Teşekkür Ederim Kızım

"Puuviljaesine."

Kõik loevad oma lemmikvilja kohta luulet. Maasikad, ploomid, kirsid, õunad, meloni.

Miks ma õpetaja, ma olen meloni kujul? Miks ma ei saanud maasikaks olla? Vähemalt oleksin võinud õunaks olla.

"Miks just mina pidin seda arbuusi nägema?"



Kui Yasemin lapsena seda küsimust esitas, siis aastate hiljem kohtus ta elus sarnase ironiaga:

Valgustuse proovi ajal laval viibiv Yasemin valmistub, ja aja jooksul avaneb tema ees uus võimalus. See teekond, mis algab lapsepõlvest, kus ta oli peres keskmine laps, läbi noorusaegsete mässuliste tundete ja muusikakooli õppetundidest kuni unistustest armastuseni, viib teda otsima omaenda häält, kuigi ta kuuleb teiste häälte helisid. Ta otsib uuesti oma ema hääles julgustust.

Kas Yasemin suudab oma mineviku, perekonna, uskumuste ja soovist olla endast parem üle saada, leides uut julgust ja astudes esile, või jääb ta igavesti varjude varjus?

See üksiknäidend kujutab naise teekonda, kes püüab leida oma häält ja jõudu, navigeerides läbi elus tekkinud raskuste ja haavade.

Kas on võimalik leida kõik, mis on kadunud?



Kirjutanud.
Çağla Yağmur Doğan.
Gamze Güler.

Juhtiv.
Şevval Öztay.

Mängiv.
Çağla Yağmur Doğan.

Dekoratsioonide ja valgustuse disain.
Lootusetu.

Abi režissöör.
Ahmet Kahvecioğlu.

Liikumisdisain.
Müge Gülgün.

Kostüümidisain.
Emre Donmaz.

Helidisain.
Arın Kamiloğlu.

Tootmisjuht.
Dilek Tora.

Dekoratsioonide disain.
Valge on saabunud.

Valgusoperaator.
Anıl Yıldırım.

Visuaalne kommunikatsiooni disain.
Mehmet Eroğlu.

Kreatiivne agentuur.
Meco Studio.

Tootmine.
No27 Kollektiiv.