Anadoolia poolsaare idaosas asuvad aedad, lossid, tammed ja metsad.

Alustage aia külastust Ataşehirist sissepääsust, kuna see avab aia kõige sobivamas järjekorras. Kohe pärast väravast sisenemist kuulete maanteeliikluse häält, mis on osa aia teekonnast. Nezahat Gökyiğit botaanilise aia asukoht on selline, et see asub saartel, mis on asutatud sinna, kus Atatürkist ja Fatih Sultani Mehmeti sillalt tulevad maanteed ühinevad Ankarasse suunduva maanteega, maanteede ja nende harudega piiratud. Aia ametliku ajaloo järgi koosneb ala kaheksast saarest ja selle loomisele pühendati maa, mis oli osa lepingust Karayolları Genel Müdürlüğü ja ANG fondi vahel. Jalutades pöörake tähelepanu saarte vahelistele ühendustele; iga saar esindab erinevat taimerühma või aia kontseptsiooni. Esimesena suunduge keskossaarele. Suurem osa aia näidisaiad asuvad just siin: järjestikku istutatud taimede ala, kus looduslikud ja kultiveeritud taimed moodustavad mustreid, potimängud ja kanal, kus igal aastal istutatakse erineva värvusega taimed. Kuna hooajalised alad vahetatakse tavaliselt kaks korda aastas, näete samas kohas kahte erinevat aeda – kevadel ja sügisel. Ärge kiirustage selles osas, peatuge iga ala juures ja vaadake, kuidas taimed on istutatud. Keskossaarelt suunduge Anadou saarele. Siin on väljak, kus kultiveeritud taimede erinevaid sorte on näidatud aastate jooksul, ning ala, kus sama järjestikku istutamise tehnikat on kasutatud ainult looduslike liikidega. Nende kahe ala võrdlemine õpetab vaatlema aedniku pilgu läbi. Seejärel võite jätkata jalutuskäiku saartele, mis on saanud nime Istanbulist, Traakiast ja tammetest. Mõelge aia algusaegadele, kui vaatate seda, kuidas see täna välja näeb. 1995. aastal asutas Ali Nihat Gökyiğit selle oma abikaasa Nezahat Gökyiğiti auks mälestusparkina, ja kõigepealt taastati maastik, mis oli olnud tee ehituse tõttu väga kahjustatud. Ametliku ajaloo kohaselt istutati 46 hektari suurusel alal umbes 50 000 puud ja põõsaid. Hiljem muutus eesmärk ja 2002. aastal avati ala avalikkusele ning 2003. aastal sai see oma praeguse nime. See park, mida näete täna, oli kolmkümmend aastat tagasi paljas täitmisala. Valige enne külastust, millele hooaja järgi tähelepanu pöörata. Aia galeriilehel on kevadel esindatud näiteks krokusid, tulpe ja karamelle, samas kui sügisel on esindatud sibullilli, nagu krokus ja *Galanthus*. Kui külastate oktoobris, vaadake muru äärtest ja puude Siit edasi, et jõuda Aydose kindluseni, peate suunduma kagu suunas, Sultanbeyli suunas. Allikas: Nezahat Gökyiğiti botaanikaaed, ajalugu ja näitusaed; Vikipeedia, Nezahat Gökyiğiti botaanikaaed.

