Akköprüst Yumurtatepe'ini – Ankara linna kaheksa sajandit.

Akköprü jaamast väljudes suunduge põhja; sild on umbes kümne minutiga jalgsi jõuetav. Enne sillale minemist, leidke koht, kust saate seda kaldalt vaadata. See on ainus viis, kuidas näha silda tervikuna, sest sillal olles ei näe te selle kaare. Allikate kohaselt on sillal seitse kaar, millest neli on suured ja kolm väiksemad. Türgi Vikipeedias kirjutatakse, et sillale ehitatud kaarest kahest, mis asuvad lõunaotsas, on üks maapõue alla jäänud, seega ei pruugi te kõiki seitset kaart näha. Leidke keskmine, kõrgeim kaar; Türgi Islamientseüklopeedia (TDV) väidab, et selle kaare avaus on kümme meetrit, ja teised kaared on mõlemal pool alla suundudes väiksemaks muutuvad. Silla pikkus on samas allikas 77 meetrit ja laius seitse meetrit.

Seejärel minge sillale, kuna kaks kirjutust on sellel küljel. Üks on nii kulunud, et seda ei saa lugeda, teine on kahjustatud; siiski on araabia keeles olevate kirjutuste asukoht sillale vaadates selle vanuse mõistmiseks oluline. TDV-i kohaselt ehitati sild 1222. aastal sultaan I. Alaeddin Keykubadi poolt. Kultuurimälestis ja Vikipeedia väidavad, et see ehitati sultaanile, kuid selle ehitas Ankara valitseja Kızıl Bey. Need kaks versiooni võivad täiendada teineteist. Vaadake kivisid lähedalt ja otsige teistest ehitistest pärit kive, mis on kaunistatud või millel on kirjutisi. TDV märgib, et ehituses kasutati ka antiigist pärit kive. Allikad on erinevad materjali osas; TDV ja türgi Vikipeedia ütlevad, et see on andesiit, samas kui kultuurimälestis ja inglise Vikipeedia ütlevad, et see on basalt. Saate ise otsustada, millisele värvusele ja tekstuurile see sild rohkem sarnaneb.

Seejärel kõndige sillal üle, sest praegu on see avatud ainult jalakäijatele. Märkate betoonpinda ja metallpiire; allikate kohaselt on need hiljem lisatud, ja 1960. aastatel kasutati teede remonditöödes betooni. Need kihid on märk sellest, et silda on sajandite jooksul kasutatud. TDV väidab, et silda on mitu korda remonditud ja 1970. aastal püüti seda osaliselt algsele välimusele taastada. Sild on registreeritud 8. augustil 1959. Kultuurimälestis ütleb, et sild asub kohas, kus kohtuvad jõed İncesu, Hatip ja Çubuk; vaadake vee voolu suunda ja proovige seda kaardil leida. Vana Bagdadi kaubateede marsruut läbis siit ja osmanide ajal saadeti sõdurid ja palverändurid siit selle

Muuseum asub Masina- ja Keemia Tööstuse Instituudi (MKE) peahoone kompleksis, umbes paar sajand meetrit Ankaray raudteejaama Anadolu/Anıtkabir juurest. Kuna tegemist on instituudi kompleksiga, järgige sissepääsul olevate töötajate juhiseid. Kultuuriportaali andmetel avati muuseum 22. mail 2013 ja sissepääs on tasuta, kuid kontrollige ajakava ikkagi instituuendi teadete alt. Enne sisse astumist võtke hetk, et vaadata hoonet. Veneetsia entsüklopeedia kohaselt asus sellel kohal II. Abdülhamidi valitsusajal ratsaväe kasarmu ning Vabadussõja ajal salvestati siia Istanbulist toodud sõjalist varustust. Hoone põles täielikult maha 20. novembril 1922. Samast allikast teame, et Atatürki külastas seda kohta pärast tulekahju ja ta ütles seal oma kuulsad sõnad: "Türklased, ärge unustage, töötage, usaldage." Tänane hoone on taastatud ja seda kasutati kuni 2013. aastani erinevate instituutide osakondade jaoks.

Alustage külastust sissepääsu juures olevate portreedega. Veneetsia entsüklopeedia märgib, et siin on esitatud instituutide juhtide portreed. Portreede ees saate kujendada endale pildi instituutide ajaloost. Veneetsia kohaselt ulatub instituutide ajalugu Fatih Sultani Mehmeti ajani, mil loodi Tophane-i Amire, 1921. aastal sai sellest Sõjaväefabrikute Peavalitsus ja 1950. aastal sai see oma praeguse nime. Saalides on esindatud relvi, laskemoona, freespinke, puuride ja pressmasinate näidised osmanide ja vabariigi ajast. Peatuge natuke kauem masinate juures, sest muuseumi peamine teema on tootmine ise, mitte ainult relvad. Vaadake, kuidas relvade tootmismasinaid ja instituutide tsiviiltooteid, nagu patareid, elektriarvestid ja gaasiküttega pliite, on üksteise kõrval, et näha, kuidas tehase tootmine pärast sõda muutus kodutarvete tootmiseks.

