Adanast Torose mägedeni, tehase muuseumist mägedes asuva raudteeni.

Alustage muuseumikompleksi sissepääsust, mis asub Döşeme Mahallesi piirkonnas, ja veetke esimesed minutid väljasõuvest, nautides õue. Tellistest tehisehooned, kõrged aknad ja suured hangarid on ise tegelikult osa muuseumi ja väärivad tähelepanu. Hoone ehitati 1907. aastal Simyonoğlu perekonna poolt tekstiilitsehhi jaoks ja 1927. aastal alustas see tööd nime all Milli Mensucat Fabrikası. Tehas suleti 1980. aastatel, renoveerimistööd alustati 2013. aastal ja arheoloogiamuuseum avati siin 2017. aastal. Teades, et kirjanik Orhan Kemal töötas mõnda aega selle tehase raamatupidamises ja et tema kogemused siin olid inspiratsiooniks romaanile "Murtaza", võite hoonetele vaadates avastada uusi nüansse. Kuna kompleks on väga suur, ärge püüdke kõike näha; jagage kaks tundi kolmeks osaks – see on selle marsruudi jaoks kõige parem plaan. Pühendage esimene tund muuseumi kaheksa saali külastamisele. Saalid on järjestatud ajajärgu järgi, alates eelajaloolistest perioodidest kuni Ottomani ajani, seega piisab, kui alustada sissepääsust ja liikuda sirgjoonel. Leidke kindlasti Hititi äikesejumala Tarhunda kivist kujuke; see umbes kaks ja pool meetrit kõrge figuur, mis kujutab tegelast härjade tõmmataval vankril, leiti 1998. aastal põllult. Samades saalides on eksponeeritud ka Anatoolia hieroglifidega stela ja Babüloonia stela. Rooma osas vaadake lähedalt Tarsuses 1958. aastal leitud Akhilleuse sarkofaagi pikkade külgede reljeefidele; Hektori lunastamise stseen on kivile detailirohkelt raiutud. Karataşi rannikult mere alt tõstetud pronksist meeste kujuke on ka selle osakonna üks enim fotografeeritud esemete seas. Pühendage teine pool tundi mosaiikhangaritele. Siinsed mosaiikid on pärit Adana kesklinnast ja selle ümberasuvaist piirkondadest, ning need on paigutatud põrandale, et säilitada nende algne kontekst. Siin on ka Misisest 1956. aastal leitud mosaiik, mida peetakse linna esimeseks taastatud mosaiikiks, mis on pärit Misis silla lähedal asuvast antiikkohast, kuhu te teisel päeval külastate. Vaadake lähedalt Aigeai linnas, Yumurtalı külas, Rooma villast leitud mosaiiki, mis kujutab merineitside seljas olevaid Erosseid, ja pöörake tähelepanu värvide üleminekutele. Hangarde kõrge lagi ja palju valgust muudavad mosaiikide vaatlemine ülalt lihtsaks; siin võib olla kasulik kasutada laia nurga objektiivi. Pü Allikas: KTB Adana provintsi kultuuri- ja turismiministeerium, Adana muuseum; İstiklal (AA), mosaiikosaal; ABB, "100 kohta, mida Adanas külastada", lk 36; Vikipeedia, Adana arheoloogiamuuseum.

