Kui me vaatame elu teatrilavana, siis me oleme rahvas, kes pidevalt oma repliike unustab, kuid improvisatsioonis on maailmatasemel.

Kui ma õppisin tundma tragöödia ja komöödia vahelise õrna piiri, teadsin, et tõeline filosoofia peitub just selles vankumatuses, mis on näiteks poeomaniku sõnades "meil midagi ei ole katki".

Yusuf Sarıkaya muudab selles etenduses igapäevaelu kõige tavalisemad hetked filosoofilisteks küsimusteks.

Ta ei otsi vastust küsimusele "Miks me siin oleme?", vaid püüab vastata küsimusele "Miks me siiani siin oleme ja miks me siiani naerame?"

Me ühendame oma rahva tuntud ironia eksistentsiaalse absurdiga, muutes elu kurbad proovid rõõmsateks etendusteks.

Omaenda tragöödia pealt vaatamine, nagu oleksime väljaspoolt vaatleja, võib olla maailma mõistmiseks kõige ausam viis. See on natuke Platoni ja natuke "meie Hüseyin abi" (sõpradele vihje).

Selles ühesilises etenduses, kus tõsidus kohtub komöödiaga ja filosoofia tänavakultuuriga, avastagem koos selle tõelise ironia, mis peitub lavakujutise taga.