Tepeden Tırnağa

"Peast jala" on esitlus-etendus, mis käsitleb sidekoe rolli kehas, alates...
See kujutab endast teekonda, mis ulatub kuni jalgade varvaste välja. See lahendab ruumi loomisel osalevaid seoseid.
Ta püüab taasühinemise eesmärgiga tegutseda. Barın Hani võib pidada elava "keha-tekstina".
ta ümber kujundamise võimalusi uurib. Keha dramaturgia lähenemisviisiga loodud narratiiv on üks...
See hoone peab oma olemuse poolest silmas seda, mis seda "selliseks" teeb, ja seeläbi saab aru, kuidas Barın Hani "elavaks" muutub.
Ta räägib sellest, mida ta on saavutanud, ning kirjeldab Bari hani füüsilisi, kultuurilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid külgi.
kui need omavahel on seotud, nende asukoht Çemberlitaşi piirkonnas, nende arhitektuur ja nendeva seotud Emin Barını nimi.
Tema elust ja tegevusest võetud lõigud, tema seos tänapäevaga – kõik see on osa sellest "elust".
Etendus on läbi käinud teadmiste, kogemuste, mälestuste ja tsitaatide tõlgendamise ja sünteesimise protsessi.
Loodud narratiiv on läbi põimitud väikeste, mänguliste elementidega, et luua kontakt publikuga. Ühine loomisprotsess.
Muudega seotud tegevuste vihjed võivad samuti selles mustris end ilmutada.
"Peast jalgadeni" on suurema ulatusega projekti idee, mis on mõeldud Istanbul Fringe festivalile ja Barın Hanile.
See on minu isiklik arvamus.

See pilet hõlmab ka sisenemist järgmistele 4 näitusele/installatsioonile, mis on osa "Barın Han x Istanbul Fringe Festivali ühisprojektist: "Suhte loomine"".

"Tule, tule! Võta, tule!"
Mesrure Melis Bilgin, Koen.
"Tulge, tulge! Vaadake, tulge!" Istanbuli väliruumid ja sisepinnad, alumised ja ülemised osad,
horisontaalse ja vertikaalsega, avalikuga ja privaatsega, hoonete ja tänavate kaudu inimesi omavahel ühendades.
Kõrvalhoidev korv, mis on seotud kohaliku traditsiooni ja kultuuriga, muundatakse installatsiooniks ja etenduseks.
Muudab oma olemusega. Korv, mis on oma kaasatavuse poolest naiselik ja emakale viitav, vastandub maskuliinse ja vertikaalsele arhitektuurile.
Seda kasutatakse tasakaalu säilitamise elemendina. Barın Hani akendest riputatud korvid ja...
Sisukord: Han, kunstnikud, külastajad ja möödujad – tänav, päev ja...
Öö jooksul luuakse uusi sidemeid.

Bachmann: Katkestatud luuletus.
Mina Kocailik.
Kunstnik Mîna Kocailik viib meid Austria feministliku kirjaniku ja luuletaja Ingeborg Bachmanni luuletuste maailma, pakkudes visuaalset teekonda tema sõnade läbi. Kunstnik uurib kirjanduse ja kunsti omavahelisi seoseid ning kasutab Bachmanni erinevatest luuletustest valitud ridu, integreerides need mitmesuguste tehnikatega loodud maalide pinnale. Kollaažitehnikat kasutades ühendab ta need read uuesti, luues seeläbi uue luuletuse, samal ajal kujundades visuaalse luuletuste sarja, kus iga teos ja kogu sarja tervik toimivad koos. Bachmanni sõnad lagunevad ja ühenduvad Kocailiku maalidel, muutudes teiseks keeleks. Tulemuseks on sarja, mis avab visuaalse luule valdkonna, kus luuletus muutub maaliks ja maal luuletuseks, kustutades kahe valdkonna vahelised piirid.

Kahekordne kontakt: Mälestuste ja taastumise kogemus.
Nalin Yeşilbaş.
Külastaja kogeb sünnieelse perioodi eraldatud, emakale sarnanevas ruumis, tunnetades seda turvalist, kuid täiesti üksi olevat tunde. Kui ta sellest ruumist välja astub, seisab ta silmitsi "Dual Contact" teosega, mis paneb teda silmitsi eksistentsiaalse "heitlikkusega" ja sünniprotsessiga.
Teos keskendub Palmeri refleksile, mis on lapse esimene bioloogiline side maailmaga. Teose ees paiknev seade võimaldab külastajatel otse paberi abil interaktsiooni, mis puudutab ruumi ajalugu. See interaktsioon muudab vaataja passiivsest vaatajast aktiivseks osalejaks, võimaldades tal loobus osaks saada. Külastaja jätab oma jälje lehtedele, mida ta vabalt uurib, ja seeläbi luuakse vaimne side Barın Haniga.

UNED – KUI ÜLEJÄÄTE.
Mina Kocailik ja Ceren Yılmaz.
Ma, Kocailik ja Ceren Yılmaz, oleme kaks kunstnikku, kes kasutavad Barın Hani mitte ainult näitusekohana, vaid ka oma igapäevase loometöö osana. Barın Hanis kohtudes tekkis nende vahel lähedus, mis algselt ei olnud ette nähtud, ja see viis kaheni erineva kunstivormi kokku ühes kohas.
Kocailiki "Uned" ("Rüyalar") sarj, mis käsitleb unenägude, keha ja vabanemise teemasid, samal ajal kui Yılmazi "Ärgates" teos, nagu liblik, mis on tõusnud unenägude maailmast reaalsusesse, asetub lähedale tema töödele. Kuid selles üleminekus kaotab ta oma terviklikkuse.
Zhuangzi filosoofia üks olulisi ideid on "liblikavälja" mõte, mis ähmastab piiri inimese ja liblika, unistaja ja unenäo vahel. Kui need kaks elementi kokku puutuvad, lisab see küsimusele uue võimaluse:
Kas see, mis unenäos tervikuna on, võib ka ärkvel olles tervikuna säilida?
Kas see on ainult unenägu?