Leidke kindlasti "Gazi Kovan" (Gazi suu), mida Wikipedia peab kõige tähelepanuväärsemaks esemeks. Allika kohaselt täideti seda suurtükki Vabadussõja ajal poolteist aastaga kaheksa korda ja seda kasutati üheksas lahingus. Leidke aega ka Vabadussõja fotode ja instituutide ajalehe väljalõigete vaatamiseks. Seejärel suunduge väljapanekule. Wikipedia annab sellele alale pindala 10 000 ruutmeetrit. Siin on näha mereväe miine, kaevandusinduste jaoks toodetud lokomotiive ja vaguneid, traktorit, ehitusmasinaid ja õhukaitsesüsteemi. Veneetsia

Jätke Beşevler jaama ja kõndige Gazi Ülikooli peahoone poole. Peahoone on ülikooli kõige silmapaistvam hoone. See ei ole muuseum, vaid aktiivne hoone, kus asuvad rektorati, Gazi pedagoogikakõrgkooli dekaanid ja laborid. Seepärast planeerige, et suurema osa teekonnast veedate väljas, hoone fassaadi vaadates. Esiteks jõudke sellesse punkti, kust saate hoonet eesmist vaadet. "Küre" entsüklopeedia selgitab, et arhitekt Kemaleddin kasutas oma kaasaegsetes projektides osmanide arhitektuurist tuttavaid elemente, nagu kaared, fritaž, rikkalikud katuseäärid ja sümmeetriline sissepääs. Leidke need elemendid järjekorras fassaadil: sissepääsu sümmeetria, kaarsillutused ja katuseääride varj. Kemaleddini stiili hakati hiljem nimetama esimeseks rahvuslikuks arhitektuuristiiliks ja see hoone on selle stiili üks viimaseid suuremaid näiteid.

Hoone ajalugu on eriti huvitav, kuna see näitab ajaloolist kokkusattumust. Gazi Ülikooli artikli kohaselt pandi hoone nurgakivi 8. augustil 1927, samal aastal suri aga Kemaleddin Ankaras, juulis. Seega ei näinud arhitekt oma viimast teost. Ingliskeelne Wikipedia teatel valmis hoone kahe ja poole aastaga ja see oli mõeldud viiesajale internaatõpilasele. Sama allika kohaselt osteti kinnistu sümbolilisel hinnaga Atatürk'i metsatalu juurest, selle suurus oli 360 dekaari. Sel ajal asus kampuse Ulusist umbes neli kilomeetrit eemal ja ümbrus oli karges maastikus; puude istutamiseks kaevati artesiaallausid. Täna, kui vaatate ümbrust, on see teadmine eriti tähendusrikas, sest see aitab kujutleda, kuidas kool karges maastikus loodi. 1930. aastal avati kampusel spordihall, mille projekteeris Ernst Egli, ja hiljem lisatud mõned hooned olevat muutnud peahoone algset iseloomu.

Hoones asub kool, mis asutati algselt "Orta Muallim Mektebi" nime all, sai 1929. aastal nimeks Gazi ja 1976. aastal muudeti selleks Gazi pedagoogikakõrgkool. Ingliskeelne Wikipedia väidab, et kool on õpetanud üle 30 000 keskkooliõpetajat. Seal on õpetanud sellised tegelased nagu kirjanik Ahmet Hamdi Tanpınar ja muusikapedagoog Eduard Zuckmayer, ja hilisemad vilistlased on Rıfat Ilgaz ja Fakir Baykurt. Hoones asuvad 1979. aastal loodud pildikunstimuuseum ja Kemaleddini muuseum; külastustingimused tasub ülikoolilt eelnevalt selgitada. On kirjutatud, et katuseal on observatoorium

Atatürki maja asub Atatürk'i metsa-farmikompleksi territooriumil ja seda haldab farmikompleksi juhtkond. Farmikompleksi ametlikul veebilehel on märgitud, et sissepääs on tasuta, kuid seal on ka teated, et maja võib pühade ajal ja remonditööde ajal olla suletud, seega vaadake enne külastust veebilehte. Soovitame sellel peatuskohal maja väljastpoolt alates kihti-kihti uurida. Esiteks seiske maja ees ja vaadake fassaadi: maja on kolmekorruseline ja roosa. Ametliku veebilehe andmetel on maja täpselt sama plaaniga ja mõõtmetega nagu Atatürki sünnikodu, ja see avati pidulikult külastajatele 10. novembril 1981. Kultuuri- ja turismiministeeriumi piirkonna leht näitab kuupäevaks 19. mai 1981; Wikipedia väidab, et see oli maja ehituse algus. See detail näitab, et replika valmis ühe aasta jooksul, et tähistada sünnikuupäeva 100. aastapäeva.