Kui te muuseumist põhja poole sõidate, lõpeb linn äkitselt ja teie ees avaneb lai veepind. Kohalikud teavad, et järv asub umbes kümme kilomeetrit linna keskpunktist, seega jõuate sinna lühikese autosõidu kaugusel muuseumist. Jätke auto järve kaldal asuva tasase ala juurde ja kõndige umbes paar sajand meetrit vee suunas. Selle peatuskoha eesmärk on mõõtkava mõistmine: teie ees asuv järv on endise tasandiku, mida varem igal aastal üleujutused tabasid, nüüd kinnipeetud vesi. Tamm ehitati mullaga, et kaitsta Adanat Seyhani jõe üleujutustest, ja see avati 8. aprillil 1956. Ehitustööd kestsid 974 päeva. Valitsuse vee- ja kanalisatsiooniameti (DSİ) teatel on tammil ülesanne kaitsta umbes 850 000 dekaari suurust maad ja linna keskust üleujutustest. Kohaliku teejuhi andmetel saab tänu tammile umbes 174 000 hektari suurust maad kastma. Seega pärineb suure osa muuseumi põllumajandusosakonnas näidatud puuvilla- ja meloniistete veeallikas just sealt. Tami elektrijaam on juba aastaid panustanud linna elektrivarustusse. Jalutades kaldal, pöörake tähelepanu veepinna ja kaugelt nähtavate elektripostide vahelisele vaatele. Järv ja selle ümbrus kuulutati 2006. aastal looduskaitsealaks ja see on lindudele, eriti rändlindudele, peatuspaigaks. Ühel talvekuu keskel tehtud loendusest leiti üle 25 000 lindu, mis kuuluvad 13 erinevasse veilindude liiki. Elektripostidele ehitatud pesad on ka üks piirkonna tuntud vaatepilt. Binokkel muudab selle peatuskoha veelgi põnevamaks; ärge lootke oma telefoni suurendusfunktsioonile, vaid vaadake linde eelistatult kaugelt, et neid mitte häirida. Vee tase muutub oluliselt aastaaegade ja kuivuse järgi. Tammi ehitamise ajal leiti 1955. aastal Augustuse nimeline Rooma linn, mis osaliselt kaevati, enne kui see jäi järve alla. Teatakse, et kui veetase on madal, võib näha linna mõningaid jäänuseid, kuid ärge pidage seda eesmärgiks, vaid pigem juhuslikuks avastuseks. Varahommikul on veepinnal ilus peegeldus, samas kui õhtul saab paremini näha vastaskalda mägesid pehme valguses. Kaldal võib olla vähe varju, seega on müts ja vesi selle peatuskoha jaoks kasulikud. Ärge astuge lindude pesadele ega puhkekohtadele ja ärge jätke kaldale prügi. Ühetunnise peatumise järel suunduge tagasi autole; järgmine tee viib te

Varda sild on umbes 75 kilomeetri kaugusel linnast, asudes Karaisali piirkonna Hacıkırı külas, ja kohalikud kutsuvad seda "Koca Köprüks". Sinna pääseb mööda teed, mis viib Karaisali suunas; vastavalt Wikipedia-le on see Adanast mööda maanteed umbes 64 kilomeetrit. Tee muutub lõpus kitsamaks ja kurvilisemaks, seega olge ettevaatlik. Parkige auto orgu äärde tasasele kohale ja vaadake sillale esmalt küljelt, kust saate seda tervikuna näha. Sild on umbes 172 meetri pikk ja selle keskosa on 99 meetri kõrgusel; mõned allikad toovad kõrguseks 98 meetrit. Esimesel vaatepildil on oluline märkida, et sild ei ole sirge, vaid kurviline, kujutades raudtee peal umbes 1200 meetri raadiusega kaare. Vaadake järjest nelja peamise sambaga kolme suurt kaart ja kahele väiksemale kaarele külgedel. Ingliskeelne Wikipedia kirjeldab seda konstruktsiooni kui viadukti, mis koosneb kokku üheteistkümnest kaarest. Sild ehitati raudtee jaoks, mis ühendas Istanbulit Bagdadi ja Hejaziga, ja see oli üks raskemaid üleviike Torose mägedes. Ehitusaegade kohta on erinevaid andmeid: Kultuurimälestiste inventuur väidab, et töö algas 1905. aastal, samas kui provintsi kultuuri- ja turismiministeerium