Varda Köprüsü

Varda sild on kivist kaaridega raudteeviaduct, mis asub Türgi idaosas, Karaisali ringkonnas, Hacıkırı (Kıralan) küla lähedal, Torose mägedes asuvas sügavas orus. Kohalikud kutsusid seda "Koca Köprüks", kuid sakslased, kes selle ehitasid, teadsid seda "Alman Köprü" nime all. Kultuuripärandi inventuuris mainitakse, et seda tuntakse ka "Karaisali Köprüsü" ja "Gavurdere Viyadüğü" nimedega. See asub umbes 64 kilomeetrit Adanast maanteel (Karaisali ringkonna kaudu) ja 63 kilomeetrit Adana jaamast raudteel. Sild oli osa raudteeprojektist, mille eesmärk oli ühendada Istanbul Bagdadi ja Hijdazi. Osmanide riigi ja Saksamaa vaheliste lepetuste alusel viisid saksa ettevõtted läbi selle raudtee kõige raskem osa, mis kulges Torose mägede kohal Konya ja Adana vahel. Pozantı, Belemedik ja Hacıkırı vahelisel mägisel maastikul oli vaja rajada palju tuneleid ja ehitada sildu. Deutsche Banki rahastatud projektis anti viaduki ehitus Philipp Holzmanni ettevõttele. Ingliskeelse Vikipedias öeldakse, et disaini- ja inseneritöid juhtisid saksa insener Winkler ja Osmanide kodakondsusega kreeka insener Nicholas Mavrogordato; Winkleri surma järel sai Mavrogordato peainseneriks. Ehitusaegade kohta on allikates erinevaid andmeid. Kohaliku kultuuri- ja turismiministeeriumi andmetel ehitati sild aastatel 1907–1912, samas kui kultuuripärandi inventuuris öeldakse, et ehitus algas 1905. aastal ja sild valmis 1912. aastal. Ingliskeelse Vikipedias märgiti, et peamised tööd lõpetati 1907. aastal, kuid viaduki kohal asuv raudteelõik avati alles 1916. aastal. Terast ja tsement toodi meritsi Mersini, sealt edasi Tarsusist kaamelidega ehitusplatsile. Enne peamise silla ehitamist ehitati materjalide transportimiseks kitsaröömelise raudtee ajutine viaduk, mille alused on tänaseni säilinud. Sild on umbes 172 meetri pikk ja selle kõrgus oru põhja on Türgi allikate kohaselt 99 meetrit. See on kivist silla, mis toetub neljale pealusele. Pealuste välispinnad on kaetud saagitud kividega. Ingliskeelse Vikipedias loetakse kokku üksteist kaart; kolm keskkaart on 30 meetri laiusega ja pealuste ülaosas on väiksemad kaared. Kaared ehitati ajutiste terasest tugedele, mis paigaldati pealuste peale. Pealustes on trepid, mis võimaldavad hooldust. Silla üks huvitav omadus on see, et see ei ole sirge, vaid kurviline Tunnelid on raiutud kõvasse kivisse, seega neil ei ole ülemisi. Çakıt oja voolu tekitatud Kapıkaya kanjon asub sillast umbes 2 kilomeetri kaugusel. Kokku on kanjon 20 kilomeetri pikkune, millest 7,25 kilomeetrit on rajatud matkaradaks ning sellel asuvas Bahçecik piirkonnas on väike juga. Silda on kasutatud mitmete kohalike ja välismaiste filmide võttekohtadena, sealhulgas ka rahvusvahelise spiooniromantika film. Silda on parim vaadata orgu ääritsevate vaatetornidest ja põhjanõlvalt; selle kumer vorm ja kaarte sügavus on sellest vaatenurgast selgelt nähtavad. Hommikul ja õhtul küljelt tulev valgus toob esile kivikonstruktsiooni tekstuur. Kuna sild on aktiivne raudteeliin, ärge kõndige rööbastel ega tunnelites; pildistage ohutult maapinnalt. Kevad ja sügis on parimad aastaajad nii kanjoni matkamiseks kui ka fotode tegemiseks. Kohaliku kultuuri- ja turismiministeeriumi andmetel saab sillale jõuda linna keskusest Karaisali suunas liikuvate sõidukitega; ordu laskumiseks ja vaatetornide külastamiseks on mugavam kasutada oma sõidukit.