Kivimurdmetega ukse kaudu sisenedes näete esimesel korrusel esikukoridori, panipaika ja teenijate ruumi. Peatuge siin natuke ja mõelge, kuidas maja töötas; see on koht, kus asju hoiustati ja igapäevased tööd tehti. Teisele korrusel asuvad fuajee, köök, elutuba ja külaliste tuba. Pange tähele, et fuajee toimib nagu koridor, mis ühendab erinevaid ruume. Kolmandal korrusel on jällegi fuajee, Atatürki tuba ja muuseumituba. Ametliku veebilehe andmetel on Atatürki toa mõõtmed 3,86 meetrit x 2,82 meetrit; kui sisestate, tunnete, kui väike tuba on. Põrandal on punase taustaga valge, roheliste ja mustade lilledega vaip. Ukse paremal pool, seina ääres, on pronksist büst. Vaadake Selaniku grillahju, mis asub toa keskel, seinas olevate rotangist toolide ja lakke riputatud pronksist lampide. Muuseumitoas on ka päevik, kuhu külastajad saavad oma muljeid kirjutada; soovi korral võite ka ise märkusi jätta.

Muuseumitoas on esitatud isiklikke esemeid. Ametlikul veebilehel loetletakse hall kostüüm, müts, smoking, silinder, marssali müts, kašavik ja käruk. On huvitav mõelda, et need esemed on samalt ajajärgust kui Gazi hoone, ja need on osa igapäevaelust. Majast väljudes võite aias natuke istuda ja vaadata ülevaadet farmikompleksist. Wikipedia väidab, et farmikompleks asutati 1925. aastal ja see on Ankara suurim roheala. Siin näete ise, kui suur see territoorium on, millest oleme kogu marsruudi

Yumurtatepe on ümmargune, roheline künnik, mis asub Çamlıca linnaosas hoonete vahel. Esimesel pilgut võib seda pidada lihtsalt parki kuuluvaks künkuks, kuid tegelikult on see arheoloogiliselt väärtuslik ala. Ali Cengizkani sõnul on künnik registreeritud alates 1972. aastast ja tunnistati 5. märtsil 1991 esimese astme arheoloogiliseks alaks. Seetõttu peaksite enne künniku ülesminekuga enne ümbruses olevate siltide ja hoiatusmärkidega tutvuma; kui ülesminek ei ole lubatud, saate künnikut vaadata selle ümber käies. Alustage selle ümber rahulikult ringkäiguga ja vaadake selle kuju erinevatest nurkadest. "Muna" kujutise saate kõige paremini mõista küljelt vaadates. Kultuurimälestiste inventuuris on kirjutatud, et künnik oli 1967. aastal ODTÜ (Keskkonna-, linnade- ja maainseneri ülikooli) Frigia nekropoli päästekavandi raames määratud 20. numbriga tumuluseks.

Selle künniku lugu on vea parandamine ja selle kohapeal mõtlemine toob kaasa meeldiva kogemuse. Türgi Vikipeedias on kirjutatud, et 1986. ja 1987. aastal viis Ankara omavalitsus sellel alal ehitusplaanide algatamise tõttu Anatolia tsivilisatsioonide muuseumi päästekavandit. Kaevamiste käigus leiti pinnast umbes pool meetrit all asuv, ovaalse kujuga struktuuri jäänused. Vikipeedias on kirjutatud, et see struktuur on umbes seitse kümnendik meetrit kõrge. Kui seistes künniku tippu lähedal, mõelge, et see jäänus asub teie jalgade all. Kaevanduste ja uuringute peavalitsus kasutas elektromagnetilisi meetodeid matmiskohtade otsimiseks ja leidis, et keskuse läänes võib olla sobiv tühimik umbes kümne kuni viieteist meetri sügavusel, kuid kaevamised ei toonud tulemusi. Kultuurimälestiste inventuuris on järeldatud, et künnik ei ole Frigia tumulus, vaid siin asub strateegiline keskus, mis pärineb pronksiajast. Vikipeedias on kirjutatud, et see ei olnud suur asula, vaid võis olla kasutusel patrullipostina. Cengizkan seostab oma kirjutises künniku Frigia ajaga, mis tähendab, et selle ajastus on tänaseni arutlusel.

Künnikul on ka mälestuslik külg. Cengizkani sõnul, Münir Hayri Egeli mälestuste kohaselt ütles Atatürk kunagi selle väikese künniku kohta, mis asub tema talu peateel vastdi: "Sellele väikesele künnikule võiks mulle ehitada väikese ja kauni matmispaiga." Seetõttu kannab künnik mälestustes nime "Mäl