ütleb, et see algas 1907. aastal, mõlemad väidavad, et see valmis 1912. aastal. Ministeeriumi lehe andmetel hukkus viieaastase ehituse käigus 21 töötajat ja üks saksa insener; kui vaatate silda, siis meenutage seda pingutust – see on selle peatuskoha vaikneim hetk. Kultuurimälestiste inventuur märgib, et sild võimaldas varem kasutatud, kuid rongidele ohtlikuks kujunenud U-kujulise trassi kasutusest loobuda. Orus voolav vesi on Çakıt jõgi; sama jõgi moodustab veidi kõrgemal Kapıkaya kanjoni ja giidi sõnul on kanjon sillast umbes kaks kilomeetrit. Kui teil on aega, võite minna kanjoni korraldatud matkaraja algusse ja vaadata oru lubjakiviseinu. Sild on tuntud ka selle kasutamisest James Bondi filmi "Skyfall" avastseenis. Parim koht fotode tegemiseks on oru äär, kust näete silda koos selle kaartidega küljelt; pärastlõunal langeb päike kivijalgadele küljelt. Kui rong läbib silda, saate kohe aru selle suurusest, kuid ärge planeerige oma reisi selle järgi. Liin on tänapäevani kasutusel, seega ärge kõndige sillale, rööbastele ega tunnelitesse. Oru kaldad on järsud; kui teid saadavad lapsed, ärge laske neil teist

Belemedikisse saab sõita põhja poolt, Pozantı suunalt. Ingliskeelne Wikipedia väidab, et see on ainuke viis sinna jõudmiseks. Allikad näitavad, et Belemedik asub umbes 9–12 kilomeetrit Pozantı kesklinnast. Küla asub Torose mägede sees, Çakıt jõe läänekaldal, umbes 700 meetri kõrgusel merepinnast. Kui autost välja astute, märkate kohe, et õhk on tunduvalt jahedam ja niiskem kui madalikul, kust te just tulite. Selles peatuskohas on teil poolteist tundi aega ja parim viis selle aja kasutamiseks on vaikne jalutuskäik orgus. Jalutuskäik algab rongijaamast. Belemedik oli 1907. aastal Philipp Holzmanni ettevõtte Bagdadi raudtee ehituse keskuseks ja jaam on selle ajastu mälestusmärk. Ingliskeelse Wikipedia kohaselt oli töötajatele mõeldud laagris haigla, kool ja kino. Täna nähtavad kivist jäänused ja tunnelite sissepääsud on mälestused sellest ajast. Torose tunnelid on kõige tihedamini paiknevad selles piirkonnas, st et need on sama raske trassi kaks otsa, nagu hommikul nähtud Varda. Siin on ka hea meeles pidada lugu küla nime kohta: väidetakse, et küla nimi, mis varem oli Karapınar, pärneb saksa väljendusest "beilemedik", mida ütlesid tunnelite ehitamisel vastamisi töötavad meeskonnad, kui nad ei suutnud kokkulepetele jõuda. See on rahvajutt ja allikad edastavad seda nii. Teada on, et 41 saksa töötajat, kes ehitustööde ajal loomulikul põhjusel surid, on maetud Belemedikis. Rongijaamast pärast jalutuskäiku järgige Çakıt jõge ja vaadake tamme. TRT Haber teatel on mõned tammed selles orgus üle 200 aasta vanad. Sügisel muutuvad lehed kollaseks ja punaseks, mis on loodusfotograafide ja matkajate lemmikperiood. Orgu kaunistavad ka kivist ja puidust suvekodud, mis on osa selle piirkonna atmosfäärist. Pange tähele, et need on eraraud, seega pildistage neid kaugemalt. Kohalik omavalitsus on avanud piirkonda bungalovid, telkimis- ja karavaniparklad. Kui soovite siin ööbida, küsige praeguse olukorra kohta vastavalt ettevõttelt. Matkates hoiduge raudteest. Tunnelite sees ei ole matkarada. Radadel võib olla libeid kive, seega kandke kinniseid ja tugevaid jalanõusid. Austage loodust, ärge jätke prügi ega tehke tuld jõe kaldale. Pildistamiseks on parim aeg pärastlõunal, kuna org on kitsas ja päike loojub kiiresti. Pildistage tammede all enne, kui päike neist üle käib. Tagasiteel pöörnete Pozantisse