Aydos kindlus asub Sultanbeyli linnaosas, Aydos mäe metsaga kaetud põhjaosas asuva künkra kohal. Kindluse ametliku veebisaidi andmetel asub künkra kõrgus merepinnast 325 meetrit, mis on 36 kilomeetrit Istanbuli kesklinnast idas ja 8 kilomeetrit Marmara merest põhjas. Kuna kindlus asub künka tipus, tuleb arvestada tõusu ja liikuda rahulikult. Kui jõuate künka tippu, peatuge hetkeks ja vaadake ümbrust. Sealt avanev vaade selgitab, miks kindlus just siia ehitati. Linnavalitsuse teatel on sealt näha suuremat osa orust ja kindlus asus vana sõjaväeteel, mis ulatub Üsküdarist Anatooliani. Kindluse nimi pärineb kreeka sõnast "Aetos", mis tähendab "kõrvet". See nimi on kergelt muudetud ja säilinud tänapäevani. Linnavalitsuse teatel alustati ehitustöödega 11. ja 12. sajandil, kuid kindlus sai oma lõpliku kujule 13. ja 14. sajandil. Enamik kaevamiste käigus leitud jäänused pärinevad just sellest viimastest perioodist, mis näitab kindluse kõige aktiivsemaid aegu. Samadel kaevamistel leiti ka esimese pronksiaja kivist kirved ja obsidiaanist tükid, mis näitab, et künka kasutamine algas juba palju varem. Sisenedes kindlusse, liikuge ringi laial alal, mis on piiratud välismuuridega. Kindlus, koos oma välismuuridega, hõlmab umbes 26 000 ruutmeetrit ja on ehitatud kahes astmel, sisemise ja välimise müüriga. Kindluse ametlikul veebisaidil mainitakse kaksteist torni, kuus sisemise ja kuus välimise müüri küljes. Vikipedias on loetletud seitse torni välismüüri ääres, seega on allikates väike erinevus. Lähedalt vaadates näete, et poolringikujuliste tornide seinad on ehitatud horisontaalsete tellistega, kohalike kividega ja mõnikord ka tellistega. Kõige tähelepanuväärsem koht on esimene torn. Kindluse algne värav asub selle torni sees ja selle seinad on ehitatud erineval viisil, kasutades Bütsantsi ajastu seinatehnikat. Kuna see tehnika on levinum 13. ja 14. sajandil, arvatakse, et torn on hiljem juurdeehitatud. Algselt säilinud on osa trepist, mis viib torni ülaossa, ning jäänused sõdurite platvormist, mida kasutati torni tipus. Seejärel vaadake kindluse veevarustussüsteemi. Põhja pool asuv esimene tsistern on ehitatud vaheldumisi tellistest ja kivist, mis mahutab umbes 300 kuupmeetrit vett. Ida pool asuv teine tsistern on ristkülik Sõidu lõpus külastage Aydos kindluse infokeskust ja eksponaatide saali. Kohaliku omavalitsuse teadaande kohaselt on seal väljapanekult kaevetööde ja restaureerimistööde käigus leitud sambad, alused, kaareosad, reljeefidega plaadid ja metalliga kinnitatud kivimaterjalid. Objektid pärinevad varajastest ja keskajast Bizantiosest; saalis on ka fotod ja lühifilmid, mis dokumenteerivad viieteistaastast restaureerimistööd. Muuseum on esmaspäeviti suletud, täpsed avamisajad leiate ametlikult veebilehelt. Sealt saate suunduda põhja poole, Ömerli tammele, mis asub Çekmeköy suunas. Allikas: Sultanbeyli omavalitsus, Aydos kindluse infoleht ja Aydos muuseumi teade.

Sõitke Ömerli paisu suunas ja lähedale Ömerli küla piirkonnale. Ömerli on vana küla, mis asub paisu järve kaldal, ja mis on tänapäeval osa Çekmeköy piirkonnast. Linnavalitsuse andmetel on küla nimi esmametlikes dokumentides mainitud 1520. aastatel. On tõenäoline, et nimi pärineb sellest, et küla maa-ala anti ühele Ömer nime kandjale. 1832. aasta rahvaloenduse andmetel oli külas 57 majapidamist.

Siin on võimalik näha järve ja aru saada, kui oluline see on linna jaoks. Pais on ehitatud Riva jõe kohale, mis algab Kocaeli piirkonna Gebze lähedalt ja suubub Mustasse merre. Istanbul Majandusliku Infrastruktuuri Ettevõtte (İSKİ) andmetel võeti pais kasutusele 1972. aastal ja selle aastane maht on 220 miljonit kuupmeetrit, mis teeb sellest Istanbuli suurima veeallika. Peaaegu kogu Anatoolia pool saab oma vee sealt. İSKİ andmetel on paisu valgjavee piirkond 621 ruutkilomeetrit. Vikipedias on kirjutatud, et paisu kõrgus on 52 meetrit ja järve pindala on umbes 23 ruutkilomeetrit.

