Aydos Kalesi

Aydos kindlus asub Sultanbeyli piirkonnas, Aydos mäe küljel, 325 meetri kõrgusel merepinnast. Rahva seas tuntakse seda ka Keçi kindluse nime all ning see on koos ümbritseva piirkonnaga arheoloogiliselt kaitstud ala. Omavalitsuse veebilehe andmetel asub kindlus umbes 36 kilomeetri kaugusel Istanbuli kesklinnast ja umbes 8 kilomeetri kaugusel Marmara merest. Nime "Aydos" päritolu on kreeka sõnast "Aetos", mis tähendab kotkast, ja see nimi on ajapikku veidi muutunud. Arvatakse, et kindluse ehitus algas 11. või 12. sajandil ning see sai oma lõpliku kujule 13. ja 14. sajandil tehtud täiendustega. Enamik kaevamiste käigus leitud jäänud osad pärinevad sellest viimasest perioodist, seega peetakse neid sajandeid ka kindluse kõige aktiivsema kasutamisajaks. Samade kaevamiste käigus leiti ka esemeid, mis pärinevad varasest pronksiajast, sealhulgas kaks kivist kirvest ja palju obsidiaanist tükke, mis näitavad, et mäge on kasutatud juba palju varem. Bizantide ajal oli kindlus post, mis kontrollis kaubateed, mis viis Konstantinopolist Anatooliasse, ning see oli ka Aydose valitseva dünastia keskus, mis hallati ümbritsevaid maid. Aastatel 1326–1328, kui suurem osa Kocaeli poolsaart läks Osmanide võimu alla, jäi kahe riigi piir Aydose ja tänapäeva Pendiku vahelisele alale. Aşıkpaşazade'i ajaloo järgi saatis Orhan Gazi Abdurrahman Gazi, Akça Koca ja Konur Alpi, et nad kindluse vallutaksid; Osmanide väed võtsid esmalt Semendra kindluse (tänapäeval Samandıra) ja seejärel piirasid nad Aydose. Sama allika kohaselt, mida hiljem on paljud autorid korduvalt kirjeldanud, aitas kindluse vallutamisele kaasa valitseja tütar, kes viskas piirajatatele kivi külge kinnitatud kiri. 1558. aasta teoses "Osmanname" on sellest stseenist kujutus, kus tüdruk on oma pikkad juuksed müüride kohalt alla riputanud. Ajaloolane Halil İnalcık on kindlust nimetanud "koht, kus Istanbuli vallutamine algas". Hoca Sadeddin Efendi aga väidab, et pärast İzmiti vallutamist 1337. aastal kindlusele enam vajadust ei olnud ja Orhan Gazi käskis selle lammutada. Kindlus, mis katab umbes 26 000 ruutmeetrit, on ehitatud mitmekihiliselt, et tugevdada kaitset, ja sellel on sisemine ja väline müür. Omavalitsuse restaureerimislehe andmetel on täna säilinud kaheksa müüritornist, kuus neist on sis Kaevamistest leiti müüri ja tornide kõrval ka uksi, veesüsteeme, kahte tsisterni, elamuala ja võimalikku teraviljade hoiuala. Põhja-poolse tsisterni maht on umbes 300 kuupmeetrit ja ida-poolse umbes 450 kuupmeetrit. Lossi kirdes asuva suure hoone sees leiti põlenud nisu ja herneid, mistõttu arvatakse, et see oli lossi toidulao. Lossi sees avastati ka kolmeosaline hoone, mis pärilib keskaegse Bütsantsi ajastu, ja selgus, et selle marmor on pärit Marmara saarelt. Külastuse alguses on hea minna suure värava juurde, seejärel põhja-poolse tsisterni ja lõpuks lao jäänuste juurde. Müüri äärest avaneb suurepärane vaade orgule ja selgel päeval saab näha ka Marmara suunas. Kaevamiste ja restaureerimistööde käigus leitud sambapostid, reljeefsed kivid, kaareosad ja reljeefsed plaadid on eksponeeritud lossi infokeskuses, ehk Aydos muuseumis. Saalis on ka videoid, mis räägivad lossi ajaloost, ning fotosid kaheteist-aastasest restaureerimisprotsessist. Vallavalduse teatel on muuseum tasuta ja suletud esmaspäeviti; uusima külastusaega saate teada lossi ametlikult veebilehelt. Palun jääge kaevamiste alal olevate märgistatud radadele ja ärge ronige müüridele, kuna need on arheoloogilise kaitse all. Tuul on mäel rannikust tugevam; kevad ja sügis on ideaalne aeg nii jalutamiseks kui ka fotode tegemiseks. Sultanbeyli raudteeliin, mis avati 2026. aasta mais, ühendab piirkonna raudteevõrguga; lossini saab bussiga või taksoga Sultanbeyli ja Hasanpaşa jaamade pealt. Aydos mets, mis ümbritseb lossi, ja Aydos mägi, mis on Anatoolia poolsaare kõrgeim punkt, on suurepärane koht, kus pikendada külastust.