Önüm Arkam Duygularım: Sobe

Seitse-aastane Deniz, kelle unistus on nagu pirat, seilata põnevatel meredel, alustab oma öise seiklust ema jutustatud muinaslooga. Muinasloo lõpus kahtleb Deniz "lõputu õnne" võimalikkuses ja jääb üksi mõttega, kas seda võib leida mere sügavuses, nagu varandust. "Kus see õnn siis on? Kas see on peidetud mere sügavuses? Või ehk vaatab see meid kaugelt, tähesilmadega, kosmosest?" Deniz uinudes hakkavad tema tundeid kujutavad figuurid ükshaaval ilmsiks. Üllatus näitab talle elu värve ja uudishimu jõudu, hirm avab julguse ukse, viha õpetab eneseväljenduse tähendust, ja õnn on mänguline – just siis, kui me arvame, et oleme selle kätte saanud, kaob see ja peitub mujale, pilkavalt meid vaadates. Iga tunne juhib Deniz't, rääkides oma tähtsuse kohta, nii et Deniz õpib oma tundeid paremini tundma ja alustab võluva eneseavastamise teekonna. Ta kogub julgust, kontrollib oma viha, võtab oma hirmu omaks ja leiab jõudu oma kurbusest. +3 aastat 45 minutit Üks vaatus.