Kui jõuate kaldale, pöörake tähelepanu järve ümbritsevale metsale. Paisu valgjavee piirkond on teadlikult hoonestamisest vaba ja see on kaitseala. See rohelus on osa sellest, et joogivesi püsiks puhtana. Järv ei ole koht ujumiseks ega piknikuks, vaid joogivee hoidla. Seepärast ärge minge vette, ärge tehke kaldal tuld ja viige oma prügi kaasa. Järgige kaldal olevate hoiatusmärkide ja keelualade märkide järgi.

On hea teada, kuhu vesi järvest edasi jõuab. İSKİ andmetel võetakse Ömerlist igal aastal keskmiselt 600 miljonit kuupmeetrit vett ja viiakse see Ömerli joogivee puhastusjaamadesse. See kompleks, mis koosneb neljast jaamast, on Istanbuli suurim puhastusjaam. Esimene jaam, Orhaniye, avati 1978. aastal. Puhastatud vesi jõuab Anatoolia poolsaare piirkondadesse, samuti Euroopa poole Fatihi ja Bakırköyi osadesse, Zeytinburnusse ning Beşiktaşi ja Sarıyeri rannapiirkondadesse. Seega on väga tõenäoline, et tee, mida te hommikul tee valmistamiseks kasutate, tuleb sellest järvest.

Kui vaatate järve kaugelt, siis mõelge ka sama jõe teise otsa. Riva jõgi voolab paisu järel metsade vahelt põhja poole ja jõuab Mustasse merre Beykozi Çayağzı külas. Siin ei ole vaja pikalt peatuda, 45 minutit on piis

Kui jõuate Polonezköysse, jätke auto sobivasse kohta ja veetke ülejäänud päev jalutades. See küla asub Beykozi metsadega kaetud künkadel, umbes 20 kilomeetri kaugusel Musta mere rannast ja umbes 15 kilomeetri kaugusel Bosporuse rannast. Selle sihtkohani jõudmiseks kulub umbes kaks ja pool tundi, peamiselt tänu metsale. Küla ümbrus asub Polonezköy looduskaitsealas, mille Keskkonna- ja Metsandusministeerium kuulutas 1994. aastal. Looduskaitse- ja Rahvusparkide nimekirjas on selle ala kuulutamise kuupäevaks märgitud 15. juuli 1994.

Alustage küla peateel jalutamisega ja meenutage, miks sellel kohal on Poola nimi. Polonezköy asutati 1842. aastal prints Adam Czartoryski algatusel, kes tuli Poolasse 1830. aasta ülestõusu järel pagendatuna. Küla vana nimi oli Adampol, mis pärines selle asutaja nimest. Czartoryski esindaja Michal Czajkowski ostis hiljem metsa, kus küla asutati. Vikipedias on kirjutatud, et algselt elas külas vaid kaksteist inimest ja isegi kõige rahvarikkamal perioodil ei ületanud elanike arv kahte saja kahekümnendat. Esimesed elanikud elatusid põllumajanduse, karjakasvatuse ja metsatööga.

Külast liikudes pange tähele Zofia Rizi mälestusmaja asukohta. See väike maja hoiab Ryży perekonna fotosid, raamatuid ja dokumente ning säilitab vana sisustust. Küla arhiivide kohaselt on Polonezköysi külastanud 1847. aastal helilooja Franz Liszt ja 1850. aastal kirjanik Gustave Flaubert. 1938. aastal said küla elanikud Türgi kodakondsuse ja 1968. aastal said nad omandada maad, mida nad kasutasid. Tänapäeval korraldatakse külas iga suvehooajal festival, mis on pühendatud sidemetele Poolaga.

Pärast küla külastamist alustage peamist tegevust – jalutuskäiku metsas. Vikipedias on kirjutatud, et looduskaitseala on umbes 3004 hektari suur ja see on Istanbuli esimene ja suurim looduskaitseala. Alal on umbes viiekilomeetrine jalutusrada, jalgrattarada ja jooksurada, samuti vaatetornid. Jalutage radal oma tempos ja vaadake ühest vaatetornist üle metsa. Puude seas on mustmänd, tamme, ungari tamm, kastan, idakask, paju ja linden. Sügisel muutuvad kastan- ja kaselehed punakaks ja kevadel hakkab metsamaa uuesti roheliseks.

Jalutades pange tähele ka metsa elanikke. Alal on registreeritud selliseid imetajaid nagu hirv, metskits, metssiga,