Nokta

Üksikule inimesele pühendatud mälestustseremoonia.

Kui villast niit lahtipillutatakse, kaob ka mälu.

See lahtine, ebaühtlane välimus;
See kõlab nagu teekonna helimaastik, mis ulatub rahvamuusika meloodiatest kuni plaadilt kostvate kraksumiseni, hõlmates ka dengbeji laule ja gazellide helisid.
Need looduslikud helid muutuvad meloodiateks, mis kostuvad keha kumerustest.
Ükski noodist ei ole süsinikust, igaüks neist on mälestuse fragment.

Üks naine...
Seljas on mineviku koorma.
Käes on üks raamat.
Selles on tuhandeid helisid.

Unustatud lugude jutustaja, Nokta;
See, mida mele tuleb, kui me minevikku vaatame, on nagu villast tehtud kott, mis kujutab endast tegelikkust.
Tema ilmekindlad kujutavad endast uut nägu, uut keelt ja uut geograafiat.

Iga niit on üks muutus.
Iga muutus on omamoodi kokkupõrge.
Muutus ei peida end mitte mingil moel.

See mälu on salvestatud punktis.
See kutsub vaatajat mitte lavale, vaid sügavamale mälestuste maailma.

Naise keha;
Aafrika ühe hõimu laulule.
üksik isiku mitmekordse isikufragmentatsioonile.
Afife Jalel viimased hetked.
Punase vaiba ääres kõndivale, kuulsusejanule kurjategijale.
See muutub masinatele omaselt külmaks ja impersonaliseks.

Kuid kõigi nende asjade taga on alati sama hääl.
Nokta häälik.
Vaatajaskonnaga silma vaates, käsikäes.
See, mis kunagi räägiti, aga seejärel unustati.
etendamise eesmärgil.

See on mälestusrituaal.
Ühe inimese keha arhiiv.
See on koht, kus me saame silmitsi seista oma mineviku, kultuuri ja vigadega.

Autor, režissöör, näitleja: Özge Arslan.

ABINÕUJUHT: GÜLENAY ÇORUH.

DRAMATURG: CANER GÜLER.

KOREOGRAAF: FERHAT GÜNEŞ.

Lavakujundus ja valgustus: Kerem Çetinel.

Kostüümid: Özgür Masur disainistuudio.

MUUSIKA JA HELIKUSETLUS: ÖZGE ARSLAN.

Afšši kujundus: Murat Acar.

ABISTENID: DOĞUKAN BARAN, BUKET ATALAN, CEMRE SAADET, DİLARA KAVASOĞLU, MELİSA AKUŞ, YAĞMUR NUR BOLCAN.