Vazgeçtim Balık Olmaktan

1970. aastate lõpp, 1980. aastate algus... Çilem otsustas piiridest välja astuda ja sõitis esimese rongiga, mis sinna suundus, Ahlar külast Istanbulisse. Rongis tutvus ta Karadenizist pärit Meryemiga, kes võttis ta enda vaimseks lapseks ja viis ta enda koju Ihlamur tänaval.
Çilem lahkub oma sünnikohast ja, "vabaduse" nimel, "vangistuse" tekitatud tulest sündinud julgusega, ta asub sellele teekonnale. Kuid see teekond, mis algab Istanbulis, näitab talle, et vabadus ei ole nii lihtne ja ühtne mõiste, nagu ta arvas.
Bülbül Alevi vaikuses, Halili vaikses vastupanus, Kezbani leppimises ja Meryemi ohverdustes hakkab Çilem mõistma, et vangistusel võib olla mitmeid erinevaid külgi. "Ma loobusin kalaks olemisest" on loo kohta, kus vangistus ja vabadus näivad olevat kaugel üksteisest, kuid tegelikult on need pidevalt omavahel seotud.