Şairin Kayığı

Näidend on jutustaja vaatenurgast, kes ennast ei pea "tavaliseks paadimeheks, vaid pigem luuletajate kaaslaseks". See paat ei vea tavapärastel reisijatel, vaid ühendab aja ja ruumi piiridest vabadalt Türgi kirjanduse suurkujud (Can Yücel, Edip Cansever, İlhan Berk, İsmet Özel, Tomris Uyar, Ece Ayhan, Nilgün Marmara, Ülkü Tamer ja Sezai Karakoç) ühte ruumi. Reisijatel pole pagasit, vaid nende kaasas on pooleldi valminud värssid ja lapsepõlv, mida nad südamel kandavad. Näidendi jooksul arutlevad need luuletajad oma ainulaadsete stiilidega luuletuse olemuse, elu, surma, isade, üksinduse ja kodumaa üle. Lõpuks mõistab jutustaja, et ta ei ole tegelikult paadimees, vaid pigem nende inimeste "kuulaja", kes mälu taastavad, ja ta lõpetab näidendi, pakkudes tühja tooli publikule (lugijale).