõunaseina järve poole on veel üks kujutis. Järve lõunas, oma algsel kohal mitte, on kolme härja protom, mida kasutati Rooma ajastul ehitatud tammi seina täidena. Umbes paar meetrit reljeefse seina tagant on kivisse jäetud väga kulunud lõvi kujutise jäljed. Pidage meeles, et alal ei leidu ühtegi kirja, ja selle vanus on määratud võrdlusega lähedalasuvate monumentidega. Alal on läbi viidud päästekaevamisi aastatel 1996–2002 ning 2011–2012 on tehtud haljastustöid, restaureerimistöid ja piirde ehitustöid. Monument lisati 2014. aastal UNESCO maailmapärandi eelkandidaatide nimekirja. Põhjuseks on see, et see on üks haruldasemaid veesüsteeme, kus vesi kogutakse keskjärvesse ja seda kasutatakse vajadusel säästlikult. Pildistamisel proovige püüda kaadrisse

Kubadabadi jõuaksite, kui pöörduksite Beyşehirist Ispartasse suunas liikudes umbes viie kilomeetri pärast. Vikipedias on see paik kujutatud Gölyaka küla piiril, järve lääneosas, Anamasi mägede jalamil asuval kivisel poolsaarel. Kultuuriportaali kohaselt oli sultan I. Alaeddin Keykubad muljet avaldatud järve ümbruse iluga, kui ta Kayserist Antalyasse teekonda oli, ja ta käskis siia palee ehitada. TDV islami entsüklopeedia teatel ehitati see 1226–1236 vahel ning selle ehitust juhtis Emir Sadeddin Köpek, kes oli nii arhitekt kui ka kunstnik. Seltsukide ajaloolane İbn Bibi jutustab, et sultan ise joonistas skeemi ja määras ruumide asukohad. Kui kohale jõuate, suunduge kõigepealt poolsaare kõrgeimasse punkti, et saada ülevaade kogu kompleksist. Entsüklopeedia kohaselt asub paleekompleks umbes kaheksa aakri suurusel alal, millest üks osa on kaldal ja teine väiksel saarel. Kaldal asuv osa on 5200 ruutmeetrit ja saarel asuv osa 3000 ruutmeetrit, seda viimast kutsutakse "Neitsi kindluseks". Seejärel leidke kaks peamist hoonet, mis on ümbritsetud madala müüriga: suur palee ja väike palee. Suur palee on umbes 50 meetrit pikk ja 35 meetrit lai, ning selle ees asub lai terrass, mis avaneb järvele. Entsüklopeedia mainib, et kesktubades on 35 sentimeetri kõrgune platvorm, mis eristab troonisaali. İbn Bibi kohaselt avanes troonisaal vastuvõtusaali, ja pidustustel võis sultanit ülejäänud ühiskonnast eraldada eesriidega. Arheoloogilised väljakaevamised on paljastanud ka suure aia, kus on olnud dokid, saunad, ahjud, köögid, laod ja sõdurite majutus. Pöörake tähelepanu paksude, massiivsete alumiste korruste suhtes, sest enttsüklopeedia arvab, et peamised eluruumid, mis avanevad akendega järve suunas, asuvad nende kohal. Tasaste tellistest kaetud kanalisatsiooni jäänused näitavad, et hoonetes oli kasutatud kanalisatsioonisüsteemi. Arheoloog Zeki Oral oli esimene, kes 1949. aastal tunnistas, et need on Kubadabadi varemed. Esimesed teaduslikud väljakaevamised toimusid 1965. ja 1966. aastal Katharina Otto-Dorni poolt, ning 1980. aastast jätkusid need Rüçhan Arıki juhtimisel. Vikipedias märgiti, et 2017. aastast on väljakaevamisi juhtinud Muharrem Çeken. Konya maakonna valitsus teatas, et väljakaevamiste käigus on leitud palju f